Leht: ärge müüge Kreekat Venemaale maha!

Venemaa on Kreekas aasta alguses võimule tulnud vasakradikaalset Syrizat kasvatanud ja kosutanud juba pikemat aega. Ainult mõni päev pärast valimisvõitu sõitis peaminister Alexis Tsipras Moskvasse ning Venemaa suursaadikuga Ateenas kohtus ta enne kui Euroopa saadikutega. Nädalapäevad tagasi kutsus Venemaa Kreekat liituma BRICS riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) pangaga, kust võiks soodsalt laenu saada. Samuti on spekuleeritud avansist Kreekale Venemaa uue Türgi ja Kreeka kaudu kavandatava gaasitoru projekti pärast. Täna, kui eurogrupi kohtumist Luksemburgis on peetud viimaseks võimaluseks Kreeka abipaketis veel kokku leppida, sõidab Tsipras Peterburi majandusfoorumile, kus plaanib kohtuda Vladimir Putiniga. 

Supervõit Venemaale

„Venemaal on vaevalt võimalik paremat investeeringut teha, kui Euroopa demokraatia häll Kreeka üles osta,“ kirjutab leht, lisades, et nii näidatakse kogu maailmale, et Venemaa ja Hiina on kindlamad sadamad kui lääs kõigi oma tähtsate institutsioonidega.

Samal ajal kui sakslased penni lõhki ajavad, saab Moskva panustada tulevikule ja ehitada uut – võib-olla isegi laevastikule uue sadama Thessalonikisse. Üsna varsti ei saa Kreeka enam olla NATO liige ning Venemaa saab juurdepääsu Vahemerele moel, mida isegi Varssavi pakt ei võimaldanud.

See ei oleks Venemaale mitte üksi strateegiline supervõit, vaid ka poliitiline. Venemaa ja Hiina autoritaarsed ühiskonnamudelid tunnevad suurt vajadust prestiiži ja pehme võimu järele. Sellest ei piisa, et sind kardetakse, kui sa tuumarelvaga ähvardad. Ihatakse olla imetletud.

EL on väärtuste liit

Lääne demokraatiatele on suur oht, et Peking ja Moskva lahendavad probleemi, millega lääs ise hakkama ei saa. Niisama palju, kui Kreeka on lääneriikidele trauma, saaks Putini Euroaasia visioon sellest uhke paraadakna.

Kreeka peaminister Alexis Tsipras muidugi teab seda ja mängib seetõttu kõrgetele panustele. Samas rõhutab tekkinud olukord veelkord, et Euroopa koostöö kujutab endast eelkõige poliitilist kaitset väärtustele, mille 1940. aastate katastroofid puruks lõid. Demokraatia, tolerantsus ja solidaarsus – need on Euroopa Liidu tugev tuum, mitte majandus.