Rahutul aktsiaturul saab kaasa lüüa ka võlakirjadega

Ameerika mägede moodi finantsturud on viimasel poolaastal Eesti aktsia- ja võlakirjainvestoritele küllaga põnevust pakkunud. Välja saab tuua kolm peamist mõjurit, mis on aktsiahindu üles-alla loksutanud. Esiteks oht, et USA Föderaalreserv (FED) hakkab rahapakkumist piirates n-ö meepotti lahjendama; teiseks nüüd juba tagaplaanile vajunud Süüria kriis ning kolmandaks poliitiline mõõduvõtmine USA vabariiklaste ja demokraatide vahel riigivõla lae tõstmiseks.

Finantsturge mõjutab enim viimane, riigi­võla lae ümber toimuv debatt, mis on edasi lükatud 2014. aasta algusesse. Kuigi äärmuslike stsenaariumide tõenäosus on kaduvväike, tekitab kokkuleppe edasilükkumine turgudel ebakindlust ja närvilisust. See ei tule majandusele kasuks.

Kui võlalae puhul pole muud valikut, kui jõuda kompromissile, siis jutt rahapoliitika piiramisest ei kao paraku niipea investorite orbiidilt. Nimelt kaob majanduse kosudes vajadus tavapäratult stimuleeriva rahapoliitika järele. USA majandus taastub Euroopast kiiremini. FED on üks esimestest keskpankadest, kes kaalub, millal ja mil määral tuleks vähendada majanduse toetamist. Kui FED kärbib võlakirjade tugiostu programmi, tähendab see vähem igakuist lisaraha ja kõrgemaid intresse.

Osalemine aktsiaturu kasvus. Uues olukorras, kus kasvab risk, et mõjuvõimsaim keskpank kergitab ühel hetkel jala gaasipedaalilt ja (pikaajalised) intressid tõusevad, on arusaadav, et investorid esitavad endale küsimusi, millistel aktsiatel on rohkem tõusuruumi.

Investoritel, kes usuvad aktsiahindade edasisse tõusu, kuid soovivad samas kaitset võimalike hinnakorrektsioonide vastu, on praegu erinevaid võimalusi. Näiteks võib kaaluda investeerimist aktsiaindeksitega seotud võlakirjadesse või siis aktsia (ostu) optsioonide ostmist. Lihtsustatult võimaldavad need valikud osaleda aktsia­turu kasvus, piirates samas investeeritud kapitali kaotust hinnalanguse korral.

Nimetatud võlakirjad töötavad paljuski samamoodi kui varakindlustus. Ostjal on võimalik saada osa aktsiahindade kasvust (võites sellest näiteks 60–70%), omades lisaks kindlustust, et aktsiahindade languse korral säilib investeeritud kapital, kui hoida investeeringut lõpptähtajani. Samas ei maanda võlakirjadega kaasnev kindlustus kogu riski. Näiteks võlakirju enne tähtaega tagasi müües võib investor nii kaotada kui ka võita – sõltuvalt sellest, kas aktsiahinnad on investeeringu ajal langenud või tõusnud, ning millised on turuootused aktsiahindade edasise arengu suhtes. Siiski võib üldistada, et nn kapitalikaitsega võlakirjade hind on vähem muutlik kui selle aluseks olevad aktsiahinnad. See tähendab ka väiksemat riski.

Mõõdukas tulu, vähem riske. Selline strateegia sarnaneb paljuski uue auto ostuga, mille puhul soetatakse lisaks kaskokindlustus, mis aitab vältida suuri kahjusid. Praktika näitab, et sageli ei ole investori eesmärk ajada taga maksimumtootlust (millega kaasneks ka suur risk), vaid pigem teenida mõõdukat tulu ja vältida seejuures liiga suuri riske. Optimaalne investeeringulahendus on kindlasti individuaalne ja investor on see, kes oskab teha ka parima valiku.

Eesti investoritele on võimalused sellistesse võlakirjadesse investeerida üldiselt vähe teada, kuid on ka erandeid. Leidub variante nii riske otsivatele kui ka neid pigem vältivatele investoritele. Põhjamaades näiteks on aktsiaindeksitega seotud võlakirjade kõrval menukad ettevõtete krediidiriskiga seotud võlakirjad, mis maksavad regulaarset kord kvartalis laekuvat kupong­intressi vahemikus 4–7% aastas. Minimaalsed rahapaigutused algavad üldjuhul juba 1000 eurost.

Euroopa Keskpanga praegused sõnumid viitavad aga sellele, et niipea keskpank lühiajalisi intresse ei tõsta. See kõlab kaudselt kui üleskutse, et kellel üldse on võimalik säästa, need võiksid turvaliste hoiuste kõrvale otsida ka kübeke vürtsi ehk siis kõrgemat potentsiaalset tootlust lubavaid investeeringud. Kindlasti ei krooni riskimist alati edu, see-eest aga mängu võlu. Ka riske vältides võime kaotada, nii et miks mitte panustada oma väikeste panustega pigem majanduste edulugudesse.