Tavid: võlgades Hiinat ähvardab deflatsiooniline spiraal

Sarnaselt mitmetele lääneriikidele on Hiina võlatase tõusnud küllalt jätkusuutmatute tasemeteni – see tähendab, et võla- ja deflatsiooniprobleemi lahendamiseks hakatakse tõenäoliselt ka seal varasemast agressiivsemalt raha trükkima ja majandust stimuleerima.

Septembri keskpaigal avaldatud andmetest selgub, et kui toiduhinnad välja arvata, siis Hiinas on hinnad püsimas praktiliselt muutumatuna. Samal ajal on inimeste sissetulekud tugeva surve alla sattunud. Praeguses rahasüsteemis on see halb kompott, sest see võib viia deflatsioonilise spiraalini, millest tuleb siin loos ka juttu.

Kogu majanduse hindu laiemalt mõõtev sisemajanduse koguprodukti (SKP) deflaator on juba viis kvartalit järjest langenud, ökonomistid ja analüütikud ootavad selle täiendavat kukkumist. SKP deflaator on tarbijahinnaindeksi kõrval üks olulisemaid hinnataseme näitajaid majanduses. Sisuliselt viitab see näitaja tugevalt deflatsioonilistele protsessidele Hiina majanduses.

Viimane nõnda pikk deflatsiooniperiood oli Hiinas viimati 1990ndate lõpus. Toona tabas riiki viimane suurem finantskriis, siis oli Hiina veel majanduse reformimise ja avamise varasemas faasis. Toona moodustas Hiina majandus maailmamajanduse kogumahust ostujõu pariteedi alusel umbes 4-7 protsenti, nüüd juba 19 protsenti. Seega on Hiinast saanud maailmamajanduse üks juhtivaid jõude, kelle mõju globaalsele majandusele on juba võrreldav Ühendriikide omaga.

„Me oleme kindlasti deflatsioonis ja tõenäoliselt tuleb ka deflatsiooni teine staadium,“ ütles Morgan Stanley Hiina ökonomist Robin Xing Bloombergile. Ta tõi välja, et Hiinas on palgad samuti langemas. „Jaapani kogemus ütleb, et mida kauem deflatsioon kestab, seda rohkem on vaja majandust stimuleerida, et lahendada võla-deflatsiooni probleem.“

Deflatsioonile viitab ka tootjahinnaindeksi pikk langus. Tootjahinnad peegeldavad hindu, mida ettevõtted oma toodete müümisel saavad, ehk sisuliselt on tegemist hulgimüügihindadega. Tootjahinnaindeks on Hiinas languses olnud juba alates 2022. aasta sügisest.

Hiina avaliku- ja erasektori võlatase on tõusnud ohtlikult kõrgele. Hiina riigivõla suhe SKPsse on tänavu tõusnud 89 protsendini, veel 10 aastat tagasi oli see näitaja vaid 40 protsenti. See tähendab, et erinevalt 1990ndatest ja 2000ndatest on Hiina majanduskasvu stimuleeritud viimase kümnendi jooksul peamiselt võlgade suurendamise kaudu. Erasektori võlatase on samal ajal 123 protsenti SKPst ning majapidamiste oma 61 protsenti SKPst.

Allpool olevalt graafikult on näha, kuidas Hiina on viimase 10-15 aasta jooksul püüdnud kõrget majanduskasvu hoida peamiselt laenuraha abiga. See on viinud avaliku sektori võlakoorma ohtlikult kõrgele tasemele, mis võimendab igasuguste deflatsiooniliste protsesside mõju nii riigi rahandusele kui majandusele tervikuna.

Lisaks sellele on kohalikud omavalitsused oma võlataset tublisti kasvatanud. Kuigi kohalike omavalitsuste võlad ei ole otseselt keskvalitsuse kohustus ning on ebatõenäoline, et need keskvalitsuse kohustusteks muutuvad, siis saab nende võlataseme arvestada juurde avaliku sektori võlakoormusele. Kui see näitaja juurde lisada, on Hiina valitsuse võlakoormus võrreldav USA, Kanada, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi omaga.

See tähendab, et igasuguste deflatsiooniliste protsesside mõju Hiina majandusele on paljuski võimendatud, sest deflatsioon muudab võlgade tasumise keerulisemaks. Kui võlatase jääb samaks, aga palgad ja hinnad langevad, siis on võlga aina raskem tagasi maksta.

Hiinas on oht ka see, et kerge deflatsioon võib muutuda deflatsioonispiraaliks, mis on tänapäeva riikides kehtivas võlal põhinevas süsteemis majandusele hukatuslik. Kuna ringluses olev raha luuakse võlana, kuhu on juurde arvestatud intress, siis peab raha hulk pidevalt kasvama (ja selle väärtus kahanema). Vastasel juhul muutub võlgade tagasimaksmine ja teenindamine väga keeruliseks, mis toob kaasa suured pankrotilained ning majanduslanguse.

Deflatsioonispiraali võivad tekitada näiteks kodumajapidamised, kes hakkavad valuuta ostujõu tugevnemisel seda rohkem säästma. Samuti hakatakse oste edasi lükkama, sest oodatakse, et hinnad langevad veelgi. Ettevõtete käibed hakkavad seejärel vähenema, mis omakorda toob languse investeeringutes. Järgnevad palgakärped, koondamised ja pankrotid.

Bloomberg kirjutab, et erasektori poolt läbi viidud küsitlused kinnitavad selle protsessi algust. Valitsuse poolt soositud sektorites – näiteks elektriautode tootmises ning taastuvenergias – on uute töötajate palgad langenud 2022. aasta tippudega võrreldes 10 protsenti, selgub Caixin Insight Groupi ja Business Big Data andmetest. Zhaopini andmetest selgub, et Hiina 38 suuremas linnas ei ole palgad viimastel aastatel sisuliselt muutunud, enne koroonakriisi kasvasid palgad 5 protsenti aastas.

Kõik see on vägagi sarnane 1990ndate Jaapaniga, kelle jaoks kujunes see „kadunud“ kümnendiks. 1980ndate kinnisvara- ja aktsiamullile järgnes saareriigis stagnatsioon, mis kestis aastaid. Kusjuures riigi aktsiaturud jõudsid 1989. aasta tippudeni tagasi alles selle aasta alguses. Jaapani majanduse kohta saab pikemalt lugeda siit.

Sarnaselt 90ndate Jaapaniga on Hiinas kinnisvarahinnad langemas – mull lõhkes juba 2021. aasta lõpus, mille keskmes oli Hiina suuruselt teise kinnisvaraarendaja Evergrande maksejõuetus.

Kinnisvarahinnad on sellel suvel langenud Hiinas kiireimas tempos alates 2015. aastast. Uute kodude hinnad langesid aastases võrdluses augustis 5,3 protsenti, juulis 4,9 protsenti.

Evergrande võlakoormus oli 2021. aastal kerkinud enam kui 300 miljardi dollarini, mis tegi ettevõttest suurima võlakoormusega kinnisvaraarendaja maailmas. Kogu kinnisvarasektori langus on nüüd hakanud märgatavalt mõjutama ka omavalitsuste tulubaasi, sest suur osa tuludest saadi just maa müügist.

Suur osa Hiina majapidamiste jõukusest oli liikunud mitme kümnendi jooksul kinnisvarasse. Mulli tipus moodustasid kinnisvarasektoriga seotud tegevused riigi SKPst pea kolmandiku. Riikides jääb selle normaalne osakaal umbes 15-18 protsendi juurde SKPst. Kinnisvara väärtuse langus halvendab märgatavalt ka majapidamiste finantsilist olukorda, mis omakorda paneb rohkem säästma ning vähem kulutama.

Hiinas on erinevate hinnangute kohaselt umbes 60 miljonit müümata korterit, mille müümine võtab ilma valitsuse abita aega enam kui neli aastat. Mitmete analüütikute sõnul on müümata korterite hulk Hiina ajaloo suurim. Ülepakkumine on peamine põhjus, miks hinnad viimase kümnendi kiireimas tempos langevad.

Allpool oleval graafikul on näha, et 2022. aastal langes müüdud korterite arv 30 protsenti, 9,6 miljonini. Kinnisvaraarendajad on aga arvestanud, et eelmiste kümnendite kiire müügikasv jätkub. See on viinud paljud arendajad väga kehva seisu.

Hiina keskpank teatas kevadel, et annab kohalikele omavalitsustele kinnisvara ostmiseks 300 miljardit jüaani (ca 41 miljardit dollarit). Sellega püütakse kehva olukorda sattunud sektorit turgutada.

Aktsiaturgude osas on hiinlased olnud juba mõnda aega pessimistlikud – kohaliku aktsiaturu käekäiku kajastav Shanghai Composite pole ei 2007. aasta ega 2015. aasta tippe siiamaani ületanud. Kusjuures indeks kaupleb praegu 2015. aasta tippudest ligi poole võrra madalamal.

Nüüd on märgatavalt halvenenud ka kinnisvaraturu olukord ning hiinlased otsivad muid võimalusi, kuhu oma raha paigutada. Suur osa neist on valinud selleks investeeringuks kulla, järgides sealse keskpanga eeskuju, kes on viimastel aastatel olnud maailma suurim kullaostja.

Lisaks sellele on Hiina kullaga tagatud börsil kaubeldavatesse fondidesse toimunud juba 18 kuud järjest sissevool, ehk ostud on ületanud müüki. Tänavu on fondide kaudu ostetud 46 tonni kulda, mullu 19 tonni.

Hiinlased on kullaturul nõnda aktiivsed, et on hinda rohkem mõjutama hakanud kui lääne investorid. Sisuliselt on muudetud kullaturu mängureegleid, mille kohta saab pikemalt lugeda siit.

Hiina majanduses toimuv on väga oluline, sest riigist on saanud ostujõu pariteedi alusel maailma suurim majandus. Nominaalselt on Hiina veel USAst maas – nende majanduse kogumaht on 18,5 triljonit dollarit, USA-l aga 28,8 triljonit dollarit.

Viimastel aastakümnetel on Hiina olnud maailmamajanduse suurimaks kasvumootoriks. Lisaks sellele on globaliseerumise käigus aidanud Hiina läbi odava tööjõu ja tööstustootmise muuta lääne ettevõtete tootmist efektiivsemaks ja soodsamaks. Nüüd on mõlemad need trendid pöördunud – kui 90ndatel ja 2000ndatel ulatus Hiina keskmine aastane kasv 11 protsendini, siis praegu on see vaevalt 4-5 protsenti.

Lisaks sellele on toimumas deglobaliseerumise protsess, mis tähendab, et Hiina odava tööjõu aeg on sisuliselt läbi saanud ning lääne ettevõtted toovad tootmist pigem koju, kui viivad välismaale. See on üks olulisemaid trende, mis globaalses mastaabis inflatsiooni pikaajaliselt kõrgel hoiab.

Deglobaliseerumisega tandemis on kiirenenud ka geopoliitiline polariseerumine. Finantsmaailmas peegeldab seda väga hästi asjaolu, et Hiina on massiliselt müümas aastakümnete vältel kogutud USA riigivõlakirju, ostes nende asemele hoopis kulda.

Hiina kõrge võlakoorem ning deflatsioonilised protsessid tähendavad, et igasugune majanduslangus läänemaailmas saab olema sügavam, sest Hiina kasvumootor ei paku enam maailmamajandusele turvavõrku. See turvavõrk toimis hästi näiteks 2008-09 kriisi ajal, mil Hiina majandus kasvas aastas enam kui 9 protsenti. Sellest, miks peagi võib oodata läänemaailmas majanduslangust, kirjutasin pikemalt siin.