Eesti toodab pagulastele

Viljandi firmalt Mivar-Viva küsivad patju-tekke Soome ja Saksamaa ettevõtted, ka on huvi tuntud Šveitsist. Kõige rohkem tooteid on teele läinud Saksamaale, esimesed tellimused saabusid maksimaalselt kaks kuud tagasi. Ühes kuus lisavad tellimused käibele 20 000-40 000 eurot.

„Keegi otseselt pagulast ei maini, aga võib aru saada, et neile lähevad. Tean, et lõppostja on Soome Punane Rist, aga me ei müü otse neile, vaid tooted lähevad läbi kellegi. Sama on Saksamaaga. Kui tahetakse suurt kogust tekke hästi kiiresti, siis eeldan, et lähevad pagulastele,“ rääkis firma juht Toomas Värva, lisades, et samal ei tohi regulaarseid ostjaid unustada. „Nende kõrvalt teeme eriasju.“

Toodete tellimine pagulastele Eesti ettevõtete tegevust tugevalt ei mõjuta - loodetavasti annab kasumit ja käivet, aga ei ole regulaarne äri. „Ettevõtjana eelistaksin püsivat partnerit, kes on aastaid minu klient. Pagulasäri on ühekordne, millel perspektiivi ei ole, sest ühel hetkel on nad kõik tekid-padjad saanud. Edaspidi ehk vaid lisandub Saksamaal miljon ostjat, kes ostavad sama teed pidi nagu teised,“ tõdes Värva.

Värva on nõus pagulasi palkama, eelistatult siis, kui neil oskusi on. „Aga eks kõik sõltub inimese suhtumisest. Kõik on kunagi nullist alustanud. Kui suhtumine on positiivne ja tahtmine olemas, siis saab õppida kelleks iganes. Õpetame ka oma ettevõttes inimesi välja,“ lisas ta.

Tekstiilitootjale Wendrele saabusid tellimused juba kevadel, kui pagulasvool hoogustus. Praeguseks on Wendrel kaks klienti Saksamaalt ja üks Rootsist. “Viimastel kuudel on asi väga suureks läinud, uued tellimused tulevad järjest peale,” lausus Wendre juht Vahur Roosaar, pidades silmas mitmekümnetuhandelisi komplekte.

Saksamaa ja Rootsi firmad ostavad odavaid patju, tekke ja madratseid, mille valmistamiseks ei ole kasutatud väga kvaliteetset kangast ja kallist tehnoloogiat. Üks padi maksab umbes 2 eurot, tekid jäävad 5-6 euro ringi. “Hinnad on väga täpselt ette antud, mingit megakasumit ei ole. Tavapärane projekt. Teenime mõõduka kasumi.”

Kui augustis oli Wendrel pagulastega seotud tellimuste käive umbes 150 000 eurot, siis septembris juba üle 400 000 euro, oktoobris peaks number ületama 500 000 eurot. „Edasise kohta on raske öelda, aga vaadates Euroopasse saabuvat pagulastulva, vajadus nende toodete järele kuhugi ei kao,“ märkis Roosaar.

Wendre nõukogu esimees Peter Hunt nentis, et pagulastele minev toodang olulist rolli ettevõttele ei mängi. “See on väga väike osa. Need kogused on ühe päeva toodang. Täna teeme päevas 20 000-25 000 tekki ja 35 000 patja,” ütles ta.

Kiire reaktsioon

Puit- ja moodulmajade tegijad ei ole erinevalt tekstiilifirmadest tellimusi täitma hakanud. „Päringuid on palju tulnud, aga keegi ei ole ühtegi lepingut lukku löönud. Mida kiiremini suudavad meie tootjad reageerida, seda kasumlikumalt on võimalik seda realiseerida. Ei tohi ära unustada, et peale meie on tugev puitmajatööstus nii Saksamaal kui Rootsis, tegelikult on kõva konkurents ka Rumeenias, Bulgaarias ja Poolas, kus tambitakse hinnaga,“ rääkis puitmajaliidu juhatuse liige ja puitmaju tootva firma Matek juht Sven Mats, kes on siiski lootusrikas. „Kui Eesti tootjad suudaksid seljad kokku panna, siis suudaksime suuremaid asju kiiremini teha ning korralikku kasumit teenida.“

Päringutes ei rõhuta odavale hinnale, vaid kiirele tootmisele. Saksamaale tahavad ettevõtted püsti panna sotsiaalmaju, näiteks on räägitud 20 000ruutmeetrisest projektist. „Päringuid on tulnud pisikeste külakeste ja linnakute kohta. Pakkumisi üritame kokku panna nelja firmaga,“ avaldas Mats. „On kliente, kes on tulnud ja öelnud, et müüge järgmise viie aasta maht ära, aga juturääkijaid on palju ning me ei saa teisi kliente unustada. Nelja firma peale aga saaks mahtusid manageerida.“

Korralikud hooned

Sakslaste ja rootslaste päringud näitavad moodulmajatootja Harmeti juhi Toomas Kalevi hinnangul, et pagulastele tahetakse häid elamistingimusi luua. Ilmselt on selle taga ka oskus vaadata kaugemasse tulevikku, kus korterite tühjaks jäädes saaks neid üürida või müügiturule paisata. Samas on sakslased mõelnud ühele kiirele ja odavale lahendusele. “Milline saab finaal olema, ei oska öelda,” lausus Kalev, kes kohtus Saksa firma esindajatega reedel Pärnus. Samal päeval tuli talle ka kaks kirja, kus sooviti pakkumisi pagulastele majade ehitamiseks.

Umbes 7000 ruutmeetrit kuus tootev Harmet on seni keskendunud majade eksportimisele Rootsi ja Norra, Saksamaa turg on neile täiesti võõras, kuid Kalev ei välista, et Harmet jõuab kahe huvilisega tellimusteni.

“Sisetunne ütleb, et Saksamaa mahud on oluliselt suuremad kui Rootsi omad, mis on ka loogiline, sest Saksamaa võtab rohkem pagulasi vastu. Mure on, et meil ei ole väga palju mahtu pakkuda - päris nii ei saa, et pikaajalised kliendid jätame ukse taha ja hakkame ainult pagulastega tegelema,” tõdes Kalev.

“Me ei tee kiireid rumalaid otsuseid ega hakka äri muutma. Võtame rahulikult. Midagi saaksime juba aasta alguses toota, kui lepingud sel aastal allkirjastaksime. Praegu on kaks partnerit, kellega liigume edasi,” lisas Kalev, pidades silmas sakslasi, kelle soove ta väga täpselt ei avaldanud. “Mingid numbrid on läbi jooksnud.”

Näiteks on juttu olnud kahest projektist, mis hõlmab paari-kolmsada ruumelementi. Üks projektidest on 6000ruutmeetrine maja.

Üdiselt võtab 2000ruutmeetrise maja kokkupanek umbes kaks kuud, millele eelneb tootmine. Kohale ei viida puidust karpi, tehases valmib umbes koos sisustusega 90 protsenti majast. “Sisetöid me kohapeal praktiliselt ei tee. Kohapeal ühendame kommunikatsioonid moodulitega, samuti torud ja paneme paika rõdud ning trepid.”

Kalev on märganud, et pagulaste vajadus abi järele on pannud ka õnneotsijate pead tööle. Mõistmaks, milline tellija on tõsiseltvõetav, tuleb omajagu tausta uurida. “Näha on, et nad ei tea ruumlelementehitusest ja ehitusest üldiselt midagi,” kirjeldas Kalev neid, kes püüavad pagulaskriisi kasutades ehitusturule imbuda.

Eestlased väldivad tellimist

Kuna Eestisse saabub vähe pagulasi, ei ole vaja firmadele tellimusi esitada, ütles MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson.

Eesti Pagulasabil on abi saamiseks kokkulepe Uuskasutuskeskuse ja Sõbralt Sõbrale poeketiga. “Kui on konkreetne pagulane, siis tehakse nimekiri asjadest, mis tal vaja on. Poed panevad selle alusel paki kokku. See ei ole isegi pagulaskeskne süsteem, vaid nad teevad pakke ka teistele puudustkannatavatele peredele,” rääkis Eesti Pagulasabi juht Eero Janson, lisades, et Eestisse jõudvate pagulaste väike arv ei pane neid tekstiilitootjatele tellimusi esitama. “Meil ei ole vaja tellida 500 patja, et pagulastele anda – see poleks kõige otstarbekam.”

Väiksemad ettevõtted pakuvad pagulastele tööd ja teenuseid, näiteks lastehoidu, treeninguid ja huvitegevust. Eraisikud lubavad riideid. Suured ettevõtted annetamisega entusiastlikult kaasa ei lähe. Janson meenutas aastatagust aega, kui alustas kampaaniaga Ukraina heaks. Ettevõtete huvi jäi leigeks. “Isegi selline teema nagu humanitaarabi saatmine Ukrainasse … Võib-olla suuremad firmad teevad heategevusotsuseid üks-kaks korda aastas ja ongi tehtud.”

Turismifirma Restling omanik Kadi Ader, kelle firma alt tegutseb suveniiripood Hää Eesti Asi nii Tallinna vanalinnas kui lennujaamas, ütles, et tahab töötajatega pagulasi aidata. Kuidas täpsemalt see välja näeks, ei osanud Ader kirjeldada, aga üks idee on pagulastega lihtsalt kohtuda. “Pakkuda oma aega. Näidata, et ühiskonnas ei ole ainult tõrjuv ja tauniv hoiak, vaid on ka mõistmist, kaasarääkimist ja abistamist kas või argiasjades.”