Eesti edukamad kitlid Soomes

Piret: ma ei tööta Soomes ammu enam palga pärast

Helsingis elav töötervishoiuarst Piret Pirn (36) arvab, et piir Tallinna ja Helsingi vahel on hägustunud, kuid kogu aeg Eesti ja Soome vahet sõitmine kedagi õnnelikuks ei tee, sest Soomest saadav raha pole väärt pidevalt teel olekut.

Piret on elanud Soomes juba kümme aastat, kuid ei tunne, et oleks välismaal. Kodus mängib Eesti Televisioon, menüüs on Eesti toiduained, paljud patsiendid on eestlased ja parimad sõbrannad, kellega Soomes iga päev suhtleb, on ka eestlased. Nad on kõik arstid, kellega Piret on valdavalt Soomes tuttavaks saanud.

“Kui mees ei oleks soomlane, siis ma võib-olla ei saakski iga päev aru, et Soomes elan. Helsingi ja Tallinna piir on hägustunud. Mul on kogu aeg üks jalg kodus. Noorte inimeste elu sageli lihtsalt läheb teisele poole lahte. Ma ei tööta siin enam ammu palga pärast,” räägib ta.

Piret käib pooleteise kuu tagant Tallinnas vanematel külas ja juuksuris. Juuksuris käimine aga läheks tal Helsingis maksma 170 eurot. “Sellise arve peale mõtlesin küll, et no pagan – kusagilt läheb ju piir! Ma võin ju selle summa maksta, aga käin selle raha eest parem Eestis,” sõnab ta.

“Tallinnas käimine on hea vaheldus: saan sõpradega kokku, näen vanemaid. Paljud Helsingis töötavad noored soomlased on pärit põhjast, näiteks  600 kilomeetri kauguselt Oulust. Kodus käiakse kord aastas. Selle kõrval on Tallinn ju siinsamas.”

Ei saa läbi Eesti toiduta

“Kui ma Soome tulin, siis võtsin Eestist toitu kaasa raha pärast, siin tundus kõik nii üüratult kallis. Nüüd võtan ikka rohkem sellepärast, et Eesti asjad on nii head – rukkileib, verivorst, suitsuliha, kohupiim,” loetleb ta.

Soome kolis ta lastehaiguste residendina, sest pakuti võimalust teha pool residentuurist Ida-Soomes Kotka haiglas.

“Läksime suure kambaga, see oli hästi lõbus aeg. Elasime kümnekesi haigla majas. Aasta sai täis, mõtlesin, et olen veel ühe. Siis läksin tööle tervisekeskusse perearstiks, sain aru, et ma ei tahagi lastearstiks saada. Kolisin Helsingisse, siin hakkas meeldima. Sain aru, et tahaksin hoopis töötervishoiuarstiks saada. Need kaks eriala on Soomes ja Eestis nagu öö ja päev. See on nagu töötava inimese perearst,” selgitab Piret.

Piret ütleb, et ta pole end üheski haiglas või tervisekeskuses välismaalasena tundnud.

“Vahel, kui patsient ei saa, mida tahab, näiteks antibiootikume, siis ta võib vihastades nähvata midagi rahvuse kohta. Aga kolleegid on olnud alati väga sõbralikud. Kui nad kuulevad, et olen Eestist, hakatakse kohe rääkima näiteks Tallinna restoranidest või Pärnust. Küsitakse soovitusi, kuhu minna, aga ma pean sageli ütlema, et ma ju ei tea, sest ma ei ela seal. Paljud käivad Saaremaal või neil on tuttavatel Eestis hobused.”

 “Kuristage kurku”

Soome keelt pole Piret kunagi õppinud, aga Tallinnas sündinuna oli ta vaadanud palju Soome televisiooni ja seeläbi keelt õppinud.

“Alguses oli vinka-vonka, sain keelest aru, aga ei osanud hästi rääkida. Läksin lasteosakonda tööle ja sain hakkama. Eestlastele on Soomes palju suurem probleem teine riigikeel rootsi keel, sest leidub jätkuvalt soomerootslasi, kes põhimõtteliselt ei räägi soome keelt. Vahel on ikka nalja saanud kahe keelega, kui ma olen öelnud patsiendile “kuristage kurku”, mis soome keeles tähendab tegelikult “kägistama”".

"Ükskord taipasin, et olin mitu minutit patsienti eesti keeles küsitlenud. See oli nii viisakas härra, et ei öelnud midagi. Minu patsientide seas on ka palju eesti ehitajaid ja kui eesti patsient läheb välja, siis sisse astuva soome patsiendiga jätkan ka vahel inertsist eesti keeles,” jutustab ta.

Pendeldamine ei tee õnnelikuks

Pireti eesti nime peale tuleb tema juurde sageli eesti patsiente, kuid ta töötab erameditsiinis ja peab Eesti hindadega harjunutele sageli selgitama, kui kallis see on. “Eestlasele peab Soomes sageli seletama ka seda, kuidas meditsiinisüsteem toimib: kus on tervisekeskus, mida seal tehakse, kiirabi ei kutsuta palaviku korral, see on väga kallis,” märgib ta.

“Mul on nii kahju nendest inimestest, kelle elu on nädala lõikes 75 protsenti Soomes ja 25 protsenti Eestis. Ja see 75 protsenti elust on selline, mida nad ei taha. 25 protsenti on reede õhtul Eestisse jõudmine ja pühapäeva hommikul juba tagasisõidu peale mõtlemine. Patsiendid kurdavad selle üle vahel. Ma olen neile kõigile öelnud, et raha pole seda väärt. Lõpuks otsustavad nad enamasti ikka ära, kus nad 100 protsenti ajast veeta tahaksid. Kaua sa ikka jõuad,”  ütleb Piret.

 Tõmbab tagasi koju

“Vahel ma mõtlen selle laulu “Ta lendab mesipuu poole” peale. Kui ma tulen pühapäeva õhtul Tallinnast ära ja laev on täis Soome turiste, siis mõtlen küll vahel, et tahan tagasi koju. Tõmme on ikka koju tagasi. Aga see läheb üle sel hetkel, kui astun Helsingis koduuksest sisse," ütleb ta.

"Iga kord, kui astun vanaema juurest Vormsilt praamile, igatsen sinna tagasi. Mul ei oleks midagi näiteks Kadriorus elamise vastu, seal on ju nii ilus. Peaksin ilmselt proovima umbes kuu aega Eestis elada, näis, kas hakkan Soomest puudust tundma. Kodu pole ju maa küljes kinni,” sõnab Piret.

Mare: kohati olen oma, siis jälle võõras

Plastikakirurg Mare Malva (43) jagab juba kümmekond aastat oma elu Soome ja ­Eesti vahel, oma aed ja riidekapp on tal mõlemas riigis, kuid pere ja tomatitaimed ootavad ­teda siiski vaid Nõmme kodus.

Kuna Mare oli aastatuhande vahetusel Tartu Ülikooli esimene plastikakirurgia resident, oli tal valida, kas minna õppima eriala parimate juurde Lübeckisse või Helsingisse, sest Tartus selleks siis nii häid võimalusi polnud. Kuigi diplomi sai ta ikkagi Tartu Ülikoolist, lõppesid õpingud Helsingis ja seal õppinuna oli teisel pool lahte ka töökoht ootamas.

Neljapäeval kell neli istub Mare Helsingist 50 kilomeetri kaugusel Hyvinkääl rongile. Ta on lõpetanud töö sealses haiglas plastika­kirurgia osakonnas, maakeeli öelduna on see iluravi neile, kelle välimus on saanud kannatada õnnetuse või raske haiguse tõttu. Kolmveerand viis astub ta Helsingis rongilt maha ja vaid mõne minutiga on ta esteetilise kirurgia ehk iluravi era­kliinikus, mis asub Helsingi tuiksoonel Aleksanterinkatul ühe tavalise korrusmaja seitsmendal korrusel.

Rongijaamast otse ilulõikusele

Clinic Esteticu seintel on pildid ideaalselt trimmis kehadest ja peegelsiledatest näolappidest. Oma lillade diivanite, maheda raadiomuusika ja väiksusega meenutab see rohkem hubast ilusalongi kui kliinikut. Aga just siin võtab doktor Malva juba 15 minutit pärast rongilt maha astumist vastu esimesi patsiente, õige pea algavad lõikused. Patsientide järjekord ukse taga kasvab, Mare on hinnatud spetsialist mõlemal pool Soome lahte.

Sellised ongi tema tüüpilised tööpäevad – hommikul riigihaigla, õhtul erakliinik.

Soomes töötab Mare 70 protsenti oma ajast – igal teisel esmaspäeval ja reedel on tal vastuvõtt Tallinnas omanimelises MM Kliinikus. Soomes on ta töötanud juba 12 aastat, alguses täiskohaga.

Keel tuli raskelt

“Vahepeal elasime terve perega Soomes, aga kui osa perest jälle Eestisse kolis, siis keegi sõitis ikka nädalavahetuseks emmale-kummale poole lahte. Kogu aeg sõitsime edasi-tagasi. Sellest ajast harjusin selle rutiiniga ära,” räägib Mare.

“Alguses käis poeg ka Soomes lasteaias ja pidi siin kooli minema. Me oleksimegi kogu perega Soome elama jäänud. Aga minu meelest Soome koolisüsteem Eesti lastele alati ei sobi. See on hästi aeglane. Kooli läks ta juba Eestis ja mina hakkasin Eesti ja Soome vahet sõitma. Kasvatasin last nii kohapeal kui ka telefoni teel,” jutustab ta.

Soome õppima asudes võttis Mare kohe mitu grammatikakursust. “Raske, väga raske, ega see lihtne polnud. Eks ta jääb külge, eestlastele on see ikka lähedane keel, kuid alguses siiski väga keeruline,” meenutab ta.

Tema sõnul oli Soome ühiskonda ja kultuuri sisse elamine ning lapse harjumine Soome eluga väga sujuv, pigem oli keeruline tööl teistega võrdseks saada.

“Alguses võetakse välismaalased rõõmuga vastu ja õpetatakse kõike, aga ühel hetkel nad tajuvad, et saabunud on konkurent. Ükskõik kui kaua ma seal töötan või kui hea kirurg ma olen, ikkagi jään ma nende jaoks välismaalaseks. Mingis mõttes olen ma oma, aga järgmisel hetkel jälle võõras.”

Soome patsient ei võõrista

Eestist ära minnes ei pannud Mare sõnul keegi seda talle pahaks – väiksel erialal oli ju üks konkurent vähem.  Samas kinnitab ta, et Soome patsientidelt pole ta kunagi tajunud võõristavat suhtumist, et temale eelistataks Soome arste.

­“Pigem tullakse ja öeldakse hoopis, et sa lõikasid mu sõbrannat või naabrit, tuli väga ilusti välja, ma tahaksin täpselt samamoodi. Selles töös paraku päris samamoodi ei saa kunagi teha, sest töö on ju tellija materjalist,” selgitab ta.

Mare ütleb, et ta on mõelnud küll aastate jooksul sajaprotsendiliselt Eestisse naasmisele, aga esialgu vaid hüpoteetiliselt.

“Praegu on kas või poliitiline olukord selline, et tasub hoida sidemeid ka välismaal. Sõbrad juba viskasid nalja, et ära sa jumala eest ära tule, me peame ühel hetkel võib-olla kõik sinu juurde tulema,” räägib Mare.

Suurt sõitmist Eesti vahet kompenseerib Mare sõnul pikk puhkus Soomes. “Sel aastal umbes 50 tööpäeva, lisaks vahepealsed nädalavahetused. See on kõik minu aeg,” märgib ta.

Kristjan: arusaamatu, kuidas välismaal töötamist saab reetmiseks pidada

Pea viisteist aastat erinevates Soome linnades neurokirurgina töötanud Kristjan Väärt (46) kuulub Eesti Kaitseliitu ja peab Eestile omast sotsiaalset keskkonda asendamatuks, kuid on veendunud, et tema aadress ei saa kuidagi defineerida tema kasulikkust Eestile.

2000ndate alguses Soome tulek polnud Kristjanile esimest korda välismaal elamine. Arstiõpinguid alustas ta küll Tartus, kuid diplomi sai kuus aastat hiljem Düsseldorfi ülikoolist. Siis naasis ta esimest korda kodumaale. 1991. aastal Saksamaale läinuna oli Eesti vahepeal pöördeliselt arenenud ja talle pakkus lihtsalt huvi, kuidas elu Eestis läheb.

“Eestisse tagasitulekul oli väga suur roll nostalgial ja mind ikka väga huvitas, kuidas Eesti meditsiin selle kuue aastaga nii pöördelisel ajal arenenud oli. Tartus alustasin jälle neurokirurgia residentuuri, aga enamiku sellest ajast olin juba Helsingis," räägib ta.

"Eestisse naastes sain ka teatava pettumuse osaliseks. Sissetuleku poolest oli see nagu kalju pealt alla kukkumine. Ma ei osanud arvata, et see ikka nii väike on. Mind ehmatas ka Eesti ühiskonna jäikus, hierarhia nooremate ja vanemate kolleegide vahel oli päris suur. See võõristas mind,” meenutab Kristjan.

 Tööle lennukiga

Kõigepealt Helsingis tööd saanud Kristjanil on praegu kolm erinevat töökohta üle Soome, intervjuule Helsingi külje all asuvasse Espoosse saabus ta saja kilomeetri kauguselt Lahtist, kus sel päeval patsiente vastu võttis.

“Peamiselt töötan praegu Espoos, aga kõige kaugem töökoht on mul olnud Põhja-Soomes Oulus, sinna käisin lennukiga kord kuus. Kui sinna seitse tundi autoga sõita, oled pärast nagu meremees – taarud rooli tagant välja.”

Kristjan kinnitab, et pole kunagi kogenud diskrimineerimist oma päritolu pärast ei Soomes, Saksamaal ega Ameerikas.

“Eks uues töökohas ikka pannakse alguses natuke proovile, see on igal maal nii. Suhtluskeskkond tööl ehitatakse üles ikka sellele tuginedes, millised on sinu ambitsioonid ja prioriteedid, mitte sellele, kust sa pärit oled,” ütleb ta.

Tugev side Eestiga

“Ma ei tunne üldse, et oleksin ära. Kaks tundi laevaga või pool tundi lennukiga. Kui mul on vaja Eestis midagi teha, siis ma lihtsalt lähen. Loen internetist iga päev Eesti ­uudiseid.  Olen Eesti Kaitseliidu liige, käin läbi Eesti reservohvitseridega, külastan sõpru."

"Soomes ma elan ja töötan, aga eraelu, nii palju kui selleks töö kõrvalt aega jääb, on ikka Eesti-keskne. Lähedaseimad sõbrad on eestlased. Vend elab Rootsis, õde elab ka suuresti siin, aga Eestis on kõik ülejäänud sugulased,” räägib ta.

Ta nõustub, et parem palk on Soomes elamiseks kõva motivaator. Näiteks kogu jaanuari reisis Kristjan ihuüksi Ladina-Ameerikas – sõitis autoga läbi Mehhiko Peruusse ja Argentinasse.

“Sissetulekute vahe on niivõrd märkimisväärne, et siin töötades saab omale juba natuke midagi lubada. Puhkan enamasti korra aastas, järgmisel talvel tahaksin sõita USA läänekaldalt idakaldale,” märgib Kristjan.

 “See, et kus sa elad, näitab, mis sa oled, on tõeliselt naivistlik lähenemine. Sinu teod defineerivad sinu kasulikkust Eestile, mitte ­sinu aadress. Eestis elamine, jalg üle põlve istumine ja tassi sülitamine pole Eestile mitte mingit moodi kasulik," arutleb ta.

Välismaal enda arendamine pole miski, mis oleks kelleltki teiselt ära võetud. Ma teen seda iseenda jaoks ja jagan tulemust –  teadmisi, kontakte või finantse – veel teistegagi. Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas seda reetmiseks saab pidada,” lisab Kristjan.