Ärimehed täitsid Reiljani fondi

“Heale inimesele,” kirjutas tollase Rahvaliidu suursponsor Urmas Sõõrumaa ministri kontole tehtud 5000kroonise ülekande selgituseks 2003. aasta mais. “Juubeli puhul,” liikus samalt kontolt poolteist aastat hiljem 3000 krooni Eesti Kaubandus-Tööstuskoja pikaaegse juhi Toomas Lumani kontole, selgub maadevahetuse kohtu­toimiku materjalidest.

Uhke juubel. 2003. aasta kevadel tähistas Rahvaliidu esimees Villu Reiljan oma 50. aasta juubelit kolmel päeval. Neist kõige pidulikum kontserdiga vastuvõtt peeti rahvusooperis Estonia, kuhu toonane keskkonnaminister kutsus 300 külalist eesotsas president Arnold Rüütli ja proua Ingrid Rüütliga. Kutsel oli kirjas Reiljani kontonumber, mille ta vahetult enne pidustusi avas ning kuhu oodati õnnitlejate annetusi. Neid hakkas laekuma juba enne pidustusi, lühikese ajaga kokku ligi 220 000 krooni. Suurima summa kandis Reiljani kontole transiidiärimees Anatoli Kanajev, kes lisas 25 000kroonisele maksele lakoonilise selgituse “ülekanne”. Suuruselt teise kingituse väärtus oli 20 000 krooni. Selle tegi hulgifirma Haljas omanik Movsum Mehtijev.

Raha tuli ka firmadelt. Näiteks kandis Viru Keemia Grupp selgitusega “maksed” 2000 krooni. AS Peipsi Trade kandis 15 000 krooni. “Heategevuseks.  P. Kärberg AS Peipsi Trade,” märkis skandaalne Peipsi kalaärimees Paul Kärberg ülekande põhjenduseks. Üllataval kombel toetas ka Hansapank ­Reiljanit 5000 krooniga. Heldeid annetusi tegid ka mitmed ehitusettevõtjad.

“Õnnitlevad Raivo Rand ja Aivar Tuulberg,” seisab 10 000kroonise ülekande selgituses. Merko Grupi (nüüd Riverito – toim) suuromanik Toomas Annus andis 5000 krooni, nagu ka Oma Ehitaja omanik Tiit Kuuli. Toona omanimelise ettevõtte omanik Andres Koger lisas 3000 krooni ja Facio suuraktsionär Toomas Tromp 1500 krooni. Rahvaliidu suursponsoritest toetas sünnipäeva 5000 krooniga ka Oliver Kruuda. Sama suure summa lisasid ka Tiit Kõuhkna, Koit Uus, Urmas Sepp, Tiit Kuusmik ja Mart Avarmaa. Jahikaaslasest sõber ja suurettevõtja Andres Sarri andis 10 000 krooni.

“Niimoodi tehaksegi! Ega seda raha polnud mulle vaja,” ütleb Reiljan nüüd. Tema väitel on umbes 3000 eurot ehk veidi alla 50 000 krooni sellest rahast alles. Ülejäänud on laiali jaotanud “hulga inimestele, kellel on abi vaja olnud”. Tõsi, osaliselt ongi raha liikunud heategevusse. Mitme erineva ülekandega annetati 9000 krooni Urmas Sõõrumaa asutatud heategevuse sihtasutusele Dharma. Seda ettevõtmist on Reiljan toetanud ka hiljem, näiteks 2006.  aasta märtsis tegi Reiljan 2000kroonise ülekande selgitusega: “15 aastat Urmas Sõõrumaa äri”. Teiste seas kandis Reiljan raha ka Luua algkoolile, Jõgeva spordiklubi Tähe toetamiseks, Häädemeeste vallavalitsusele tormikahjustuste parandamiseks ja Punasele Ristile. Suurima toetuse sai Eesti Metsaseltsi Elistevere loomapark 20 000 krooni väärtuses.

Kuid sünnipäevakontole kogutud raha on kasutatud ohtralt ka muudel eesmärkidel. Näiteks maksti selle konto alt 500kroonine Anne ja Villu Reiljani aastamaks MTÜ Tahkuranna Golfiklubis. 2000kroonise sünnipäevakingi on kontolt saanud lisaks Lumanile ka ettevõtja Aadu Luukas. Reiljan toetas ka erakonnakaaslasest ministrit Ester Tuiksood. “Eesti Toit, palju õnne!” seisis 3000kroonise ülekande selgituses. Sama palju raha ja peaaegu samal ajal kandis Reiljan Riigimetsa Majandamise Keskuse töötajale Tiia Ilmetile.  5000kroonise toetuse sai ka keskkonnaministeeriumi rahandusosakonna töötaja Ingrid Koemets, keda soosis ka Reiljani eelkäija, aastatel 1999–2000 keskkonnaminister olnud Heiki Kranich. Viimase ametiajal müüdi ametnik Koemetsale Tallinna kesklinnas Pärnu maantee viadukti kõrval asuv kahetoaline kõigi mugavustega korteri 4258 krooniga.

Raha liigub sulas. Rööbiti täna nähtavate ülekannetega liikus aga ministri ühisesse rahakotti ka suurel hulgal sularaha. Nimelt veel enne kui Reiljan sünnipäevaks konto avas, toimusid mitmed sularaha sissemaksed Reiljani abikaasa Anne Reiljani kontole.

Endine minister tunnistas Äripäevale, et neil on abikaasaga ühine raha. “Meil ei ole sellist asja, et oleks eri rahakotid,” selgitas Reiljan.

Enne juubelipidu viis Anne Reiljan mitmes jaos panka 145 000 krooni. Sama aasta maikuus, kui peeti ministri sünnipäeva, on veel 50 000 krooni arvele kantud. Vahetult pärast seda tasuti toitlustusasutuse Eesti Eine arve samuti 50 000 krooni väärtuses. “Jumal seda teab,” vastas Reiljan küsimusele, kust võis tema abikaasa sularaha pärineda. “Tema papa-mamma müüsid mingeid asju seal ja pärandasid talle seal midagi. Mina ei tea kõiki neid asju,” lisas Reiljan.

Ka Villu Reiljan ise on mõnel korral sularaha oma kontole viinud. 2003. aasta jaanuaris 50 000 krooni ja pool aastat varem 15 000 krooni. Küsimusele, kas Anne Reiljan võis hoopis abikaasale toodud raha panka viia, vastas ekspoliitik: “Liikus, kelle raha seal liikus. Seda ei mäleta… issanda jumal ka ei mäleta seda! Mingisugust valeraha pole seal küll liikunud. Mis raha see siis pidi olema? Tollal oli väga hulka asju, kus liigutasid raha paljud inimesed: mõned olid mulle võlga, mõned olid Annele võlga, mõned on tänaseni võlga.”

Maadevahetuse kohtutoimikutes leiduvas eksperdiarvamuses on kirjas, et Villu Reiljani deklareeritud tulud ja laekumised 2000. aastatel pangakontodele olid väiksemad, kui esitatud materjalidest nähtuvad väljaminekud. Samuti esines Reiljanil aastate lõikes teadmata allikatest pärit sissetulekuid. Mõnel aastal mõnekümne tuhande krooni väärtuses. 2004. aastal oli Reiljanil teadmata päritolu raha üle 420 000 krooni.

Ehkki Reiljani ametlikud väljaminekud olid sissetulekutest suuremad, oli tema abikaasa Anne kroonimiljonär. Tema pangakonto väljavõte näitab, et 2006. aastal kandis Anne Reiljan miljon krooni deposiidile. Samuti teenis ta osaluse müügiga Ravikeskuse Apteegis üle 2 miljoni krooni.

Taal: selline konto on igapäevane

Villu Reiljani juubelikontole 3000 krooni kandnud ettevõtja ja endine tipp-poliitik Olari Taal leiab, et poliitikule sünnipäevaks raha andmises ei ole midagi imelikku, kui seda teevad eraisikud. Küll ei tohiks sellistele kontodele raha kanda firmad.

Kas tollal oli see normaalne, et ärimehed kandsid poliitiku pangaarvele raha? Küsimus ei olnud ju selles, et poliitikule kandsid ärimehed raha. Vaid inimesed, kes läksid  sünnipäevale, selle asemel, et osta lilli ja kingitust, lihtsalt kandsid raha selleks avatud arveldusarvele ja see on üpris laialt levinud.

See oli siis levinud või tehakse ka praegu nii? Usun, et see on praegu ka levinud.

Teie arvates on see täiesti normaalne? Mina ei näe selles mingit probleemi. Rooma riigis kehtis selline mõiste nagu tavaõigus. See on tänagi kõige tavalisem toiming. Poliitik on ka inimene.

Kui sa oled aga keskkonnaminister ja sulle kannavad raha näiteks VKG ja Peipsi Trade, kes suuresti sõltuvad ka keskkonnaministeeriumi otsustest? Selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest ma ei tea, et need firmad tegid sinna annetusi.

Võib-olla võiksid sünnipäevalised siis ise otse abivajajatele annetada, ilma et poliitiku konto oleks seal vahel? Minu arvates ei peaks see nii olema, lilli ja vaase ju ei saadeta otse abivajajatele. Kui aga sellele arvele kannab raha firma, siis on küll halvasti (hakkab naerma). Ma ei kujuta ette, kuidas firma kui juriidiline isik läheb sünnipäevale.

Asja kurbloolisus on hoopis selles, et minister lükkab samal ajal ja ka hiljem osa rahaandjate äriasju. Ma seda ei oska öelda, see on nii ammune asi. Minu asju ei ole keegi lükanud.

Kas Teie olete ka sellise konto avanud? Ei ole, sest ma ei pea sünnipäevi.

Kui maadevahetuste kriminaalasja uurimine läks lahti, olite Te riigikogu kapo-komisjoni liige ning me saime Teiega kokku. Ütlesite toona, et võtate mürki, küll lahjat, selle peale, kui Reiljan peaks süüdi olema. Kuidas sellega siis on? Et… (hakkab naerma) Kui ma nii ütlesin… kas ma pean mürki võtma…

Kas riigikohtu otsus üllatas Teid? Ma ei oska sellele kohe vastata, peaks pikemalt järele mõtlema, otsus oli vist mitte niivõrd juriidiline kui märgiline.

Olete saba ja sarvedega nii poliitikas kui ka äris sees olnud, kas korruptsioon oli meil väga levinud? Kuulge, selles konkreetses asjas sotti saamiseks peab kaugemalt kaevama hakkama. Et millal hakati üldse ja kes tegi selle võimaluse maade vahetamiseks, kes olid Eesti suuremad maadevahetajad jne.

Kas tänu maadevahetuse protsessile on õhk puhtamaks läinud? Ma arvan, et õhk on läinud tänu paljudele asjadele puhtamaks. Aga õhk ei ole endiselt sugugi nii puhas, kui võiks olla. Usutavasti on jõuametitel tööd veel kuhjaga, korruptsioongi on muutumas varjatumaks ja intelligentsemaks.

Kuidas minister Reiljan ärimeeste asju lükkas

Maadevahetuse toimikutest nähtub, et keskkonnaminister Villu Reiljan oli väga huvitatud teatud ärimeeste maa-asjade kiirest lahendamisest. Nende teemadega oli tal aega isiklikult tegeleda ning alluvat maa-ameti juhti Kalev Kangurit tagant utsitada.

Samad ärimehed olid ka Reiljani juubeli puhul avatud pangakontole raha kandnute hulgas. Lisaks leidis Reiljan aega ja tahtmist, et leida riigi maatükke Rahvaliidu jaoks olulistele inimestele. Toome välja ilmekad näited telefonivestlustest.

Tal on mõned pisikesed huvid

Cardo Remmel, meelitati partei esinumbriks Pärnu linnas

Pikka aega Saku Õlletehast juhtinud Cardo Remmel kandideeris 2005. aasta sügisel kohalike omavalitsuste valimistel Pärnus Rahvaliidu esinumbrina. Reiljanil oli talle ka vastuteene plaanis. Riigi ehk kõigi meie arvel.

Reiljan: “Vaata, ma tahan, tahan Cardo Remmeliga suga maha istuda, temal on, nagu üteldakse… ärist vabanenud mehena on tal… hulka mõtteid, aga väga palju teeneid riigi ees.”

Kangur: “Mhmh.”

Reiljan: “Et kuna me võiks taga… vaadata natukene nii seda… seda, seda Mustajõge kui mõnd muud asja, kus tal on mõned pisikesed huvid, jah, ja võib-olla isegi tulevikuperspektiivis võiks seda Kakumäe osa natuke uurida.”

Kangur: “Mmm.”

Reiljan: “Ja, ja siis… Ja, aga siis on, siis on seal mõned… üks konkreetne asi, mille me peame välja mõtlema, et me peame ühe… ühe, ühe nii-ütelda Tallinna ü-ümbrusse kuskil kena koha peale kena maja teha, neid mehi on mitu, kes tahavad maja teha.”

Kangur: “Mmm.”

Reiljan: “Aga noh, neid kohti ka veel on, eks, aga kuna me selle, selle mehe ette võtame?” /---/ “…sest noh, mees, mehe… tõsise tegijaga, kes on, suurt Eesti asja ajab, eks ole.”

Kangur: “Mhmh.”

Kangur kurdab Remmeli asja Toomas Annusele:

Kangur: “Kuule, ja siis on üks asi veel, sa peaksid Villuga vestlema. Sest vaata, mulle teeb Mustjõe muret. Ja ta teeb muret selles mõttes, et, et vaata, on üks selline tegelane nagu Cardo Remmel.”

Annus: “Jah.”

Kangur: “Kes on nigu ilmselt võtnud selle ürituse, et on nagu Villul esinumber, eks ju, niimoodi…”

Annus: “Pärnust.”

Kangur: “…Pärnust. Ja selle eest kohe näeb, kuradi viite hektarit Mustjõest, aga ega tal endal mitte midagi ei ole. Noh, ta ütleb niimoodi, et, et noh, kuradi, Villu muretseb ja Villu mõtleb ka, et kurat, et noh, kuidas teeme.”

Annus: “Ühed sellised juba olid siin, eks.”

Kangur: “Jah. Nii, et ma nagu ei, ei tahaks selle asjaga üldse tegeleda, eks ju… ka Villule, et pole võimalik, kuradi, mina ei võta seda asja, kurat, kusagilt välja, eks ju, niimoodi.” /---/

Annus: “No see Remmel peaks olema mõistlikum vend natukene. No ma ei tea, mis, mis, mis tal, mis pulli ta mida võtab teha, eks ole, aga…”

Kangur: “Sest noh, tal on niimoodi, üks, ee, ü-üks krunt, ee, nii-öelda, sinna, kuhu tarvis, eks ju, niimoodi, temale endale, ja siis nihukene, tema, ei ole palju mõelda, noh, no nihukene viiehektariline arenduspiirkond. Otse loomulikult kuskile siia Mustjõe-äärsele…”

Annus: “Ei, nojah, aga ma arvan, ta… ta on nihukene, et ta saab aru, noh… (Paus.) Ma usun, et ta saab aru, raisk, et noh… lõpuni ehitada.”

Kangur: “Jah.”

Annus: “On ju? No peaks saama.”

Kangur: “No loodetavasti, aga ma kardan, et ta ei too hääli eriti palju selle…”

Annus: “Aga selle me saame nüüd nädala pärast teada, või mitte nädala, kuu pärast. On ju?”

Kangur: “Viie nädala pärast.”

Reiljan: Mul on lihtsalt piinlik, noh

Andres Sarri, Reiljani sünnipäevaks 10 000 krooni

“Kuule, ütle mulle, mis seisus selle Sarri tükk on, tead?” sõitis Reiljan ühel päeval Kangurile ootamatult sisse.

Pärast vaidlust selle üle, kas uus avaldus on ikka esitatud ja kui kaua vahetusprotsess on käinud, teatas Reiljan, et Sarri on ju sellest vahetusest rääkinud ammu enne seda, kui ta looduskaitse­aluse maatüki omandas, ning nüüd on inimesed närviliseks muutunud.

“Liigutame selle asja kas või ükskõik millise pundiga, liigutame selle asja ära, mul on lihtsalt piinlik, noh,” oli ministri sõnum alluvale. Ja asjad hakkasidki liikuma. Juba vähem kui poole tunni pärast helistas Kangur tuttavale notarile, et samaks nädalaks notariaeg saada, ning see­järel ka Sarrile, et närviliseks muutunud inimeste mure saaks lahendatud.

Mäletatavasti oli ka Andres Sarri maadevahetuse asjas üks kahtlusalustest. Tema tasus Reiljani jahireisikulud Bulgaariasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Hiljem kinnitasid mehed, et Reiljan maksis oma osa kuludest sula­rahas Sarrile ära. Samuti kahtlustati Sarrit, et tema osalusega Saksa Auto andis Reiljani palvel tollasele Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile tasuta kasutamiseks Volkswageni maasturi. Sarri osas lõpuks uurimine lõpetati, kuna tema omakasulist tulu ei suudetud tuvastada.

Reiljan: “Kuule, ütle mulle, mis seisus selle Sarri tükk on, tead?”

Kangur: “Mis sellega peaks olema?”

Reiljan: “Ei-noh see vahetuse asi?”

Kangur: “Aga nad minu teada, ei ole ju Sarri ise uut avaldust esitanudki. (Paus) Ma küll ei tea, et…”

Reiljan: “…miks ta ei ole avaldust? Miks ta ei ole…”

Kangur: “Ma saan kontrollida, oli…”

Reiljan: “…ei, ei, ei ta avaldus oli, miks ta ei ole, ta avaldas, et on selle tüki omandanud öö… ja, millest jutt oli ja palub vahetada. On küll.”

Kangur: “No ma kontrollin selle…”

Reiljan: “Ma pean ütlema, kuule kontrolli ja vaata see järgi, no inimesed on natuke närvilised, et üle viie aasta on seda asja aetud, peaks nagu ära ajama…”

Kangur: “Kes, kes? … Sarri asja?”

Reiljan: “Jah.”

Kangur: “Vahetust, viis aastat?”

Reiljan: “No me ajame teda vist kolm või neli aastat?”

Kangur: “Kuule, ei ole olnud niimoodi. Ta omandas selle tüki alles kö…, möödunud aasta lõpu poole.”

Reiljan: “Ei seda küll… Nad, nad… ta rääkis ju sellest hulka, hulga enne, kui ta selle tüki omandas ju noh…noh.”

Kangur: “No see ei ole nii, aga okei, ma kontrollin.”

Reiljan: “Aga vaata järgi ja liigutame selle asja kas või ükskõik millise pundiga, liigutame selle asja ära, mul on lihtsalt piinlik noh.”

Kangur: “Noh.”

Reiljan: “Teeme nii, hüva.”

Kas Urmast aidata tahad või saad?

Urmas Sõõrumaa, Reiljani sünnipäevaks 5000 krooni

Sõõruma soovis Rotermanni kvartalis soetada kahte riigile kuuluvat krunti.

Reiljan: “Mul on üks asi veel. Vaata, Sõõrumaal on mingi, mingi sajaruutmeetrised tükid siin.”

Kangur: “Ma tean, ma tean.”

Reiljan: “Kas neid niisama, ee, ee, noh, neid ei pea… oksjonile panema, väidab tema, et…”

Kangur: “No-o, ütleme niimoodi, et nad ise-e, ütleme, ei, nad, ei, nad, ne-mad arvavad ka, et ei pea panema, eks ju, ja ei, ja ei peagi panema, ainult et need on nende enda taotlusel riigiomandisse jäetud. Ja kinnist…”

Reiljan: “Ei-ei, ei, need ei ole need, need ei ole need.”

Kangur: “Ma arvan, et on.”

Reiljan: “A võib-olla ta on.”

Kangur: “Absoluutselt, ma arvan, et on. Ma olen-n, ee, tema…”

Reiljan: “Aga siis ta, jah, siis ta…”

Kangur: “…Heiki Kivimaaga sel teemal…”

Reiljan: “…tahab riigiomandi seada ja siis tahavad riigi käest ära osta nüüd, eks ole.”

Kangur: “Jaa, ma tean seda. I… ütleme, tean seda ja see on nüüd ük… jutt, mida ma nigu võiks nigu pikemalt rääkida.”

Reiljan: “Jah. No okei.”

Kangur: “Jah.”

Reiljan: “No-o, me võtame selle menetlusse.”

Kangur: “Jah.”

Sama asja arutab Kangur ­Toomas Annusega

Kangur: “/---/, lisaks on mul küsimus, kas sa oma, ma ei tea, sõpra või mis iganes, Urmast, kes on nüüd lahutatud…”

Annus: “Jah.”

Kangur: “…ee, ütleme, nii-öelda ka aidata tahad või saad?”

Annus: “Ei, no… A peaks vä?”

Kangur: “No ma ei tea, ma arvan, et võiks.”

Annus: “A mis ta tahab?”

Kangur: “Tal on kaks pisikest jupikest oma Rotermannis.”

Annus: “No aga aitame.”

Kangur: “120 ja, ja mingi, kuradi…”

Annus: “Jaa-jah.”

Kangur: “…140 ruutu.”

Annus: “Aitame ikka, muidugi. Ma mõtlesin võib-olla mingi suurem värk.”

Kangur: “Ei, ei.”

On meil mõni krundikene talle?

Reiljan uurib, kas Viimsi vallas Rahvaliidu nimekirjas kandideerivale inimesele oleks võimalik maad leida, et saaks “pensiu-uni samba teha”.

Reiljan: “Ma pean ühe, vaata, ühe Viimsi kodanikuga rääkima, kelle naine on perearst.”

Kangur: “Mh-mh.”

Reiljan: “Tema, ütleme, ta on nigu aus inimene, jumalast korralik inimene ja… jumalast korralik inimene ja, ja Saretok (Madis Saretok, Viimsi vallavoli­kogu esimees 1999.–2005. a – toim) ­n….s ta läbi, no korralikult.”

Kangur (naerab): “Kas sõna otseses mõttes?”

Reiljan: “Ei, mitte otseses mõttes. Mingi, kuradi, toa­tagune, kuradi, asjake, no ühe­sõnaga, ei lasknud tal seda kodukohta isegi omandada, noh.”

Kangur: “Nii.”

Reiljan: “Mh, noh, ütleme, noh, tagastas ära ja, ja, ja, noh, et ta on täitsa nõus isegi võitluses õigluse eest kaasa lööma, aga, aga peame pakkuma talle mõningad variandid e…”

Kangur: “Mh-mh.”

Reiljan: “…et ta saaks pensiu-uni samba teha.”

Kangur: “Mh-mh. Mh-mh.”

Reiljan: “Saretok varastas tema samba ära, noh.”

Kangur: “Jaa-jah.”

Reiljan: “Et kas ta tahab siia, et kas on veel kuskil, noh, ütleme, hektarikene-kaks kuskil, kuskil kauni koha peal või hektarikene, isegi, p… võib-olla isegi pool, polegi hektarit vaja. On meil midagi, mõni krundikene talle, et, et, et me võtaks vahetaks talle, talle niimoodi mehaaniliselt ära ja siis… pensioni ootama.”

/---/

Reiljan: “…aga ma tahaks… käppa sisse saada, praegu on meil päris asjalikke vendi seal juba kokku kogunenud, …päris paras punt, ütleme nii, oma­vahel öeldes.”

Kangur: “Mh-mh.”

/---/

Reiljan: “Et päris, noh, seal on ettevõtjaid ja siin on selle… ee, õpetajad ja selliseid, kuradi, noh, see Kukk on meil seal see, kuradi, SPA omanik.”

Kangur: “Ahah.” /---/

Reiljan: “…tahaks nigu sinna paari inimesega sisse saada ja praegu tundub, et… selline, kuradi, kapatsiteet on olemas täitsa.”

Kangur: “Mh-mh.”

Reiljan: “Et, e, et me saaks sinna vaatama minna.”

Kangur: “Mh-mh.”

Reiljan: /---/ Aga kas me paneme neljapäeva või paneme e… või on parem järgmine esmaspäev panna, näiteks, noh, pool üheksa või ka…”

Kangur: “No-o, ütleme, too on võib-olla isegi parem, jah.”

Riigiomandisse jätmise taotluse võtame maha

Oliver Kruuda, Reiljani sünnipäevaks 5000 krooni

Suurettevõtja Oliver Kruuda­ soovis Nõmmel asuva maja juurde erastada riigimaad. Reiljan ja Kangur arutavad, millal peaks tühistama maatükile seatud riigiomandisse jätmise taotluse.

Reiljan: “Jõudu, Kalev! Vaata, mäletad seda Helbe tänav 9b, eks ole?”

Kangur: “Nii.”

Reiljan: “Ee, et see, kas see on see, mida, mida, mida Oliver tahtis selle ribana erastada, eks ole?”

Kangur: “Jaa, ainult kas ta nüüd päris see aadress oli, aga ta seal kandis oli, jah, seal oli, meil oli see riigiomandisse jätmise taotlus oli peal, eks ju,…”

Reiljan: “Jah.”

Kangur: “Et kui nad nüüd mingisse faasi jõuavad, siis me võtame selle maha ja tühistame…”

Reiljan: “Ma just seda mõtlen…”

Kangur: “…oma korraldusega ära.”

Reiljan: “…aga meil oli, mul on see käskkiri tehtud, aga, ­tead-e, aga, noh, ühesõnaga, et see, see asi…”

Kangur: “Ma ütlesingi, et, vaata, see oli vanasti tehtud, et kui Tallinn nüüd omadega faasi jõuab…”

Reiljan: “Jah.”

Kangur: “…ja keegi meile teada annab, siis me selle teate põhjal võtame…”

Reiljan: “Me võtame selle…”

Kangur: “…selle maha.”

Reiljan: “…maha ju.”

Kangur: “Jah.”

Reiljan: “Just, just.”

Kangur: “Just.”

Reiljan: “Ma saan õigesti aru, ja-ah, jah, jah.”

Kangur: “Just nii ongi, et kui nad palu… faasi jõuaksid või, või annaksid meile teada, siis-ä, ütleme, seda…”

Reiljan: “Mh-mh.”

Kangur: “…riigile ei ole tõesti häda pärast tarvis.”

Reiljan: “Mh-mh, mh-mh, just, just, just, just, just, just, just. A, nad nigu an… ajavad nihukest jura, et see on liiga suur see tükk ja see riba on liiga jäme ja.”

Kangur: “Oi-ä! Kas ma, kas ma tohiksin neile mõningaid teisi, kuradi, juhtumeid tutvustada…”

Reiljan: “Klibusid.”

Kangur: “…kus meil-ä, kus meil selline arvamus ei ole tekkinud kordades suuremate maade…”

Reiljan: “ Just, just…”