Käibemaksupettus pole enamat kui labane vargus

Seni rääkisime maksu­august, aga nüüd on fookusesse võetud see, et lõviosa maksust koguneb väga vähestelt ettevõtjatelt. Ilmselt on just need ettevõtjad huvitatud, et maks läheks tervenisti riigile. Ent sõltumata “kastmest”, millega pettust serveerida – maksuauguna või väheste tasujate fakti kaudu – teame, et see varguse tüüp on ikka levinud. Kasutan sõna “vargus”, sest tegemist on tarbija-, mitte ettevõtjamaksuga ning “vasakule” suundub enamasti ostjate maksuraha.

Ma ei ole kindel, kas pettuse ulatust näitab just see, et vaid 8% kohustuslastest tasub 90% kogu käibemaksust. Teame, et ka mujal laekub suurem osa maksudest suurtelt tegijatelt, keda on arvuliselt vähe. Samuti sõltub järelduste adekvaatsus võrdlusbaasist ning siin ei anna olukord paanikaks põhjust. Leidis ju mõni aasta tagasi üle ELi tehtud uuring, et meil jääb kogumata 8% teoreetilisest maksukohustusest, mis on ligi kolm korda vähem kui naabritel Lätil ja Leedul (22%) ning isegi Saksamaal ja Suurbritannial (10% ja 17%). Pealegi on maksu- ja tolliameti (MTA) arvudes näha ka häid trende – mida vanem ettevõte, seda rohkem tasutakse maksu (kasv üle 10 korra – 5,5%-lt 63%-le).

Samas ootaks ka edaspidi maksusüsteemi tervist näitavat statistikat. Nt võtame üldnumbritest välja nii suured kui ka väikesed tegijad, sh alustajad (väiksema staažiga kui aasta-paar), ja vaatame siis, mis on keskmine deklareeritud käive ja tasutav käibemaks. Usun, et nii mõneski piirkonnas saame tulemuse, mis paneb küsima, miks me üldse lisandunud väärtuse maksu nime pruugime, kui seda väärtust tihtipeale polegi. Alalaekumise põhjused on aga ammu teada – kriminaalsed arveveskid, mille edu taga on piisav nõudlus nende toodangu järele, ning labased must käive ja isiklike kulutustega ülespuhutud sisend.

Petuettevõtlust ei tohi taluda. Ütlus, et karm karistus pole lahendus, on vaid osaliselt õige. Et petu­skeemijatele ei tohi olla kohta legaalses äris, ei tasu ausal ettevõtlusel karta maksuameti ­uurijate töövõtete arsenali laienemist. Petturid on küll nutikad “ärikad”, aga sellist “ettevõtlust” ei tohi taluda. Ärgem unustagem, et maksu­raha ei varastata abstraktselt riigilt, vaid meilt kõigilt, ja tulemus on kõrgemad maksud ausatele ning riigi tegemata jäävad kulutused teedele, ettevõtlustoetustele, pensionäridele jne.

Kiire ja liberaalse majanduse kurb kõrvaltoode on MTA “rõõm” avastada pettusi siis, kui skeemis osalenud puhverfirmad on ammu tühjaks tehtud. Sellal toimuvad juba uued pettused. Kuna sellega võitlemiseks pakutud maksu liigutamine MTA kaudu on tekitanud vastuseisu, siis vabastaks ehk usaldusväärsed tegijad üldse ­sisendkäibemaksu reaalsest tasumisest müüjale? See oleks tagastus ostu hetkel, kui maksuhaldur on ostja usaldusväärseks tunnistatud või pakub ostja piisavat tagatist. Petturmüüjad jääksid suurest maksurahast ilma, maksufaktooringut poleks vaja, riigisisene ost võrdsustuks atraktiivsuselt ühendusesisese käibega ja vabaneks ka osa maksuhalduri kontrolliressursist.

Ettepanekud. Veelgi enam kaasamõtlemist väärib ettepanek suunata käibeandmestikud ­MTAsse. See võimaldaks deklaratsioonide eeltäitmist ning kiiremaid ja täpsemaid analüüse kontrolliobjekti valikul. See ristkontroll toimib juba praegu tuludeklaratsioonide täitmisel, mis välistab suuresti pettused ja vead nii tulu kui ka kulu poolelt. See on käibe deklareerimise tulevik kõikjal maailmas.

Langetamaks arveveskite atraktiivsust, võiksime avalikustada jõustunud maksuotsused üle teatud summa juhul, kui on tuvastatud tahtlus. Maksukäitumise teadusuuringutest on teada, et sotsiaalsel stigmal on oluline roll maksupettuste ärahoidmisel. Ports petuarveid ei satu deklaratsiooni ilma, et vastutajad sellest midagi ei teaks. Isegi kui tegu on ühe töötaja korraldatud pettusega, ei jää ettevõtte usaldusväärsus puutumatuks. Sama reegel võiks kehtida mööbli, tehnika, ehitusmaterjalide jmt ostmisel isiklikuks kasutamiseks, kui vastavad kulud ilutsevad kuni revisjonini ettevõtte raamatupidamises.

Võitluses musta käibega peaks MTA-l olema õigus kasutada põhjendatud kahtluse puhul videosalvesteid, millega saaks objektiivse ülevaate klientide (ja ka töötajate) arvust. Kehtiv seadus lubab maksuhalduril teha vaatlust, kuid ametniku pidev kohalviibimine on kallis ja koormav ning efektiivsuse poolest oleks raske võrrelda salvestise kümnekordse kiirusega ettemängimist reaalse mitmetunnise vaatlusega.