Naelutame hooletud majaomanikud häbiposti

Tallinna kesklinnas on ligi poolsada maja, mis seisavad omaniku hooletuse ja kohustuste täitmata jätmise pärast püsti ausõna peal, oodates hetke, mil mõnele linnakodanikule või turistile pähe kukkud. Majadel, mille eest pole aastakümneid hoolt kantud, hakkab jaks otsa lõppema. Olen kindel, et sageli hoitaksegi ehitisi sellises seisus meelega, et need saaksid sobival hetkel “ise põlema süttida”.

Väärtustame linnaruumi. Kuid kas see on mõistlik lahendus? Pistaks siis kogu asumile tule otsa ja rajaks vabanenud platsile meie oma Manhattani? Lagunevad tondilossid kaasaegse linna tänavapilti ei sobi. Kuid igale krundile ei saa klaasist kuubikujulist ärihoonet püstitada: mis sellest, et see omanikule materiaalset tulu võib tuua.Meie linna ajalugu ei jutusta vaid suurehitised, vaid ka väiksemad, omanäolised hooned. Väärtuslikke ehitisi tuleb säilitada, sest linnaruum on ühine vara, mida ei tohi kolearhitektuuriga reostada.Kuni mõni majaomanik sellest aru ei saa, ei jää ka linnaosavalitsusel muud üle, kui seadustest maksimumi võtta. Tõsi, seadused on praegu üsna jõuetud – ehitusseaduses sätestatud trahvimäärad on naeruväärselt madalad: füüsilisele isikule määratav kõrgeim rahatrahv on 1200, juriidilisele isikule 32 000 eurot.

Trahvime täie rauaga. Viimase põlengu valguses on selge, et midagi tuleb ette võtta. Võtame hooletud majaomanikud range järelevalve alla.Esimese sammuna hakkame neid kehtivate seaduste alusel maksimaalses ulatuses ja sageduses trahvima. Seejärel hakkame aga hooletute majaomanike nimekirju regulaarselt avaldama.Et Tallinna südames, Eesti riigi magusaimatel kruntidel asuvate kümnete ja kümnete lagunevate ja kohati eluohtlike arhitektuurimälestiste omanikud on tihtipeale tuntud ja edevad inimesed, peaks säärane perspektiiv küllaltki pelutav olema.