Mäng, mida üksi ei võida

OÜ Astlanda Ehitus ehitusdivisjoni direktor ja juhatuse esimees Kaupo Kolsar hakkas käsipalliga tegelema Põlvas juba 3. klassis, 1979. aastal. “Keskkooli lõpuklassides olin ENSV noortekoondise kandidaat, tehnikaülikooli ajal mängisin ülikooli meeskonnas, mis pallis tolle­aegses tippliigas,” meenutas Kolsar.Aktiivselt harrastas Kolsar käsipalli ülikooli lõpetamiseni 1993. aastal. Pärast pausi naasis ta ala juurde 2000. aastate alguses. Nii-öelda veteran­sportlasena õnnestus Kolsaril osaleda Eesti meeskonnaga veteranide Euroopa meistrivõistlustel ning võita kuldmedal.Soovib meile edu islandlaste moodi. Aastatel 2006–2014 osales Kolsar Eesti Käsipalliliidu töös juhatuse liikmena. “Meie – käsipallientusiastid – nimetame oma lemmikala sageli kõige mitmekülgsemaks pallimänguks maailmas,” ütles Kolsar, lisades, et need pole üksnes suured sõnad, vaid nii tõepoolest ka on.Erinevalt korvpallist pole käsipallis väga oluline pikk kasv. “Korvpall nopib pikad poisid niikuinii, käsipallimängus on aga eri positsioonid, kus on vaja ka erinevaid füüsilisi omadusi,” selgitas Kolsar. Ta võrdleb eestlasi islandlastega, keda on meist kordades vähem, kes on füüsiliselt meiega sarnased, kuid kes on käsipallis üliedukad. “Alles see oli, aastal 2008, kui nad viisid Pekingi olümpiamängudelt koju hõbemedali,” ütles ta. Kolsari meelest võiks islandlaste edu anda usku ja lootust ka meile.Noored õpivad meeskonnatööd. Kolsari sõnul on kõige kuulsamad käsipallikantsid Põlva, Kehra, Tapa, Viljandi, Tartu ja Valga, pead on praegu tõstmas Tallinna mängijad.Hästi on tema sõnul üles ehitatud ka võistlussüsteem – on nii miniliiga kui ka kooliliiga, sealt edasi vanuseklasside võistlused kuni esiliiga ja meistriliigani välja.“Olen ise korduvalt laste võistlustel käinud, emotsioon on võimas,” kinnitas Kolsar. “Seejuures on tore vaadata, kuidas poisid ja tüdrukud on palliplatsil endast kõike andvad vastased, kuid kui lõpuvile kõlab, löövad nad patsu ja on sõbrad edasi.” Meeskonnahinge, mida hiljem läheb sageli vaja ka tööinimesena, kasvatavad pallimängud Kolsari sõnul ülihästi.Kolsar paneb südamele, et käsipalli enesele nauditaval tasemel mängimiseks peab spordialaga tegelema hakkama suhteliselt noorelt. “Täiskasvanu­eas selle spordiala harrastamisega alustamine ei ole kahjuks sama lihtne kui harrastaja tasemel korv- või jalgpalli toksimine,” tõdes ta.Kolsar rõhutas, et käsipall, nagu iga teinegi võistkondlik spordiala, õpetab arvestama teistega, usaldama kaaslaste tegemisi, arendab koostööoskust meeskonnaliikmetega ning annab teadmise, et kõike vajalikku ei oska ega jõua ise teha.“Käsipall harjutab teadmisega, et üksi ei ole võimalik kõike teha ning teisi meeskondi võita,” märkis ta.Sport õpetab harrastajale kannatlikkust, et pühenduda eesmärgile ja saavutada püstitatud sihte, ütles Kolsar.Mäng instinktidega. Mida varasemas arengu-õpifaasis teadmise omandad, seda iseenesestmõistetavamaks ja instinktiivsemaks oskus muutub – seda nii spordis kui ka mujal, selgitas Kolsar. “Näiteks kui inimene jookseb metsas, reageerib ta iga ettetuleva oksa, kännu, pori­loigu või muu takistuse peale üldjuhul adekvaatselt, vältides takistust,” tõi Kolsar näite, kuidas oskus inimeses juurdub.Ta selgitas, et kui sportlane oskab iga vastasmängija kaitselahenduse sama instinktiivselt kõrvalepõike või petteliigutusega kõrvaldada ning teeb seda kiiremini, kui vastane uue lahenduseni jõuab, on ta teistest parem või tippude tipp. Sellest tuleb teadmine, et konkurentsis püsimiseks peab pidevalt õppima-harjutama, olema uudishimulik ja õpihimuline.Lisaks eeltoodule on käsipall Kolsarile andnud veel ühe suure õppetunni. “Kui hoolid mingi kogukonna tegemistest, aga aktiivses tegevuses enam mingil põhjusel osaleda ei saa, samas omad teadmisi-oskusi, mida võib teistel alaga tegelejatel vaja minna, siis alati on võimalik muul moel kasulik olla,” rääkis Kolsar.Kruuda: see on meeste mäng. Ettevõtja Oliver Kruuda hakkas käsipalliga tegelema juba lapsepõlves. “Kasvasin üles Põlvas ning seal polnudki väga muid ajaveetmisvõimalusi,” põhjendas ta toonast valikut. Oluliseks on käsipall jäänud talle tänaseni. “See on ehtne meeste mäng,” kinnitas Kruuda, leides, et naistele see füüsilise poole pealt nii väga ei sobi.Kruuda sõnul on käsipall talle kui ettevõtjale nii mõndagi õpetanud. “Meeskonnatööd ja meeskonna juhtimist kindlasti – käsipallis peab treener suutma teha kõik vajaliku oma meeskonnale selgeks enne võistlust, sest platsil olles ei seleta enam midagi, siis peab kõik olema juba selge ja teada,” põhjendas ta.Kruuda usub, et käsipall on tasapisi arenemas ja populaarsemaks muutumas ning et lähiajal saab hakata sellega tegelema juba järjest enamates kohtades. 

Ala on hoogu sisse saamas

Pirje Orasson, Eesti Käsipalliliidu vastutav sekretärKäsipalli harrastajaid on Eestis 3000 ümber. Mulle teeb rõõmu eeskätt see, et huviliste arv on stabiilne ja tõusvas trendis ka olukorras, kus lastel on väga palju valikuid – alates huvi­ringidest ja arvutihuvist, lõpetades kümnete teiste trennidega. Aga eks selle eest tuleb kiita treenereid, kes ala atraktiivseks muudavad.Lisaks välja kujunenud kantsidele – Põlva, Kehra, Tartu, Viljandi, Tapa, Viimsi, Valga – on käsipall väga populaarne näiteks Sõmerus, Arukülas ja Padisel, kus treenerid teevad tööd südamega.Samuti on ala taas ka Tallinnas suuremat hoogu sisse saamas – endise koondisemängija Risto Lepa veetav klubi HC Tallinn on rajanud grupid igasse linnaossa, aga ka Peetri külla, Tabasallu ja Jürisse. Lastele meeldib mängida, aga ka võistelda. Juba aastaid korraldame kõige pisematele Mesikäpa minikäsipallimänge, kus osaleb tavaliselt poolsada võistkonda. Võistlustega käib kaasas mõnus meelelahutus ja tore ­auhinnalaud. Sellest ­välja kasvades saavad noored jätkata Tere miniliigas ning edasi Mr. Pritti kooliliigas.Noored on väga tublid ja konkurents omavanuste koondisesse on tihe. Treenerite väga head tööd näitab ka noorte ja juunioride rahvuskoondiste jõudmine ­Euroopa ja maailmameistri­võistluste finaalturniiridele, mis on täiskasvanute tippkäsipalli kasvulava.Sportlikus mõttes on kõige tugevamad käsipalliliigad ­Euroopas Saksamaa Bundesliga, millele järgnevad Hispaania ning Prantsusmaa sarjad. Tõusvas trendis on Poola ning aktiivselt tegutsetakse ka Horvaatias ning mujal lõuna pool Euroopas ning Põhjamaades. Skandinaavias on lisaks tugevatele meeste liigadele ka väga tugev ja atraktiivne naiste liiga.Väike tähendab käsipallis ka suurt, ehk et hoolimata sellest, et riik on väike, on võimalik võita olümpiamängudel medaleid. Parimaks näiteks on Island, kes võitis Pekingi olümpial hõbeda.Eesti edukaimad välismaal pallinud käsipallurid on Riho-Bruno Bramanis, Kaupo Palmar ning praegu Saksamaal mängivad Mait Patrail ning Dener ­Jaanimaa.

Hea käsipallur võib Euroopas läbi lüüa

Eesti käsipallitreenerid on oma ala profid, kiitis käsipalli­huviline ja Astlanda Ehituse juht Kaupo Kolsar.Kolsari sõnul jõuavad Eesti noortekoondised järjepidevalt omavanuste seas Euroopa meistrivõistluste finaalturniiridele, vaatamata sellele, et treeneritel on sageli valik üsna ahtake. “Nad suudavad ka olemasolevast materjalist väga korraliku tasemega mängijaid kasvatada,” ütles Kolsar. Tema meelest on lapsevanemate seas populaarsuselt kindlalt eespool nii jalg- kui ka korvpall, kuna ka ise harrastatakse vabal ajal just neid mänge.Lööb uksed valla. Mängijale on Kolsari sõnul tähtis, et tugev panus võib anda võimaluse minna mängima välisriiki.“Heal käsipalluril on lihtsam Euroopas karjääri teha kui metsiku konkurentsiga jalgpallis või selgelt pikkust-võimsust nõudvas korv- või võrkpallis,” on Kolsar veendunud.Samas ei tasu end petta mõttega, et välisliigasse saab igaüks – konkurents on selgi alal tihe ning eesmärgini viib vaid andekuse maksimaalne ärakasutamine kombinatsioonis töökusega.Kolsar lisas, et möödunud hooaeg kirjutati Eesti käsipalliajalukku sellega, et kaks pallurit – Mait Patrail ja Dener Jaanimaa – mängisid maailma parimas, Saksamaa kõrgliigas. Tänavu jätkab sel tasemel Maidu kodu­klubi Hannover.Läbimurdeaastad. “Viimastel aastatel on eestlased end murdnud Türgi, Rumeenia, Rootsi, Šveitsi, Taani kõrgliigasse ja Hispaania esiliigasse, juba mainitud Saksamaast rääkimata,” loetles Kolsar.Teadmised, mida noormehed välisriikidest endaga kaasa toovad, on Kolsari sõnul hindamatud. “Tasub ehk märkida Risto Lepa loodud klubi HC Tallinn, mis jõuliselt laieneb,” ütles ta. “Risto mängis Saksamaa ja Hispaania esiliigas ning Luksemburgis ning käsipalliperekonna liikmena on ta juba suutnud süstida käsipallipisiku paljudesse lastesse.”Kolsari sõnul selgitab Risto Lepa ikka, et algajatele on tähtsaim, et lapsel oleks tore ning et ta saaks oma füüsilise koormuse kätte võimalikult eri harjutusi tehes. Ala spetsiifika tuleb mängu alles hiljem.