Kohvik-muuseum Narva

Saiad, pirukad, koogid, tordid on menukad ja koogileti taga on pea alati järjekord. Müügil on voskva sai, kohupiimakorp, võisai, lehesai, kapsapirukas, viineripirukas, kartulipirukas, vahukoorekringel, ekleer, struudel ja veel ja veel igasuguseid nostalgiahõngulisi küpsetisi. Pirukad valdavalt pärmitainast, mis mulle praeguse lehttaina pealetungi juures eriti meeldib, ja alati värsked, sama päeva omad.

Kohvik püüab klientidest lahti saada

Samas järjekorras seisavad ka kohvikukülastajad, olgu siis tassi kohvi või lõunaprae ootel, sest tellimine käib sealtsamast poeletist. Menüü on tahvlil kirjas, aga sellest pole palju kasu – kõik mis kunagi kirja pandud, seal ka püsib, otsasaanud toite keegi maha ei kustuta.

Valime soovitu välja ja alles siis kuuleme, et täna enam mingit sooja sööki ei ole ega tule, kuigi kohvik on kella kaheksani avatud. „Köök on lahti kella seitsmeni,“ teatas letitagune teenindaja tõrjuvalt. Nojah, tore küll, siis on ju veel veerand tundi aega. „Aga kõik on juba ära läinud,“ püüti meist ikkagi lahti saada. Jonnakalt leti ees seistes õnnestus meil siiski saada üks tuunikalasalat, üks juustu-singisalat ja üks köögiviljasalat.

Meie visadust kroonis kolm uhketes lainelise äärega klaaspokaalides serveeritud salatikest, kõik ühtmoodi majoneesimütsikesega vääristatud. Maitsed lihtsad, ilma erilise köögikunstita: tuunikonserv+riis, juust+sink+tomat+paprika, kurk+tomat+mais. Ja muidugi majonees – paks, rammus ja seda oli palju.

Alusetud lubadused troonivad teenindust

Teisel katsel, seapuhku lõunasel ajal, tahtsin eriti vanaaegset rooga, sibulaklopsi, aga jälle ei olnud. Leppisin lihtsa naturaalse šnitsliga, mis aga eriti naturaalseks ei osutunud, oli hoopiski paksu riivsaiakoorikuga kaetud. Sai maha kooritud. Maitses see koos keedukartuli, köögivilja ja majoneesikastmega aga vägagi hästi ja naturaalselt. Majonees oli seekord kausikesega kõrval, seega mittekohustusliku täiendusena.

Kuigi mul on kalduvus imetleda kõike vanaaegset ja hästisäilinut, on mul Narva kohvikutoidu osas raske seisukohta võtta. Pirukad, saiad, koogid, kõik mis kondiitrite või pagarite tehtud, on maitsev, aus ja ehe. Ja see, kas pokaalisalatid, saiakoorikus praetud liha ja majonees meeldivad või mitte, on maitse asi. Aga kuidagi ei tahaks ennast söögikohas tõrjutuna, üleliigsena tunda, seda on minevikus niigi palju kogetud. Nagu elus, nii tahaks ka kohvikus, et lubadustest kinni peetaks – kui menüü lubab naturaalset, siis tahaks seda ka saada. Ja veel ei tahaks koos saiaostjatega poejärjekorras seista, et prae järel veel tass kohvi juua. Ega söögi kõrvale suvalist raadiojaama kuulata. Nii et arvan mõistvat, miks õhtusel ajal peale meie vaid ühed kohvitajad olid ja lõunasel tippajalgi kohvik pooltühi püsis.

Saiakeste, kookide, pirukate, küpsiseostjate järjekord aga ei kadunud hetkekski. Ostsin ka mina koju magusat kaasa, praegugi seda lugu kirjutades näkitsen Narva-nimelisi küpsiseid. Väga mõnusad on.