Jahitulu voolab riigikassast erakätesse

Aasta alguses oli RMK hallata veel kuus jahipiirkonda, nüüd on neid vaid kolm.

Riik jäi kevadel ilma kolmest jahipiirkonnast: Anguse, Jäärumetsa ja Nõva. Alles jäid vaid Väätsa, Kilingi-Nõmme ja Kuressaare jahipiirkond, mis moodustavad kokku 77 850 hektarit. Ära võetud jahipiirkonnad anti erakätesse - jahindusorganisatsioonidele.

Seega vähenes tänavu 1. märtsist poole võrra riigile kuuluv ehk RMK hallatav jahimaa. Seetõttu on jahimeestel seal ka keerulisem katku tõttu suurenenud sealaskmiskvooti täis saada ning hoolimata arvukast küttimisest, RMK jahindustulu hoopis väheneb.

Jahimaade pindalaline vähenemine sellest jahihooajast kahandab RMK jahindusosakonna tulusid peaspetsialisti Kalev Männiste sõnul ligi 250 000 euroni ehk neljandiku võrra.

Eelmisel aastal teenis RMK jahitulu 330 000 eurot. Sellest ligi 280 000 eurot teenis RMK enampakkumisel piiratud arvu jahilubade müügiga.  Enampakkumisel saadud tulusid jagatakse võrdeliselt eramaaomanikega, kes loovutavad jahipidamisõiguse oma maal.

Männiste selgitas, et eraõiguslikes jahipiirkondades on riigimetsa samuti äärmiselt palju, neid ei saa eraldada. Ühel jahipiirkonnal võib olla näiteks 15 000 hektarit jahimaad, millest 11 000 on riigimets.

Vahe on selles, kas lastakse riigile kuuluvas jahipiirkonnas või eraõiguslikus jahipiirkonnas. Riigile kuulub alla 2% Eesti jahimaade pindalast, kus tuleb sel hooajal lasta 29 600 seast pisut üle 400.

Eksklusiivne äri lubadega toob tulu

Männiste rääkis, et RMK juhatuse esimees on poolnaljatades öelnud, et RMK viimase paari aasta kõige rentaablim struktuuriüksus on olnud jahindusosakond – jahindus on seadusandlikult väga reguleeritud, RMK müüb piiratud riiklikku ressurssi.

„Kui on ainult 200 põdra laskmise luba, siis me teeme enampakkumise selle peale, kes need 200 luba kokku lepitud hinnaga osta saaks. Hind läheb üles pakkujate omavahelises konkurentsis,“ selgitas ta.

Tema sõnul on probleem selles, et Eestis pole vaba jahipiirkonda. „Näiteks kui Tallinnas tekib sõpruskond, kellel on ühine jahindushuvi ja nad tahaksid rentida jahimaad, siis seda pole Eestis võimalik teha. Ainus võimalus on saada mõnda olemasolevasse jahipiirkonda. Keskkonnaministeeriumi ettekirjutuse järgi peaks sinna vastu võetama kõik selle jahipiirkonna jahimehed, kuid ma ei tea, kuidas suhtuda Tallinna linna, mis pole jahipiirkond. Seega peab olema kusagil tuttav, et saada mõnda jahipiirkonda liikmeks,“ rääkis Männiste.  

Ta ütles, et praegu ongi ainus kaalukeel RMK käes olevad jahipiirkonnad, millele RMK müüb igaks jahihooajaks suuruluki lubasid, väikeulukeid võib lasta tasuta. „Kuna jahiseltsid on MTÜd, ei saa riik neid käsutada. MTÜd saavad oma liikmeskonda ise kujundada. Mõni võtab kõik soovijad vastu, mõni mitte.“

Samas lisas ta, et RMK osa Eesti jahinduse üldkäibest on minimaalne. See võib moodustada kaugelt alla 1% jahinduses ringlevast rahast. Eesti jahinduse kogukäivet ei tea Männiste sõnul aga keegi.

Sel aastal on tema sõnul kõikides jahipiirkondades küttimismahtu suurendatud, välja arvatud mõned alad, kus seakatk on nii palju laastanud, et sigu pole sinna sisuliselt alles jäänudki.

„Eelmisel jahihooajal kütiti RMK kuues jahipiirkonnas kokku 458 metssiga, metssealubade müügist laekus tulu ligi 7000 eurot. Kuigi RMK piirkondi, milles võib küttida, on nüüd kuue asemel kolm, peab seal küttima 1,6 korda rohkem metssigu,“ rääkis Männiste.

RMK pressiesindaja Katre Ratassepp selgitas, et kuna küttimisala on umbes poole väiksem kui mullu ning taudi tõttu on sigu raskem kätte saada, tuleb eesmärgi täitmiseks väga kõvasti pingutada.

Kes kärbib riigi jahimaad?

Riigi jahipiirkondade vähendamine on kirjutatud keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Riina Martverki sõnul sisse Eesti jahinduse arengukavasse.

Ta viitab 2008.-2013. aasta jahinduse arengukavale, kus on kirjas, et kuna RMK hallatavates jahipiirkondades tegutsevad vaid elukutselised jäägrid, puudub ligi 5% peal Eesti jahiterritooriumidest maad omavatel jahimeestel võimalus kuuluda oma maadel jahinduslikku tegevust korraldava jahindusorganisatsiooni koosseisu ning pidada jahti suurulukitele, nii nagu see toimub eraõiguslikes jahipiirkondades.

Selline jahindustegevuse piirang jätab maaomanikud ilma võimalusest jahindustegevust mõjutada, vähendab maaelu mitmekesistamise võimalusi ega soodusta maapiirkondade sotsiaalset sidusust. Ka ei ole eraõiguslikel jahindusorganisatsioonidel kohustust võtta liikmeks jahipiirkonnas kinnistuid omavaid jahimehi.

Eelmine arengukava nägi isegi ette riigile vaid ühe jahipiirkonna jätmist, kuid nüüd on plaanid muutunud ja 2015-2019 jahinduse arengukava näeb ette riigile kahe jahipiirkonna jätmist.

Seega võetakse riigilt lähiaastatel ära veel üks jahipiirkond. Alles jäävas kahes viiakse läbi koolitusi ja ulukipopulatsioonide dünaamikat hindavaid uuringuid.