Vana aja H&M pani inimesed ootama

Pool sajandit tagasi asutatud OÜ Kirjastus Valgus juht Astrid Värvi sõnul töötas ettevõttes 1980. aastate alguses 220 inimest ja nimetuste arvu järgi ilmus praktiliselt raamat päevas. Kui praegu seisavad noored eelmisest õhtust sabas selle nimel, et esimestena H&Mi kauplusesse pääseda, siis toona olid pikad järjekorrad põhjusel, et värskeid trükiseid saada, kirjutas Äripäeva 4. veebruari erileht Juubel. Vaatamata suurtele tiraažidele ja mõistlikule hinnale, oli populaarne raamat ikka defitsiit.

Kaante vahele saanu müüs end ise.

Samuti ei pidanud toona müügitegevuse pärast muretsema, meenutab vastutav toimetaja Sirje Laidre - anti kindlad normid ette, mis tuleb teha ja mis mahus. "Tiraažid olid kümnetes tuhandetes, parimal juhul isegi sada tuhat," lausub ta. Üks suuri hitte oli uuenduslik "Avameelselt abielust", mis paljudel siiani raamaturiiulis olemas. Rääkimata ENEst ja ENEKEst, kust tänapäevalgi fakte kontrollitakse. Ainunišiks olid ka kokaraamatud.

Nii tsensuurist immutatud nõukogude aja kui taas-iseseisvusajaga kaasnenud konkurentsis hakkama saanud Valguse kontor asub Eesti Rahvusraamatukogu hoones ja firma juhid peavad end pigem väikeseks kirjastuseks. Samas ENSV ajal vastutati täielikult teadusliku ja populaarteadusliku kirjanduse, õpikute, teatmeteoste ning sõnaraamatute väljaandmise eest.

Tsensor pani ümber trükkima.

Kõige uhkemad ollakse teaduskirjanduse üle, toona ilmusid suure meeskonnatöö tulemusena näiteks raamatud Eesti lindudest, loomadest, jõgedest, järvedest ja paljust muust. Värv märgib: "Muidugi ei tohtinud siis rääkida Eesti jõgedest ja järvedest, vaid ikka ENSV jõgedest ja järvedest." Kui tugev toona tsensuur oli? Laidre ütleb, et kõik materjalid käisid läbi Riiklike Saladuste Kaitse Komiteest (Glavlit). "Toimetajad ise ka teadsid, mida pole mõtet sisse jätta. Kui tsensorid ka leidsid midagi, mis vajas parandamist, siis oma käega nad seda ei teinud, lasid toimetajal muuta." 

Tuli ka ette, et raamatud trükiti uuesti või kleebiti lehti vahele. Kas taolised piirangud kirjandustoimetajas trotsi ei tekitanud? "Ajaga tekkis enesetsensuur, teadsid, mida juba ennetada. Oli valida, kas raamat jääb ilmumata või muudad väikeseid detaile, aga suures plaanis on raamat ikkagi faktipõhine," lisab Laidre.

Foto asemel aitas müüa kunstnik.

Kirjastuse peatoimetaja Madli Vallikivi-Päts selgitab, et teaduses oli lihtsam, seal oli ideelist materjali tunduvalt vähem kui näiteks ilukirjanduse puhul, ajalooraamatud muidugi välja arvatud. Üks pluss võrreldes praeguse ajaga oli see, et siis kontrolliti fakte ja kirjavigu tunduvalt enam. Lisaks keeletoimetajale oli veel eraldi korrektor, kes pisivead parandas. Polnud ka konkurenti internetti. "Nüüd võetakse internetist andmed ja, kui ka on midagi valesti, siis kandub see edasi raamatust raamatusse," lausub Laidre. 

Erinevalt tänastest raamatutest iseloomustab toonaseid teatmeteoseid piltide rohkus. Et värvusfotograafia oli algeline, illustreeriti teaduslikku kirjandust enamasti raamatukunstnike abiga. Viljakaim illustraator on olnud Heldur Viires, kelle värvitahvlid olid möödunud aastal näitustel "Valguse väikesed vaikelud" Viljandis ja Tartus. Plaanis on näitus ka Tallinnas, Lastekirjanduse Keskuses.

 

Kapitalism koputas uksele.

Kõik muutus 1990ndate hakul, kui ENSVst sai Eesti Vabariik. Laidre arutleb: "Kohanemine oli keeruline. Kunagi polnud ju eraettevõtlust olnud. Kel lennukus suurem, see sai paremini hakkama. Toimetused jätkasid oma tööd ikka, kuid nüüd pidi hakkama ise käsikirju muretsema. Plaanimajandus senisel kujul enam ei töötanud, pidi mõtlema kasumi peale."Kirjastusi tekkis kui seeni pärast vihma. Valgusest endast eraldusid õpikute kirjastus Koolibri ning Eesti Entsüklopeediakirjastus. Neist esimene on täna üks edukamaid kirjastusärisid, teine, rahvuskultuuri pärandit kandnud firma aga lõpetas neli aastat tagasi pankrotis

Suur tiraaž - 2000 eksemplari.

Jätkas ka Valgus ise, ent tunduvalt väiksema koosseisuga. Praegu on põhitöötajaid neli, teised teevad kaastööd töövõtulepinguga. Sirje Laidre sõnul keskendutakse sõnaraamatutele, ajalookirjandusele ning populaarteaduslikele lasteraamatutele. Antakse välja umbes raamat kuus. Ja erinevalt mõnest magusast ajaviiteromaanist, kulub näiteks sõnaraamatu kokkupanemiseks isegi neli-viis aastat. Mis on praeguses mõistes üldse suur tiraaž? "Paari tuhandet võib juba suureks pidada. Tehakse ka alla tuhande ja kui müüb hästi, siis trükitakse juurde," sõnab Laidre. 

Masust toibutakse siiani. Eestis on sadu ettevõtteid, mille põhikirjas on tegevusvaldkonnaks märgitud ka kirjastamine. Paljud neist on aga väga marginaalsed, andes aastas välja üks-kaks raamatut. Kuidas mõjutas masu teid ja kirjastusi laiemalt? "Esimesed loobumised: ei lähe teatrisse või ei osta raamatuid. Tiraažid langesid 2000 pealt 800 peale. Ma arvan, et enamik kirjastusi polegi sellest üle saanud," nendib Laidre. 

Vallikivi-Päts lisab, et litsentsitasud on tõusnud ja raamatu tegemine läheb kogu aeg kallimaks. Näiteks e-raamatutele pole nad keskendunud. On küll proovitud, aga suurt tulu pole sellest tõusnud ja tihtipeale tõlkelitsentsi puhul e-litsentsi ei ostetagi. Vallikivi-Päts märgib, et need pole ka oluliselt odavamad paberraamatu litsentsist.

Tasuta ja veeb konkurentideks

Valguse peatoimetaja Madli Vallikivi-Päts ütleb, et nende firmamärgiks on võõrsõnade leksikon. Seda sõnaraamatut anti aastail 1961-1983 välja koguni viis trükki. 2000. aastal ilmus juba 18 000 märksõnaga täiendatud uustrükk, mille tiraaž oli 11 500, siis veel 2006. aastal juurdetrükk ning 2012. aastal koostöös Eesti Keele Instituudiga põhjalikult ümber töötatud leksikon, mis sisaldab ligi 40 000 märksõna.

Nii nagu paljud teised eluvaldkonnad, on ka sõnaraamatud tema sõnul kolinud veebi. "Meie kogenud leksikograafid, kes veel töötavad, eelistavad teha oma tööd traditsiooniliselt," selgitas ta. "Riiklikud programmid näevad küll ette toetusi oluliste sõnaraamatute tegijatele, aga enamasti soovib rahastaja, et toetuse korral oleksid sõnaraamatud veebis tasuta kasutatavad." Samas pole tulus müüa pabersõnaraamatut, mis on veebis tasuta kättesaadav.