Estonian Air, miks reisilennukeis pole langevarje?

Selleks, et reisilennukist hädaolukorras langevarjuga välja saaks hüpata, peaks lennuk lendama kõrgusel ja kiirusel, mis hoiab ära tekkida võivad vigastused, seisab Estonian Airi lennukikapteni Jaanus Nuudi koostatud postituses.

Maksimumkiirus, mille juures näiteks treenitud dessantväelased lennukist alla hüppavad, on 250-330 km/h. Reisilennukite kiirus jääb aga 800 km/h piiresse. Inimkeha ei pea sellisele kiirusele langevarjuga alla hüpates vastu.

Kõrgus, millelt sõjaväelased alla hüppavad, on ca 600 m. Suurematel kõrgustel on ka õhurõhk madal ja hingamiseks vajaliku hapniku saamiseks on vaja lisarõhku. Lisaks väheneb õhutemperatuur standardatmosfääris kuus kraadi kilomeetri kohta. Kui merepinnal on +15 kraadi, siis 5 km kõrgusel on -15 kraadi ja 10 km kõrgusel juba -45 kraadi.

Kui nüüd mõni lennukitootja investeerikski tehnoloogilistesse lahendustesse, mis aitaksid ületada eelpool nimetatud takistused, tuleks lisaks lennukitele disainida ja ehitada uksed, mis kaitseksid inimesi esmase õhulöögi eest, teatas Estonian Air.

Ka tuleks lennuk konstrueerida selliselt, et suure hulga inimeste väljumisel suudaks lennuk tasakaalus püsida. Näiteks meie kasutuses olevad CRJ-tüüpi lennukid kaaluvad 37 tonni, kuid kui täislastis reisivas lennukis koonduksid kõik inimesed (kogumass üheksa tonni) lennuki ühte ossa, siis lennuk õhtu tõusta ei saaks, kinnitas lennufirma.

Teisalt on reisilennukitel turvalisuse tagamiseks väga palju tehtud: dubleeritud süsteemid, kaks pilooti, vähemalt kaks mootorit (suurematel lennukitel isegi 3-4), kuigi tänapäeva mootorite võimsuste juures piisaks ka ühest-kahest mootorist. Ka on üle kõrbete ja ookeanide lendavatel lennukitel lisaks eraldi päästevarustus – nt päästeparved, signaalraketid, ujuv- ja raadiopoid jms.