Otse müüvad väiketootjad kasvavad koos suuremaks

Näiteks kanepikasvataja müüb oma tootmisjäägid loomasöödaks looma- ja kana­kasvatajatele, vahetatakse ka muid tooraineid, mis on vajalikud oma toodete valmistamisel. Samuti tõid väikesed toidutootjad 10. jaanuaril Viljandis toimunud OTTi aastakoosolekul välja vajaduse korraldada koos ühishankeid näiteks pakendite, pudelite ja purkide saamiseks Eesti OTT MTÜ vahendusel.

“Mitmed talunikud on öelnud, et OTT ongi Eestis ainuke võimalus ilma suurte investeeringuteta tasapisi kasvada,” on mittetulundusühingu Eesti OTT eestvedaja Sirkka Pintmann õigusega uhke oma algatuse üle. OTTi eestvedajad töötavad tänaseni vabatahtlikkuse alusel ja täpset arvestust, kui paljud väikesed toidutootjad ja tarbijad nende kaudu tegutsevad, nad oluliseks ei pea – need numbrid ei annaks neile midagi.

Küll aga on neile oluline, et tootjad kasvaksid ja neid tuleks juurde. “OTTi tegevuse ideeline alus on luua toiduvõrgustike kaudu toidujulgeolekut maapiirkondades, olles peagi võimelised ka vajadusel linnainimesi toiduga varustama, kui juhtub, et seda vaja on. Meie peamine eesmärk on hetkel kasvatada tootjate ja tarbijate solidaarsust, et peetaks kinni lubadustest ja kogu ettevõtmine toetuks kogukondlikule usaldusele,” märkis Pintmann. “Et pärast nn inkubatsiooni kohalikus OTTis saaks tootja oma tooteid ka laiemalt müüa. Oleme asunud looma ka omavahelise kaubavahetuse logistilist lahendust, mis tähendab, et aitame tootjatel koos väisata laatasid ja väljamüüke, et vähendada osalustasude määra tootja kohta,” märkis ta.

Väiketalunikel on piiratud müügivõimalused suurketikaubanduses

Liikumine otse tootjalt tarbijale ehk OTT sai alguse sellest, et väiketalunikel on piiratud müügivõimalused tavakaubanduse tingimustes. Jõudmaks suurematesse poekettidesse tuleb ellu viia kallis turundusplaan ja tagada tarnekindlus. “Kuid seda tehes muutub enamik kohalikke tooteid tarbijale nii kalliks, et konkureerimine välismaiste odavtoodetega on keeruline,” ütles Pintmann. Ta lisas, et tegevust alustati aprillis 2009 veebilehe maakaup.com loomisega, et aidata väiketaludel ja elatustaludel oma toidukraami linnas müüa.

Maakauba mudel on kulupõhine sotsiaalne ettevõtlusmudel ja toimib Tallinnas tänini. “Tahtsime siiralt anda võimaluse just väikestele maaettevõtjatele, kes saaksid kohe oma toodangut turustama hakates järkjärgult kasvada suuremate investeeringuteni. Samuti oli olemas tarbijate huvi, sest sihtgrupp, kes eelistas kodumaist maakaupa, oli linnatingimustes välja kujunenud, kuid kurtis kauba kehva kättesaadavust,” meenutas ettevõtlik naine.

Ta lisas, et just maakaup.com-i asutajana sattus ta Eesti Maheliidu ja Biodünaamika Seltsi korraldatud külaskäigule Prantsusmaale, mis keskendus sealsete toiduvõrgustike tegevusele. Nende prantsuskeelne nimi on Associations pour le Maintien de l'Agriculture Paysanne ehk AMAP. Pintmann lisas, et põhimõtteliselt on ka nimetatud prantslaste võrgustik Eesti OTT, kuid prantslaste tegevus toetub juba enam pikkadele eellepingutele.

“Tagasiteel Prantsusmaalt sündis idee, kuidas luua täiesti vahendustasuta toimiv toi­duvõrgustik Eesti tingimustes,” märkis Pintmann. Juuni lõpus 2009 kutsus ta kokku Kuusalu lähistel tegutsevad taluni­kud ja tutvustas neile ideed. Taluni­kud olid esialgu kahtlevad, aga siiski nõus proovima. Lapsuke sai nimeks OTT ja esimene Kuusalu OTTi kaubakohtumine toimus augustis 2009 ning leidis sooja vastuvõtu.

Vahendustasuta toidukauba müük tarbijale annab talunikele rohkem raha

Asutaja märkis, et Eestis on OTT lahendus just inimestele asumites, mis on väljaspool suuremaid linnu, sest sealgi elab hulk inimesi, kes ei kasvata ise kodus talutoitu. Vahendustasuta toidukauba jõudmine tarbijani annab ka talunikele võimaluse saada oma toodete eest õiglane hind ning sama tähtis on otsene tagasiside tarbijatelt, et oma tootmissuundi arendada.

“Olles ühe toiduvõrgustiku Kuusalus käima saanud, jäid tootjad ja tarbijad seda isekeskis vedama. Esimese kogemuse põhjal sai tehtud kohe analüüs, liigsed sammud ära lihvitud ning võimendatud olulisi. Järgmisena kutsus mind appi Raasiku initsiatiivgrupp. Loodud mudeli põhjal sai järgmine OTT alguse 2010 jaanuaris Arukülas. Nii saigi minust isehakanud ekspert, kes käis ja aitas alustada Eestis OTTisid,” rääkis Pintmann.

Tänaseks on Eestis tema sõnul 12 OTTi nime kandvat toiduvõrgutikku, neist 10 on Eesti OTT MTÜ liikmed ja nende eestvedajad aktiivsed töögruppides osalejad. “Täna oleme valmis aitama üheskoos kõiki, kes soovivad oma kodukandis OTTi toiduvõrgustikke luua, sest saame väita, et see töötab tõestatult nii tootjate kui ka tarbijate jaoks,” märkis Pintmann.

Küsimusele, kui paljud Eesti tootjad on OTT-liikumisega ühinenud, vastas Pintmann, et päris täpset numbrit ta ei tea, sest palju on ka hooajalisi tootjaid, kuid nad on umbkaudselt arvutanud, et neid võiks olla 300, kes liikumise kaubakohtumiste läbi oma kaupu on müünud. Regulaarseid tootepakkujaid on kindlasti vähem.

Pintmann täpsustab ka, et OTTi toiduvõrgustikel Eestis on piirkonniti pisut erinevad toimimismehhanismid. Kõigi ühine joon on aga kindla koha ja aja teadmine, millal kohtutakse. “Kui tarbijad juba kaubakohtumistelt tootjaid tunnevad, saavad nad vajadusel ka eraldi tootjaga kontakti võtta. Kõige efektiivsem moodus toimib nii: kaubakohtumisel kindlal ajal kindlas kohas, kus viibivad kõik kohalikud OTT-tootjad, saavad tarbijad oma kauba ja esitavad tellimuse kohe järgmiseks nädalaks. Nii on tootjatel kindlustunne nädala pärast tulla,” selgitas ta. Eks on ju OTTi kogu aeg tehtud, ka enne liikumist.

Pintmanni sõnul on ka neid OTTisid, kus ettetellimine on marginaalne, seal on koordinaatoritel rohkem tööd ja suurem oht, et tootjatel jääb kaup kätte. Eesti tingimustes oleneb see suuresti ilmast. Nii võib OTT hakata tootjaid kaotama ja mida vähem on tootjaid, seda enam väheneb ka kohe tarbijate hulk kaubakohtumisel. “Samas on elu näidanud, et pika aja peale muutub kohalkäimine inimestele harjumuseks. Näiteks Kuusalu OTTi ei koordineerigi keegi. Tarbijad ja tootjad lihtsalt lähevad harjumusest reede õhtul Kuusalu kunstide kooli ette. Neid on seal kohe palju. Ka Viljandi koordinaatorid arvavad, et neid ei olegi eriti enam vaja, kuid nad on selleks, et arendada võrgustikku edasi,” tõi Pintmann näite.

Küsimusele, kui suur osa toidutootmisest Eestimaal juba OTT-liikumise kaudu liigub, vastas eestvedaja, et raske on hinnata tootjate ja tarbijate otsekontaktide teel liikuvat kaupa. Pintmanni sõnul on üks asi iganädalane toidukorvi lisa umbes paaril tuhandel inimesel Eestis, kuid ostetakse ju ka talvekartuleid ja muid hulgikoguseid.

Kommentaar

Väiketootjal tuleb edu saavutamiseks OTTis olla järjekindel

Kadri Kopso, Lääne-Virumaal Väike-Maarjas asuva Kaarli talu perenaine:

Kaarli talu toodab täistera­jahusid ja -helbeid ning külmpressitud toiduõlisid – nende toodetega ei kauple Rakveres keegi teine. Teeme ka koduleiba, küpsiseid jm küpsetisi. Siin on konkurents tihedam, läbimüük kohaliku OTT-liikumise kaudu kujuneb ostjate maitse-eelistuste järgi: ühele maitseb ühe, teisele teise tootja leib.

Üldiselt on Rakveres praegu tootjaid nii vähe esindatud, et igaühel on ilusasti oma nišš kujunenud. Väikesel toidutootjal tuleb olla järjekindel, käia regulaarselt kohal. Siis harjuvad tarbijad sinu toodetega, soovivad neid taas osta ning võivad kindlad olla, et oled alati olemas. Käies suvaliselt kaubakohtumistel, ei anna sa tarbijale kindlustunnet, et soovitud kaupa pidevalt saadaval on ning nad loobuvad sellest.

OTTis leitakse üksteist tavaliselt kaubakohtumisel kohapeal või siis ka FB kaudu. Kindlaim viis endale sobivat toodet leida on kohapeal prooviostu tehes. Paari korraga selgub, missugune toode sobib, mis mitte. Tihti annavad kliendid soovitusi oma sõpradele-tuttavatele.

Selleni, et ostjad hakkavad kaupa ette tellima, läheb kindlasti aega kuu, paar või isegi rohkem. Arvan, et just sellepärast, et nad soovivad enne veenduda toodete püsivas kvaliteedis. OTTide osakaal kogu toidukaubandusest on praegu veel kaduvväike. Vaevalt, et võrreldav ühe supermarketiga. Küllap ka kohaliku toidu müügist ei moodusta see kuigi suurt osa. Loodan väga, et see on tõusev trend.

Kommentaar

Supermarketite toidukauba kultuur mureneb

Anu Johani, vabatahtlikkuse alusel töötava Viljandimaa toiduvõrgustiku OTT toimkonna liige:

Otse tootjalt tarbijale ehk OTT tekkis Viljandimaale tänu baasvajadusele osta kohalikku ja puhast toitu, mida on maarahvana harjutud aastasadu kasutama. 2010. aasta paiku suurenes suurtootjate arv ja vähenes väiketootjate arv Eestis.

Väikelinna elanik, kel siiani oli oma piimamees, juurikakasvataja, ökoloogiliselt peetavate kanade munade tooja, seakasvataja, tundis nende kadumisest suurt puudust. Miks nad kadusid? Paljud lõpetasid väiketootmise, kuna see lihtsalt ei tasunud ära või lõpetati tervise tõttu. Puudus info uutest pakkujatest ja tutvusringkonnast seda võtta ei olnud.

Viljandimaa toiduvõrgustik OTT ongi just infovõrgustik, kelle soov on koondada ja jagada toidupakkujate infot huvilistele. Olulisema tõuke andis 2011. aasta jaanuaris Männiku metsatalus mahetootjatele korraldatud toiduvõrgustike koolitus, kus lektoriks oli šotlane Howard Wilkinson. Tema Šotimaal loodud ja juhitud n-ö OTT ehk Ayrshire Food Net­work oli kaheksa aastat toiminud ning praktilised nõuanded oma toiduvõrgustiku loomiseks olid niivõrd innustavad, et nende tuules hakkasimegi otsima Viljandisse oma vormi.

Otsustavaks sai fakt, et statistika andmetel oli põllumajanduses tol hetkel suhe vahendajate ja tootjate vahel 90:10. Me ei soovinud oma toiduvõrgustikuga suurendada vahendajate hulka ja seetõttu otsustasime OTT-võrgustiku kasuks. Uurisime internetist ka Prantsusmaa n-ö OTT-võrgustikke (AMAP), mille näitel olid loodud Kuusalu ja Raasiku OTT-liikumised.

Kutsusime Sirkka Pintmanni oma kogemust jagama ja samm-sammult kodanikualgatusena hakkasime toimetama. Esimene avalöök oli aasta pärast 2012. aasta jaanuaris taas Männiku metsatalus Viljandimaal. Kohal oli 30 tootjat, kes end tutvustasid, umbes sama palju huvilisi ostjaid. Leppisime kokku n-ö kodukorra ja läks lahti. Siiani oleme kodanikualgatus, kes toimetab vabatahtlike ja tasustamata tööpanusega, ilma omavalitsuste ja eurorahadeta. Taotlenud küll oleme. Viljandi OTTil on tootjate arvuks stabiilselt 40.

Lisaks on neid tootjaid, kelle info oleme huvilistele laiali jaganud, kuid keda ei reklaami avalikult. On ka ühekordseid tootepakkujaid rohkel köögivilja-, õuna- või marjaajal. Üle Eesti tootjate arvu ei ole täpselt teada, kuna nii mõnigi toiduvõrgustik on hiljuti alustanud.

Tootjate arv iseenesest ei näita midagi – oluline on, et väiketootja teaks, kuhu pöörduda, kui tal on midagi pakkuda, mis ei ole kaubaketi ja ekspordi suunisega toodetud. Kohalikku külapoodi seda kaupa ei võeta ja turule müüma ei ole tootjal endal ajaliselt võimalik minna. Kohalikku OTT-liikumisse on väiketootjal lihtne löögile saada. Tuleb võtta kontakti ja olla ausalt valmis jagama infot oma toote-taimede kasvatusviisi ja loomade-lindude pidamisviisi kohta. Saadud info saadetakse uudiskirjas laiali ja riputatakse blogisse üles. Uudiskirjaga on võimalik liituda kõigil, tänaseks on uudiskirjas paarsada liitujat.

Tarbija eelistab mahe- või kohalikke kasvatajad, kes teadlikult kasvatavad puhtalt, keskkonda ja kaaskodanikku säästes. Iga uus tootja või pakutav toode leiab uudiskirjas kajastamist. Edasi on tarbija valik – kas võtab pärast info saamist kohe ühendust ja lepib kaubakohtumise koha ja aja ise kokku või ootab ära järgmise taluturu kuupäeva. Ei saa alahinnata ka toidu puhul tähtsaimat info levimisviisi – suust suhu. Kui maitse on käes ja mõjub hästi, soovitakse hakata ostma.

Kui suur osa toidutootmisest Eestimaal juba OTT-liikumise kaudu liigub? Kindlasti vähem kui enne 1991. aastat. Ja väga palju vähem kui enne II maailmasõda Eestis. Viimased 20 aastat Eestis ja 40 aastat Euroopas on õitsenud supermarketite ja kaubakettide kultuur. Tarbija hakkas uskuma, et imporditud, kaunilt pakendatud, kaua säiliv ja kindlasti ka odavam peokettides pakutud toit on ohutu, kvaliteetne ja talle parim. See usk ei ole enam valdav ja tasapisi otsitakse toidu saamisel teisi võimalusi, milleks on oma taluniku või väiketootja leidmine. Soovime, et OTT-liikumine aitab kaasa toidujulgeolekule ja mikro- ning väiketootmise kasvule, st elu võimalikkusele talus.

Lugu ilmub 29. jaanuari kuukirjas Tööstus. Lisaks saad numbrist teada, kuidas arendus- ja teadustegevusse raha panustamine soodustab innovatsiooni, kuidas arenevad sündmused uue energiaarengukava vastuvõtmisel ja milliseid trende oodatakse tööstuses.