Ehitusäri valem: võlad ja valed

Pärast kõnesid kohtus Paimets ettevõtte omaniku ja juhiga ka isiklikult, tõsi küll, mitte ettevõtte kontoris, vaid kõrtsis. Seal löödi käed ja lepiti kokku, et Paimets asub järgmisest kuust tööle. Kuid kohtumisele järgnes vaikus, Paimetsal ei olnud ka selgust, kuhu ja millal ta tööle minema peab. Omanik enam telefonile ei vastanud.

Möödus tervelt kuu, kui omanik - Peeter Lumiste - talle lõpuks helistas ja kutsus uuesti tööle, vabandas end kiirete toimetustega. Kuna Paimets polnud vahepeal uut tööd leidnud, otsustas ta pakkumise vastu võtta, kuigi punane ohutuli oli juba vilkuma hakanud.

Projektijuht Elari lugu: “Ta lasi kõigist külma kõhuga üle”

Kohe 2013 juuni alguses hakkasid need Norra asjad venima, rahaprobleemid olid kogu aeg. Mingid rahad olid Norras kinni, pidevalt ei saanud kuskilt rahasid kätte. Mõni tellija, kellega ma otse suhtlesin, ütles küll, et nemad on rahad maksnud - keda uskuda? Samas maksis Lumiste algul palgad ilusti välja.

Juuli teises pooles läks Norra objekt lahti, Eiendomsgruppeni kortermaja, kus Lumiste poisid tegid maa-alust garaaži. Minu asi oli Eestist materjalid kokku otsida ja transport leida, lepingud teha.

Maksmata arved muutusid meile igapäevaseks teemaks. Mina andsin edasi infot, mida Peeter mulle ütles. Loomulikult ma aimasin, et kas see ikka väga reaalne on. Kuid mingid rahad ta suutis ka välja ajada. Meie kaupa hoidsid transpordifirmad kinni näiteks, kui arveid ei makstud - selliseid juhtumeid ikka oli. Lumiste tegi ka tünga-maksekorraldusi, kus tal oli pilt niiöelda valmis maksest, et vaja on vaid nupule vajutada, kuid nupulevajutust ei tehtud.

Kui töövestlusel käisin ma Lumiste ettevõttes PF Construction, siis tööle vormistati mind Eesti Ehituse Eksporti ja kolm kuud hiljem tehti leping ümber Estonian Building Exporti.

Korra proovis Lumiste mind ka enda tegemistesse sisse mässida. Ta palus ühed tellitud trepid, mille eest oli maksmata, müüa tema teise ettevõtte nime alt Norra tellijale edasi. Lumiste tahtis, et ma helistaks ja valetaks tema nimel, sest “nad ei saa seal Norras nagunii kontrollida, et mõlemal firmal on sama omanik”. Ma olin justkui mingi tankist! Lumiste on hea rääkija, ta räägib asjadest nii, et lõpuks tundub, et sa ise oledki süüdi.

Lumistel oli kombeks teinekord ka lihtsalt haihtuda, eriti näiteks siis, kui oli käes aeg arveid maksta. Ta võis kadunud olla isegi nädalaid. Külma kõhu ja närviga ta lihtsalt lasi üle. Näiteks olid ühe firma tähitud kirjad, mis avamata prügikasti lendasid. Lõpuks hakkas ta ka minule maksmisega viivitama, kuni lõpuks palk enam ei laekunud. Esitasin lahkumisavalduse, olles tema lubadustest stressis.

Probleemid kuhjusid ja läksin saamata palga, 7000 euro pärast tööinspektsiooni. Otsus tehti minu kasuks. Siis pakkus Lumiste mulle kokkulepet 4000 euro kanti, arvestas koolituskulud ja ma ei tea mis maha, millega mina nõus ei olnud. Siis ähvardas mind kohtusse kaevata. Kuid isegi, kui ma oleksin temaga kokkuleppele läinud, olen 99,9% kindel, et seda raha poleks kunagi tulnud. Advokaadi abiga on mul võimalik saamata palk välja nõuda, aga mul pole sellist raha välja käia. Kui PF Construction pankrotti läheb, on ehk võimalik töötukassa kaudu mingi osa saada.

Kuna Lumiste ettevõtete kontodel raha pole, on mul oma palga kättesaamine küsitav. Ja kuna mul oli kodus oodata pisipere tulekut, siis otsustasin selle stressi oma elust kõrvale lükata.

Puusepp Riho lugu: “Võtsime kõri pihku ja nõudsime süüa”

Töötasin Lumiste firmas eelmise aasta oktoobris ja novembris, olin puusepp Norras, Oslo külje all. Töökuulutus oli CV-portaalis üleval, kandideerisin, kutsuti vestlusele ja sain tööle. Sõbraga kahekesi läksime, meile osteti veel ka auto ja sellega läksime. Osteti laevapiletid, laevaga Rootsi ja sealt Oslo külje alla Lillestrømi. Seal me elasime.

Tuli esimene tööpäev ja meil polnud tööriistu ja jama hakkas pihta. Me ei saanud tööd teha. Meil oli seal tunnitöö ja nad ei tahtnud meie tunde kinni maksta. Toodi mingid asjad sinna, et kuidagi saate nendega hakkama. Kokkuvõttes polnud meil kuni lõpuni välja õigeid tööriistu, pea kaks kuud.

Tahtsime poole pealt Eestisse ära tulla, sest rahajama hakkas pihta. Meil endal polnud raha ja nemad keeldusid tagasisõidupiletit ostmast. Iga nädal lubati päevaraha, aga seda ei tulnud ja meil sai söögiraha otsa. Kohapeal oli töödejuhataja Deniss, kes üritas mingeid vabandusi välja mõelda. Teised isegi ei võtnud enam meie kõnesid vastu.

Siis võtsime Denissil niiöelda kõrist kinni, et nüüd lähed poodi ja tood meile süüa. Läks ja ostiski. Natuke ta nuttis seal, et tema krediitkaart ja nii, aga ostis. Siis anti meile uued töölepingud, et kui kirjutate alla, siis saate koju. Tulime Eestisse, kus pidime raha kätte saama. Kuid neil said vist rahad otsa ja jamad läksid liiga suureks.  Ka Peeter Lumiste ega keegi teine telefonile enam ei vastanud.

Kontoritöötaja lugu: “Asjad läksid halvaks ja palk tuli sulas”

Palun uue töökoha pärast anonüümsust*. Hakkasin sügisel 2013 pärast pikemat kodusolemist tööd otsima. Kui esimese kohtumise kokku leppisime, tuli välja, et Lumiste on Norras kalal ja ta lihtsalt unustas ära. Mõtlesin, et okei, juhtub.  Lõpuks asusin siis tööle. Tegelesin kontoris asjaajamisega.

Kuu aega Lumistet kontoris kohapeal ei olnud. Ühes kontoris tegutses samaaegselt kaks ettevõtet, registreeritud oli neid sinna rohkem.

Esimesed kolm kuud asjad sujusid. Lumistel oli mitu suuremat projekti, ta tegutseb palju Norras ja tal on seal ka registreeritud ettevõtteid. Tal on olnud tööjõuvahendusfirmasid ja kindlustusega seotud ettevõtteid. Tal olid alguses suured plaanid - arvutid tahtis välja vahetada, plaanis koolitusreise. Kuid ta teadis juba sel ajal, kui ta mind tööle võttis, et tal on tegelikult raskusi. Mina pidin hakkama registreerima arveid. Olin seal kuu aega tööl olnud, kui läbi minu need arved enam ei käinud. Kui küsisin, miks ja et ma ei saa arveid registreerida, siis Lumiste ütles, et “ma saan tema peale siis väga kurjaks”.

Kui asjad läksid ettevõttes halvaks, siis hakati palka maksma sulas. Lõpus, kui ma andsin lahkumisavalduse, siis sellele järgneval kuul ta enam kontorisse ei tulnud.

Talle meeldib protsessida. Kui ma oma nime alt räägiksin, siis tuleks mulle kaela kohtuasi, sest ta leiaks, et ma olen teda laimanud, kuid see pole tõsi. Minul on tänaseks saamata kolme kuu palk. Olen oma palga tagasisaamiseks teinud üle 3000 euro kulutusi ja tagasi ma ei saa põhimõtteliselt mitte midagi.

*Toimetusel nimi teada.

Petetud äripartnerid: “Ta on väga suur mahhinaator”

Peeter Lumiste on suutnud ka vähemalt kaks äripartnerit nii välja vihastada, et nüüd on nendega käsil kohtuasjad.

Logistikaettevõttes Via3L Expedition hoidis Lumiste kaupa, mida Via3L tema maksmata arvete tõttu kinni hoidis. “Kaupa tõi ta siia suhteliselt salaja. Ta hakkas meile vastu mahhineerima, et tegelikult peame meie hoopis talle maksma. Ma ei saa aru, kuidas Eesti seadused lubavad sellistel tegutseda üldse? Ta on väga suur mahhinaator,” oli Via3L Expedition tegevjuht Joel Rothberg nördinud. Ettevõttel on Lumiste firmaga Estonian Building Export pooleli kohtulahing.

“Ta on äris nagu asotsiaalist ilma piletita bussisõitja - ta sõidab ilma piletita ja kontrolör ütleb, et mis ma ikka talt võtan, nagunii pole talt midagi võtta. Aga samal ajal tuleb noor tudeng maalt linna ja temalt võetakse kõik trahvid välja,” iseloomustas Rothberg kummalist olukorda, kus kestavahetaja saab karistamatult tegutseda.

Ta ei soovinud öelda palju Lumiste neile võlgu on, kuid märkis, et see on üle 10 000 euro. “Võlg on ju võlg!”

Teine tigedaks aetud endine äripartner on Doka Eesti, kelle tegevjuhi Anu Marjamägi sõnul algatasid nad maksmata arvete tõttu PF Constructonsi pankrotimenetluse. “Peeter Lumiste firma PF Construction rentis meilt 2013-2014 ehitusseadmeid, põhivõlg on poolesaja tuhande euro kanti. Ta ei vaidlustanud ühtegi arvet, aga ta lihtsalt ei maksa, kontaktist hoidub. Alustasime pankrotimenetlust selle aasta alguses. Meid esindab selles protsessis Julianus Inkasso,” selgitas Marjamägi.

PF Construction on Julianus Inkasso kodulehel kümne suurima võlglase hulgas.