Eestis liiga palju seiklusparke?

Samas aastast 2005 seiklusturismi äri häid ja halbu päevi näinud Otepää Seikluspargi osanik Tiimar Laine ennustas, et üsna pea teeb turg oma korrektuurid ja nõrgad langevad konkurentsist välja.

Ta võrdles muigega praegust seiklusparkide vohamist üheksakümnendate aastate algusega, kus igas väiksemas linnas pidi olema mitu erinevat panka, kui ka eelmise kümnendi keskpaigaga, kui iga endast lugupidav mees proovis veekeskust rajada. Nüüd on järg jõudnud seiklusparkide kätte - siin pole midagi eriskummalist, rääkis mees.

Konkurentide tekkimine on aga Laine sõnul üks põhjus, miks kukkus Eesti seiklusparkide pioneeri kasum eelmisel aastal ligi viis korda. Samas leidis ta, et paanitsemiseks pole põhjust, sest ettevõttel puuduvad võlad ja nad hoiavad jätkuvalt kõrget kvaliteeti. Nad pälvisid 2006. aastal Eesti turismi uuendaja auhinna. „Me tõestasime uue turuniši elujõulisust,“ kiitis Laine.

Mõned aastad nautis Otepää turul üksiolemist, siis aga kerkisid seikluspargid ka Nõmmele ja Valgeranda. Tõnu Valdur, kes on mõlema pargi rajamise taga seisnud OÜ Seikluspargid juhatuse liige, nõustus samuti, et praegu on turul liigagi palju tegijaid.

„See võib ju tunduda hõlptuluna, et seikluspark on püsti, mispeale inimesed tulevad ja annavad sulle raha nagu kinos, aga see ei ole nii,“ nentis Valdur ja lisas, et personal tahab järjest rohkem palka saada, samuti tuleb atraktsioone hooldada ja aeg-ajalt vahetada. Nende firma kasum vähenes mullu pea kaks korda, samas kui käive 2011. aastaga võrreldes pisut suurenes.

Valdur tunnistas, et igasugu ronimis- ja laskumispargid on natuke värskust kaotanud. Teisalt tuleb tema hinnangul kogu aeg juurde lastega peresid, kes ongi parkide sihtrühm. „Ja nad tahavad vaheldust, proovida erinevaid parke. See on sama teema nagu golfiväljakutega,“ ütles mees.

Tiimar Lainet teeb aga pisut kurvaks see, et uued alustavad seikluspargid saavad erinevatest fondidest stardiraha. „Ma ei pea seda enam tavapäraseks ettevõtluskonkurentsiks, kui mõned fondid üsna sihitult toetusi jagavad. See ei ole tervitatav,“ rääkis ta ja põhjendas, et nemad alustasid raskel ajal ilma igasuguse toetuseta. Küll aga selgub EASi kodulehelt, et sihtasutus maksis neile 2009. aastal 958,67 eurot toetust teadmiste ja oskuste arendamise ehk koolituste eest.

Uutele tulijatele jääb kriitika toetuste liiga kergekäelise jagamise kohta arusaamatuks. Tartu Seikluspargi tegevjuht Ragnar Kekkonen ütles, et kurta võib muidugi alati, aga Laine peaks vana tegijana teadma, et starditoetused moodustavad seikluspargi ehitusest tegelikult väga väikese osa. Kesklinnast 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuv park, mis eelmisel aastal lahti tehti, sai EASilt ligikaudu 7000 eurot.

Viimsi Seikluspark, mis avati paar nädalat tagasi tuntud muusiku Jaagup Kreemi eestvedamisel, toetusi veel saanud pole, kuigi lootus püsib. Seikluspargi kaasosanik Viljar Raidmets leidis, et ega rahalise abi saamine lihtne pole, sest taotlus peab olema väga põhjalik. „Tere, ma ehitan seiklusparki ja tahan teie käest raha saada. Nii lihtsalt see ei tööta,“ rääkis Raidmets.

Samuti ei jaga nad vanade olijate skepsist selle kohta, et Eestis on ülemäära palju seiklusparke. Enda sõnul läheb neil praegu hästi, külastajate puuduse üle muretsema ei pea. Raidmets põhjendas veel, et inimestele meeldib, kui erinevad rajad ja platvormid liiga ülerahvastatud pole. Nii ei teki tülikat järjekorras ootamist.

Samas peavad uute seiklusparkide juhid oluliseks eelkäijatest eristumist ja mingi lisandväärtuse pakkumist. Tartu Seikluspark hindab oma tugevuseks seda, et nad on lahti aastaringselt, samuti pargi kompaktsust. „Kui mingi suurem grupp tuleb, siis nad kogu aeg näevad üksteist,“ ütles Kekkonen. Seda teistel parkidel pakkuda pole. Lisaks on neil juures kohvik koos terrassiga, kust saab hea ülevaate, mis rajal toimub.

Raidmets tõi aga välja Viimsi kauni looduse ja vanad kütusemahutid, mille küljes on ronimisseinad. Lisaks on Viimsis paekallas, kust saab pikalt alla laskuda. Mehe sõnul teistel Põhja-Eesti seiklusparkidel seda võimalust pole. Peale selle pakuvad nad oma külastajatele lisana discgolfi mängimise võimalust, mis tähendab lendava taldriku viskamist korvi.

Mingist suurest kasumist Raidmetsa ega Kekkoneni sõnul rääkida ei saa. Tartu Seikluspark tuli ots-otsaga kokku, ehitustegevus ja hooldus neelas kogu müügitulu. Viimsi pargi üks eestvedaja ütles, et kasumit teenida oleks muidugi tore, aga selle nimel nahast nad välja ei poe. Pikem perspektiiv on tähtsam.

Tasub teadaSeiklusparkide piletite hinnad varieeruvad 10-17 euro vahel (täiskasvanule).Eestis on praegu hinnanguliselt 16 seiklusparki, kui jätta kõrvale erinevad teemapargid.Kõige vanem neist, OÜ Otepää Seikluspark, teenis 2012. aastal 7181 eurot kasumit, 2011. aastal 35 092 eurot.OÜ Seikluspargi käive oli kõige suurem, küündides 289 759 euroni. Firma haldab kolme seiklusparki: Nõmme, Valgeranna ja Pirita oma.