Õigusemõistmine kaotab ilma ajakirjanduseta rolli

 „Õigusemõistmine kaotab oma rolli, kui ajakirjandus ei ole kaasatud. Ajakirjanduse roll õigusemõistmise juures on erakordselt suur. Kui ajakirjandus on eemale jäetud, siis on halvatud kogu ühiskonna õigusemõistmise süsteem,“ lausus Kadastik. Ta lisas, et ilma ajakirjanduseta ei oleks tänapäeva demokraatlikku ühiskonda olemas. Kärmas rõhutas, et tihtilugu ei karda kelmid mitte karistust, vaid seda, et sellest kirjutatakse. „See ei ole hea või halb, vaid see on fakt,“ nentis ta.

Liigset vabadust diskussioonil osalejad ajakirjandusele ette heita ei lasknud. Kadastik lisas, et võrreldes advokaatidega, on ajakirjanike vabadus tegutsemiseks väiksem. Kärmas rõhutas, et ajakirjanikele kehtib ajakirjanduseetika koodeks ning vajadusel tuleb aru anda ka pressinõukogule. „Osa minu tööst on kirjutada mitu korda kuus erinevatele advokaatidele ja teinekord ka kohtus käia. Kaugel sellest, et me möllame ilma igasuguste kontrollideta,“ selgitas ta.

Osalejad leidsid, et kui ajakirjanik on teinud praaki, tuleb selle osas ka tegutseda. Välja toodi ka see, et meediaväljaannete vastu on esitatud mitmeid kohtuhagisid ning sõnakasutusega tuleb ajakirjanikel hoolas olla. „Kui ajakirjanik on teinud praaki, siis kõige suurem karistus on see, et lugeja ei usalda enam teda,“ lisas Rõtov.

Rõtov märkis, et tema hinnangul on ajakirjandus Eestis täna tugev ja teeb ka ühiskonda tugevamaks. Ka Kärmase hinnangul on Eestis ajakirjandusega hästi. „Eesti on väike riik, väikese keeleruumiga ja meil on palju probleeme, aga ma arvan, et võrreldes ajakirjanduse hetkeseisu Eestis mõne teise umbes ühe miljoni elanikuga riigiga, siis on Eestis hästi,“ kommenteeris ta.

Blogid vs ajakirjandus

Küll nentisid paneeldiskussioonil osalejad, et segamini ei tohiks ajada ajakirjandust ja meediat, sotsiaalmeediat. Kadastik rõhutas, et piiri on küll raske panna, ent ajakirjanduse hulka kuulub vaid toimetatud sisu.

Kärmas lisas, et ei tohiks ära unustada, et ajakirjanikud on sõnumitoojad. „Me vahendame kellegi sõnu. Tüüpiline süüdistus, mida ajakirjanikele ette heidetakse on, et me maalime teistmoodi pildi,“ nentis ta. Eesti Meedia omanik Kadastik lisas aga, et hea ajakirjanik otsib alati tõde, see ei ole aga alati nii lihtne ning tihtilugu uuritakse teemat, mille kohta fakte ei ole, siseveendumuse ajel.

Ta nentis, et õigussüsteem on võistlev süsteem, kus prokurör peab võitma ja advokaadid peavad võitma. „Mõlemad pooled on võidu peal väljas. Mõlemad seavad tõde oma vaatevinklist. Ajakirjanduses sõltub palju sellest, kes info andis ja millal. Kui ajakirjandus on poole ära valinud, on seda väga raske muuta, meil ei ole eesmärk võit, aga tihtipeale oleme ise manipuleeritud, sest meil ei ole fakte,“ rääkis Kadastik.

Kärmase hinnangul ei saa aga ajakirjanikke pimedateks tööriistadeks pidada. Ta selgitas, et ajakirjanikena peame sõnastama selle, mis on loo kirjutamiseks avalik huvi ja teiseks kasutama vanu häid käsitööreegleid ja andma teisele poolele ka sõna. "Loomulikult üritatakse ajakirjandust enda huvides ära kasutada, aga nii abitud tööriistad me ei ole," ütles ta.