Et viia ellu oma unistus – rajada Viljandi kesklinna väikeloomakliinik – pidi loomaarst Piia Vilu ehitama linnavalitsuse nõudmisel lausa kolmekorruselise hoone.
- OÜ Viljandi Kliinika juhataja, loomaarst Piia Vilu (paremal, kassiga) ja tema tütar Kristi Vilu, kes õpib Eesti Maaülikoolis samuti loomaarstiks ning käib sageli emale abiks loomakliinikus. Foto: Väinu Rozental
Selle Centrumi kaubakeskuse vastas asuva hoone esimesel korrusel on OÜ Viljandi Kliinika tegutsenud ligi tosin aastat. Ja tegutsenud ilmselgelt edukalt, sest Viljandi Kliinika on jõudnud tänavusse Gaselli TOPi. Ärilisest edust enamgi rõõmustab Piia Vilu aga see, et tütar Kristi plaanib pärast Maaülikooli veterinaaria eriala lõpetamist tulla ema väikeloomakliinikusse tööle.
Mis on mis
OÜ Viljandi Kliinika
Asutatud 1.01.2000.
Osutab Viljandis väikeloomadele veterinaarravi ja Viiratsi vallas Nuiamäe tallides ravitakse hobuseid.
Omanik Leida Mäesalu, kliiniku juhataja Piia Vilu ema ja perefirma raamatupidaja.
Kliinikus on ooteruum, vastuvõturuumid, operatsiooniruum, labor, röntgen, statsionaar ja lemmikloomatarvete pood.
Töötajaid 5 (2 veterinaararsti, 2 loomaarsti abilist, raamatupidaja).
Piia Vilu lõpetas EPA veterinaaria eriala 1991. aastal, ta on töötanud endises Lembitu kolhoosis suurloomade veterinaarina.
Tütar Kristi Vilu õpib Eesti Maaülikoolis veterinaaria neljandal kursusel.
Pere hobusekarjas on 12, peamiselt trakeeni ratsaspordihobust.
1996 – FIE Piia Vilu Väikeloomakliinik alustas Viljandis erapraksisega.
1999 – Nuiamäe tallides alustati hobusekasvatuse, tõuaretuse ja hobuste ravimisega.
2000 jaanuar – tööd alustas väikeloomakliinik OÜ Viljandi Kliinika.
2003 juuni – koliti uutesse, spetsiaalselt loomakliinikuks ehitatud ruumidesse Viljandi kesklinnas.
2005 november – asutati veterinaarravimite, lemmiklooma toidu ja tarvikute müügiga tegelev tütarfirma OÜ Viljandi Veterinaarapteek.
2013 märts – Viljandi Veterinaarapteek ühendati emaettevõttega.
Allikas: OÜ Viljandi Kliinika, Äripäev
Tegelikult on Kristi emal abiks käinud nii tihti, kui tal vähegi kooli kõrvalt mahti on olnud. Kohal on ta ka sellel päeval, mil ajakirjanik kliinikut väisab. Kui ema külalisega vestleb, jälgib Kristi narkoosist ärkavat hundikoera, keda hommikupoolikul kastreeriti, ja tegeleb teiste sõnatute patsientidega.
Jutuajamise sissejuhatuseks tunnistan Piia Vilule, et kange kiusatus on alustada seda artiklit lausetega, millega lõpetasin 33 aastat tagasi tudengipõlves kirjutatud ja ajalehes Edasi ilmunud reportaaži Tartu tollasest loomakliinikust.
Klient on läbi uuritud, protseduurid tehtud.
"Nimi?"
"Pauka."
"Mitte koera nimi, vaid teie oma!" (Edasi, 25.11.1981)
Piia Vilu kinnitab, et sarnast dialoogi on ka temal tulnud korduvalt pidada. "Loom on ju mureks, ega loomapidaja enda pärast vetarsti juurde tule," peab ta loomaomaniku sellist reaktsiooni loomulikuks.
Vilu alustas Viljandis erapraksisega 1996. aastal FIEna. Esimeses sammuna renoveeris ta vana postkontori hoovis asunud räämas majast 80 ruutmeetrit ja sisustas sinna väikese vastuvõtutoa ning loomatarvete müügisaali. "Eks see üks hulljulge tükk oli, aga riskima peab elus," meenutab ta erapraksise algust. "Vanemad aitasid mind rahaliselt ja mul oli ka üks sõber Saksamaal, kes andis laenu. Aasta jooksul suutsin laenu tagasi maksta."
2000. aastal lõpetas Vilu FIEna tegutsemise ja asutas OÜ Viljandi Kliinika, kolm aastat hiljem kolis praegustesse, spetsiaalselt väikeloomakliiniku tarbeks ehitatud ruumidesse. "Tegelikult sai see kolmekorruseline maja ehitatud väikeloomakliiniku pärast," ütleb Vilu.
Asi selles, et kui Vilu tahtis samal kohal asunud väikese puitmaja asemele ehitada ühekorruselise väikeloomakliiniku, pani linnavalitsus käe ette ja oli nõus vaid kolmekorruselise hoonega. "Kliiniku käsutuses on kokku 200 ruutmeetrit ehk umbes viiendik maja pindalast," täpsustab Vilu. "See pind on meie oma, selle eest üüri maksma ei pea ja selle võrra on meil lihtsam."
Viljandi Kliinika tegutseb tegelikult kahes kohas: linnas ravitakse väikeloomi ning Viiratsi vallas, Piia Vilu kodu lähedal Nuiamäe tallis kasvatatakse, hooldatakse ja ravitakse hobuseid. See muidugi ei tähenda, et kabjalisi poleks toodud linna kliinikusse, muigab Vilu ja räägib mõnuga, kuidas ükskord lohistati poni kliiniku tagauksest sisse.
"Kõrval hoovimajas töötavatel kingseppadel oli vaatemängust nalja nabani, sest ega hobune ju vabatahtlikult uksest sisse tulla ei taha," räägib Vilu. "Või üks teine juhtum, kui raviprotseduuridele toodud poni ootamatult hirnatas. Oh seda reaktsiooni, mis meie kaupluse külastajaid valdas – hobune majas, mis toimub!"
Vilu sõnul on loomale diagnoosi panemisel väga oluline osata lugeda tema kehakeelt. "Midagi oskab looma omanik öelda, aga sa näed looma kehakeelest, kus piirkonnas tal võib valus olla," seletab Vilu. "Loomale tuleb ka näkku vaadata ja aimata, kui enesekindlalt sa võid talle läheneda."
Vilule meeldivad ebatavalised ja ekstreemsed olukorrad, ta on alati valmis reageerima kiirele väljakutsele. Seepärast on firma koduküljel esmaabitelefonina kirjas just tema mobiilinumber. Vilu möönab, et õnneks on inimesed üha teadlikumaks muutunud ja igasuguste pisimurede pärast öösel ja nädalvahetusel ei tülita.
"Jahihooajal helistavad tuttavad jahimehed küll vahel ette ja küsivad, kas ma olen nädalavahetusel olemas," lausub Vilu. "Neil jahimeestel on hästi tõsised koerad, kes mitte mingi hinna eest võitluses metsseaga alla ei anna. Kui koer võitluses haavata saab, tuleb talle ruttu abi anda."
Piia Vilu sõnul on ta loomi armastanud lapsest peale ja teadis juba kooli ajal, et tahab loomaarstiks õppida. Ehkki Piia vanemad püüdsid teda keelitada, et see on raske töö, jäi ta endale kindlaks.
Vestlejatega liitunud tütar Kristi Vilu kinnitab aga, et temal oli soov saada loomaarstiks isegi varem, kui emal omal ajal see mõte tärkas. "Ma olen ju üles kasvanud ema juures loomakliinikus loomade keskel," sõnab Kristi ja lisab, et pärast Maaülikooli lõpetamist on võimalus, et ta tuleb ema juurde tööle.
Unistused
OÜ Viljandi Kliinika juhataja unistab
Kindlasti on üheks unistuseks, et tütar tuleks pärast Eesti Maaülikooli lõpetamist siia tööle ja võtaks kunagi ettevõtte juhtimise üle. Loomulikult ei astuks ma ise täiesti eemale. Ma hea meelega teeksin raskemaid asju, näiteks meeldib mulle kirurgia. Ma väga loodan, et meie firma jääb peretraditsiooniliseks firmaks. Soomes ja mujal maailmas tean ma mitmeid loomakliinikuid ja hobusetalle, mida on peetud põlvest põlve. Seal on au sees peretraditsioonid.
Taust
Aastatel 2011-2013 kasvas OÜ Viljandi Kliinika käive 2,44 ja ärikasum 2,08 korda. Mis on kiire kasvu põhjused?
1. Kulutused lemmikloomadele suurenenud. Kui masu ajal käisid inimesed oma lemmikloomadega vähem loomaarsti juures – selle pealt hoiti raha kokku –, siis nüüd on hakatud taas lemmikloomi endale muretsema ja nende eest hoolitsema. Piia Vilu toob näitena ka hobuste paaritamise, masu ajal langesid paarituse eest tasutud summad oluliselt.
2. Nüüdisaegne aparatuur. Viimaste aastatega on ostetud või vahetatud välja ultraheli aparaat, endoskoop, digitaalne röntgeniseade, hematoloogiaparaat jm. Head aparaadid tagavad kvaliteetse teenuse. Loomaarst võib aimata, mis loomal viga, aga aparaatide näidud kinnitavad diagnoosi. Suurte loomade, näiteks hobuste juurde väljasõitude tarbeks peavad olemas olema kaasaskantavad aparaadid.
3. Hobuste veterinaarne ülevaatus. Mida enam müüakse hobuseid väljapoole, seda enam tuleb loomaarstidel müüdavad loomad üle vaadata ja teha vajalikud röntgenipildid. Näiteks Soome viidud hobust ei saa seal kindlustada, kui veterinaararst Eestis pole täitnud vastava formulari.
4. Lemmikloomade piiriülene ränne. Inimesed vahetavad töö- ja elukohti ning Eestist ära kolides võetakse üldjuhul oma lemmikloom(ad) kaasa. Väikeloomal peab samuti olema pass ja loomale peab olema ära tehtud kohustuslikud vaktsiinid, ussirohud jm.
Üks küsimus: Milline vanasõna iseloomustab teie tegevust?
Piia Vilu, OÜ Viljandi Kliinika juhataja
Ma pakun vanasõna asemel hoopis ladinakeelse sententsi per aspera ad astra ehk läbi raskuste tähtede poole. EPAs loomaarstiks õppides oli kolmanda kursuse õppekavas ladina keel. Tollest hetkest alates, kui loengus see imeliselt kõlav sentents ette loeti, hakkas see mõttetera mind kummitama ja on mind kummitanud kogu elu.
Raskusi on meil kõigil elus olnud, ka minu ettevõtmine pole kergelt tulnud. Ma pean kogu aeg valvel olema, esmaabitelefonina on koduküljel kirjas minu mobiilinumber. Olen ettevõtte hüvanguks hästi palju oma vaba aega ohverdanud. Firmajuhina sa ei mõtle, et kas ma ikka lähen täna tööle ja teen. Sa ikka pigem lähed, kui et ei lähe.
Pane tähele
Äripäeva gaselli rubriik, kus kirjutame kiiresti arenevatest väikefirmadest ja nende omanikest, ilmub kaks korda kuus.
Äripäeva Gaselli TOPi lähteandmeteks on ettevõtte müügitulu ja kasum enne makse aastatel 2011, 2012 ja 2013. 2011. aasta müügitulu peab ulatuma 100 000 euroni ja aastatel 2011–2013 kasvama käive ja kasum vähemalt 50%.
Gaselli TOP ilmub Äripäeva tellijatele veebis 26.02. ja paberväljaandes 27.02. erilehena.
26. veebruaril 2015 korraldab Äripäeva toimetus Gaselli kongressi, kus kuulutatakse välja parimad gasellid. Kongressil esinevad Siim Kallas, Ain Hanschmidt, Rainer Nõlvak, Rolf Relander, Jakob Saks jt inspireerivad esinejad.
Tänavu kandideerib Gaselli TOPi võidule 1106 firmat.
Loe, millised sinu maakonnast?Gaselliliikumist toetab LHV.
Kommentaar: julgus viib edasi
Kadri Kullman, veterinaartoodete hulgimüüja ASi Dimela omanik
Viljandi Kliinika ja dr. Piia Vilu on Dimela pikaaegne partner. Meie koostöö ja üksteisemõistmine on väga hea. Loomaarstina annab Piia endast parima, ta julgeb riskida ja julgustab loomaomanikku oma looma heaks vajalikke samme tegema, vajadusel oskab loomaomanikku ka lohutada. Piia julgust ja professionaalsust näitab ka see, et kahtluse korral küsib ta julgesti kolleegidelt nõu.
Lisaks hästivarustatud kliinikule on Piial suurepärane lemmikloomatoodete kauplus-apteek, mille rikkalik sortiment, hea teenindus ja kliendisõbralik hoiak annab silmad ette igale spetsialiseerunud lemmikloomakauplusele. Kõik, mida Piia teeb, on alati suurepärases korras ja töös, tähendab jätkusuutlikult korraldatud ning hallatud.
Tore on, et Piia tütar Kristi plaanib ema juures tööle hakata ja ehk hiljem emaga kohadki vahetada. Tean enda kogemusest, milline vägev ja õnnelikukstegev tunne see on.
Loomaarsti kolm soovitust
1. Tegele sellega, mis meeldib. Muidugi, sa võid mingil hetkel natuke tüdinenud olla igast asjast, aga kui see asi sulle meeldib ja see on su hinges sees, siis jätka tegevust. Ma poleks suutnud loomaarstina tegutseda, kui see oleks mulle vastukarva. Ma oleks sellisel juhul eriala vahetanud – veterinaarina võiksin ma vabalt töötada mõnes piiripunktis, toitlustusettevõttes või kusagil riigiametis.
2. Muretse nüüdisaegsed seadmed. Kui võimalik, peaks alustav ettevõtja võimalikult kohe ostma kvaliteetsed töövahendid, kallimate aparaatide soetamisel aitavad tootja- või liisingufirmad. Mina alustasin omal ajal palju nigelamates tingimustes, mul ei olnud selliseid aparaate, nagu on nüüd. Tänapäeval, kui loomaomanik tuleb loomaga kliinikusse, ta eeldab, et kliinikus on diagnoosimiseks vajalik tippaparatuur olemas.
3. Ära pelga tööd. Alustavas ettevõttes tuleb algul ise hästi palju vaeva näha, ei tasu kohe palgata liialt personali. Mina olin aasta otsa täiesti üksi. Siis palkasin endale abilise ja niimoodi see asi tasapisi kerima hakkas. Ma ei ole ka selline kontoris istuja või paberimäärija tüüp, mulle meeldib liikuda, toimetada ja pigem sellistes ekstreemsemates olukordades olla.
Seotud lood
Kuigi töötame selleks, et suurendada heaolu, luua kindlustunnet endale ja lähedastele, võib tööpinge heaolu ja suhteid kahjustama hakata, kirjutab Tallinna Ülikooli õppejõuarenduse ekspert Katrin Aava.
Enimloetud
3
Värbame ikka talenti, mitte sugu, vanust ja silmavärvi!
Hetkel kuum
Tagasi Äripäeva esilehele