Sookvoodid ei tee naisi tippjuhiks

Uuringu raportist selgub, et analüüsitud ettevõtetest vaid 12 protsendil olid juhatuse liikmed naissoost ning vaid 4 protsendil ettevõtetest oli ettevõtte juht naine, kirjutab Forbes.

Raportis tuuakse välja kvootide küsimus ning naiste esindatus juhtkonnas riikide kaupa. Selgub, et üha suurem hulk riike on kehtestamas naistele kvoote, et nood ettevõtte juhtkonnas osaleda saaksid. Kvootide küsimuses on pioneeri staatuses Norra, kus võeti vastav seadus vastu juba 2005. aastal. Deloitte Global analüüsis Norra ettevõtteid ning selgus, et 36,7% kõigist juhtkonna ametikohtadest on naiste käes. Teisalt näitas uuring, et üksnes 18% ettevõtete juhikohtadest on naiste käes.

Taanis on samuti kehtestatud kvoodid, ent need pole nii karmid kui Norras. Taani puhul näeb seadus ette, et ettevõtted annaksid oma parima, et soolist võrdsust tagada ning kehtestab, et 40% juhtkonna ametikohtadest peaks kuuluma naistele, ent teisalt ei järgne mingeid sanktsioone, kui seda seadust ei täideta. Sellest hoolimata on 21,8% analüüsitud Taani ettevõtete juhtkonna ametikohtadest naiste käsutuses, mis on üks kõrgemaid näitajaid. Samas pole analüüsitud Taani ettevõtetes juhi kohal ühtegi naist.

„Naiste arvu juhtkonnas saab küll kvootidega kergitada, ent mida see tegelikult muudab?“ küsib Deloitte Global tegevdirektor Dan Konigsburg. Ta väidab, et kuigi naiste arv kasvab, ei too see omakorda kaasa seda, et naised saaksid ka päris juhtivatele positsioonidele.

Lisaks Euroopa riikidele on raportis välja toodud, et kvoodid on kehtestatud ka näiteks Indias ning Malaisias. India vastav seadus on nõrk, nõudes vaid seda, et vähemalt üks juhtkonna liige peab olema naissoost, samas Malaisia seaduste kohaselt peavad järgmiseks aastaks ettevõtete juhtkonnast olema vähemalt 30% naised.

Kuigi kvoodid on tõstnud naiste arvukust juhtkonnas, küsivad kriitikud, kas see ei too mitte kaasa seda, et kuna seadus kehtestab naiste ettevõtte juhtkonda kuulumise, võib juhtuda, et naised pole piisavalt kvalifitseeritud. Viimast eriti sellistes ettevõtetes, kus on traditsiooniliselt domineerinud mehed, näiteks tehnoloogiafirmad või keemiaettevõtted.

Samuti viidatakse nii-öelda kuldse seeliku probleemile: üks naine kuulub mitme ettevõtte juhatusse. Ajaleht The Telegraph kirjutas, et advokaadist norralanna Mimi Berdal kuulus kord 90 ettevõtte juhtkonda.

Kas kvoodid tõesti töötavad?

Palju on uuritud ning ilmselt veel rohkem küsitud, kas naiste kuulumine ettevõtte juhatusse tõesti annab ettevõtte seisukohalt midagi? Sel teemal leitav kirjandus on üsnagi vastuoluline. 2007. aastal avaldas firma Catalyst raporti, milles leidis, et naised juhtkonnas tõepoolest annavad ettevõtte paremale käekäigule palju juurde. Teisalt süüdistatakse Catalysti raportit andmetega manipuleerimises, kuna ettevõte on avalikult naiste suurema kaasamise pooldaja.

Samas on leitud, et naiste kaasamine pole otseselt seotud sellega, kuidas firmal läheb. 2008. aastal ilmus ajakirjas Journal of Financial Economics artikkel, milles leiti, et naisjuhtide mõju ettevõtte tulemuslikkusele oli pigem negatiivne. 2010. aastal leidsid Stanfordi uurijad, et kuigi nad pooldavad naiste kuulumist ettevõtete juhatusse, ei suutnud nad siiski märgata korrelatsiooni majandusedukuse ning juhatuse soolise mitmekesisuse vahel. Samal aastal teatas Michigani Ülikool, et Norra ettevõtteid analüüsides selgus, et naised juhatuses pigem avaldasid negatiivset mõju ettevõtte majandusnäitajatele, kuna kehtestatud kvoot tõi kaasa selle, et naised on keskmisest nooremad ning väiksema kogemustepagasiga kui mehed.

Kõigil kvootide pooldajatel pole aga siiski mõtet pead norgu lasta: Lehigh’ ja Syracuse ülikoolide uurijad analüüsisid 140 uuringut, milles käsitleti kokku 90 000 ettevõtet 35 riigist vahemikul 1989-2014. Uuringu tulemusena selgus, et naistel siiski on positiivne efekt ettevõtte tulemustele. Uuringus leiti, et naised toovad ettevõtte juhtimisse teistsuguseid perspektiive, samuti on naised paremad suhtlejad.

Konigsburg räägib, et kuigi tema uuringufirma tehtud uuringu tulemusena selgus, et naiste arvukus juhtkonnas on kasvamas, on ta siiski väga mures selle pärast, kas naised pääsevad ka juhi ametikohale, kus nad saaksid näidata oma tõelisi oskusi. Ta väidab, et eelpool mainitud „kuldse seeliku“ probleem on täiesti olemas, mis tähendab, et vaid käputäis naisi saab oma hääle ettevõtetes kuuldavaks teha. Ta lisab, et reeglina on tegu mõjukate ärimeeste naise või tütardega. „Kas sellisel juhul sa saad mingit teist vaatenurka?“ muretseb ta.