Perekond Puhki Sampo jahvatab Soomes edasi

Sõit Helsingi südalinnast 50 kilomeetri kaugusele Järvenpääle kestab mööda lumist kiirteed pool tundi. Igal hommikul võtab selle tee ette 1992. aastal Helsingist Järvenpääle kolinud Soome suuruselt neljanda, 35 miljoni eurose aastakäibega jahutööstuse Helsingin Mylly juht Maret Puhk. Märkimisväärne osa 40 000 elanikuga Pärnu-suurusest Järvenpääst sõidab aga samal ajal vastassuunas Helsingisse tööle.

Jahuste taldadega Sibeliuse radadel

Unise Soome väikelinna keskmes on raudteejaam koos Sibeliuse-nimelise peatänavaga: linna kuulsamad asukad on olnud soomlaste uhkus, helilooja Jean Sibelius ning kirjanik, Helsingin Sanomatele aluse pannud Juhani Aho. Kusjuures neid kaasaegseid mehi sidus Järvenpääl ühine kiindumus, soomlanna Aino Järnefelt, tulevane Aino Sibelius.

Sellega saavad kultuuriloolised faktid Järvenpää kohta otsa, kuid eestlastel tasub vaadata selle Jõgeva sõpruslinna metsases ääres laiuvale tehasele, mille Muumimaja-helesinisest veskitornist on Uusimaa maakonna lumised kuusemetsad peo peal.

See on Eesti ajaloo ühe jõukama perekonna Puhkide järeltulijate viljaveski Helsingin Mylly, mille Eduard Puhk 1930ndatel sõja eel Soome pagendas ning mis tema pojatütre juhtimisel naaberriigis edasi jahvatab.

Puhk ja Pojad oli 30ndate õitsvas Eestis tõeline staarettevõte, kellele kuulus vähemalt natukene kõigest, mis oli toona ihaldusväärne. Viljandimaalt Jaskast pärit veskiomaniku Jaak Puhki leivanumber oli viljaäri, aga see oli alles suure mängu algus.

Tasapisi sai tema ja viie poja ühisfirma osa kõigest, mis teenis hästi teenis ja oli riigile tähtis. Selle megatööstuse viimane side Eestiga sai otsa hilissügisel Puhkidele suure tulu toonud tehinguga – tütarfirma Veski Mati müügiga. Puhkid jätkavad Soomes tähtsate tegijatena sealses toiduainetööstuses.

Viljandi tikuvabrikust Estonia teatrini

Nende üle-eestilise oligarhia ulatust on iseloomustatud väljendiga „Eesti riigi rahakott oli Puhkide pintsakutaskus“.

Päris vanal ajal 19. sajandi lõpus kuulus neile ka osa Viljandi tikuvabrikust. 20. sajandi alguses laines Puhkide haare pealinna: nemad maksid kinni 1918. aastal Eesti ajutise valitsuse peidusoleku, ostsid noorele vabariigile saatkonnahooned Londonisse ja Berliini, osalesid kaubandus-tööstuskoja loomisel, rajasid Pätsi ja Laidoneriga Ilmarise masinatehase, kus avasid 1924. aastal 90protsendilise enamusosaluse saavutamise järel oma rikkuse võtme – Šveitsi automaatseadmetega jahuveski. See oli esimene konkurent Rotermanni tehasemonopolile.

Puhkide pereettevõtte peakontor asus Estonia teatri vastas, üheskoos andsid nad välja oma pereajakirja Meie Edu.

Praegu on ilmselt iga soomlase köögikapis üks Puhkide toode: Helsingin Mylly jahukott, müslipakk, näkileivad või kaerahelbed, mis on toodetud nende kontserni tehastes Järvenpääl, Vaasas või Närpiös. Iga jahupaki etikett aga tuletab meelde oma loojat, Viljandimaa veskimeest Jaak Puhki.

Teises maailmasõjas maha pommitatud ja laiali tassitud Puhkide vara ning Kirovisse küüditatud pojad oli justkui mõjuka pere kurb ja kuulsusetu lõpp, mistõttu on Puhkide nimi Pätsi ja Laidoneri kõrval eestlaste mälus märksa õrnemalt talletunud.

Pääses aga viies, vanuse poolest teine poeg Eduard Puhk, kes sõitis koos abikaasa Else Köhleri ja poja Jüriga paha aimamata 1934. aastal üle lahe, sest juba toona tahtsid Puhkid jahuveskit Soome laiendada. Tagasi-pileteid aga viis aastat hiljem enam ei müüdud.

Möldri tütre ette määratud tulevik

Jüri Puhki tütar, Helsingi ülikooli juristina lõpetanud Maret (59) asus Helsingin Myllysse tööle 1995. aastal. Isa Jüri pani ameti maha juba 1992, kuid Maretil oli siis veel oma advokaaditöö ja kolm väikest poega.

„Tulin siia järk-järgult, alguses üks päev nädalas, siis kaks päeva ja nii ma ametit vahetasin. Ma ei tahtnud varem veskisse tulla, sest mu mõlemad vennad töötasid siis veel siin,“ räägib Maret.

„Oli aeg, mil keegi perekonnast siin ei töötanud, võtsime juhi väljaspoolt. Meil ei läinud siis väga hästi. Mõistsime, et vähemalt üks meist peaks kohal olema. See pole nii suur tootmine, et saaks ilma pereliikmeteta hästi toimida. Ma loodan, et keegi mu lastest jätkab veskis, mu vanem poeg juba töötab siin. Praegu on mu noorem vend Erik vabakutseline kunstnik ja vanem vend Arno lahkus juba 2000. aastal. Kui keegi perest on siin, on ka isal süda rahul,“ sõnab Maret.

Kuus aastat Helsingin Mylly tegevdirektorina töötanud Miska Kuusela sõnul vaatavad Puhkid väga kaugele ette.

„Kvartal on nende jaoks umbes 35 aastat. Ma olen ka varem töötanud perefirmades, nende omanikud on omavahel lähedased ja kokkuhoidvad, mitte distantseerunud nagu investorid paljudes firmades,“ ütleb Kuusela.

Molekulaarbioloogi kannapööre pereärisse

Mareti vanim poeg Niklas Kumlin (33) töötab veski turundusjuhina ja vastutab ka IT-süsteemide toimimise eest. Sellest hoolimata jookseb ta objektil ringi tunkedes ja nokkmütsis, must mapp käes.

Tema on pannud aluse ka pere kolmandale Soomes sündinud põlvkonnale – 3,5aastane Alicia on potentsiaalne tulevane tehasejuht. Ülikoolis õppis Niklas aga molekulaarbioloogiat ning jõudis enne pereärisse suundumist ka kolm aastat molekulaardiagnostikaga tegeleda.

Niklas ei taha sündmustest ette rutata, kuid ta arvestab sellega, et ühel päeval võib tema kolme tehasega ettevõtte juhtimise üle võtta. Ta rõhutab, et sama hästi võivad seda teha ka tema vennad Filip (30), kes töötab turismiäris, või Kristian (27), kes õpib Helsingi ülikoolis riigiteadusi.

„Ma ei pidanud molekulaarbioloogia kõrvale jätmist eriliseks kaotuseks, see firma on osa meie perest ja pärandist, selles aktiivselt osalemine on uhke tunne. Ma ei tahtnud jääda autsaideriks, tahtsin õppida selle firma kohta nii palju kui võimalik, et ühel päeval selle pinnalt otsustada, kas ma tahan kogu oma tööelu siin veeta või midagi ka omaette teha,“ räägib Niklas.

Me oleme soomlased

Nii Maret kui ka Niklas tõdevad pikalt mõtlemata, et Eesti päritolu on kusagil sügaval nende sees veel säilinud, kuid Soomes sündinutena ning kogu elu seal elanutena tunnevad nad end sada protsenti soomlastena.

Niklase sõnul tunneb ta, et kusagil tema soontes voolab pisut eesti verd, kuid ta on juba kolmandat põlve Soomes ja kodanikuna tunneb end täielikult soomlasena.

„Lapsena, kui olime vanaisaga kahekesi, rääkisime sageli tema lapsepõlvest, ta jutustas mulle lugusid Eestist. Praegu Eestis elavad sugulased on minu jaoks juba üsna kauged, me ei suhtle nendega kahjuks eriti. Oleme palju rääkinud Eestisse sõitmisest ja nendega tihedamalt suhtlemisest, kuid pole selleni jõudnud. Vanaisa hoiab nendega sidet,“ lausub Niklas.

Maret ütleb, et tal on ju siiski eesti nimi, imepisike osa temast tunneb end eestlasena.

„Lapsepõlves rääkis isa meile väga palju lugusid Eestist ja oma sugulastest, tema isal oli ju Eestis siiski neli venda ja väiksena veetis ta kõik suved vanaema juures Eestis. Aga juba isa tuli Soome viieaastasena, ka tema on suuresti soomlaseks kasvanud. Meil on Eestis veel sugulasi, oleme käinud neil külas ja nemad meil, aga eks seda oleks võinud muidugi omal ajal rohkem olla,“ meenutab Maret.

Jahutootja võtlus gluteenitalumatus ühiskonnas

Gluteeni- ja laktoosivabu tooteid armastavatele soomlastele valge jahu müümine on paras kunst, kuid Helsingin Mylly tegevdirektori Miska Kuusela sõnul on kahe aasta eest maad võtnud süsivesikuvaenulikkus pöördunud täisteratoodete fännamiseks ning üha enam kaeratooteid sõidab Kagu-Aasiasse.

Helsingin Mylly tehased Järvenpääl ja Vaasas töötlevad igal aastal 100 000 tonni nisu, rukkist ja kaera. Närpiös valmib müsli. Sinna paigutatakse ka suurem osa Balti Veski müügist teenitud rahast. Kuusela sõnul ostavad inimesed üha vähem jahu, kuid suurem osa nende toodetud jahust läheb nagunii leivatööstusse. Leivatootmise osakaal väheneb aga samuti üha kasvava leiva impordi tõttu.

Müüb ökoloogiline teravili

„Suur langus oli kahe aasta eest, kui valitses suur süsivesikuvaese dieedi trend, aga see kestis vaid pool aastat. Üldiselt on trendikas arvata, et nisujahu on halb. Õnneks on see praeguseks pisut järele andnud, esimese hooga suhtuti kõikidesse teraviljatoodetesse halvasti, nüüd ollakse valdavalt siiski seisukohal, et täisteratooted on kasulikud, vältida püütakse pigem valget jahu. Üha kasvab ökoloogiliste teraviljatoodete osakaal,“ selgitab Kuusela.

Jahu jahvatamine on Kuusela kinnitusel Soomes väga stabiilne sektor, Helsingin Mylly kasv tuleb peamiselt kaeratoodete ekspordist.

„Nagu igas sektoris, peame ka meie leidma oma niši, et konkurentsis püsida. Nisujahu jahvatatakse kõikjal maailmas, rukkijahu ei ole meil müüa kusagile mujale peale Põhjamaade ja Saksamaa, kuid kõige rohkem ekspordime kaera, mis on maailmaturul üsna eksklusiivne,“ ütleb ta.

Soome kaer Kagu-Aasiasse

Eelmisel aastal Aasias suurt ringreisi tehes mõistis Kuusela, et seal on üllatavalt suured kaerariigid, kaer on juba poelettidel täiesti olemas. Seega panustavad nad ka oma ekspordiplaane tehes just sellele piirkonnale.

„Venemaale ekspordime suure osa, me pole embargo all, kaup liigub, aga valuutakurss on praegu üsna kohutav. Suurim muutus lähiajal on ilmselt meie investeeringute vähenemine koduturgu, sest see turg on piiratud viie miljoni inimesega. Oleme viimased viis aastat järjest kasvanud, praegu ehitame Vaasas uut tehasehoonet, et eksporti suurendada,“ märgib ta.