Hololei: kapseldumine ja natsionalism pole Eesti huvides

Aasta suurtest väljakutsetest ehk kõige positiivsemad edasiminekud on olnud Kreekas, murelikuks teeb aga populistlike, peavoolule ja olemasolevale majandussüsteemile teravalt vastanduvate parteide kasvav populaarsus reas Euroopa riikides, ütles Hololei intervjuus Äripäevale. 

Aastale tagasi vaadates, mida tõstaksite Euroopa Liidu teemadest esile?

Võtame aasta algusest peale – Ukraina-Venemaa. Ukraina kriis ei ole kuhugi kadunud ja lahendused on ikka veel õhus. Venemaa sanktsioonid on kuue kuu võrra pikendatud ja ka selles osas ei ole läbimurret toimunud. Ida-Ukraina on jätkuvalt okupeeritud. Minski lepet ei ole täidetud.

Mis saab sanktsioonidest edasi - raske ennustada. Kõige korrektsem vastus on, et sanktsioonide pikendamine sõltub sellest, kas Minski lepet täidetakse või mitte. See on olnud eeltingimus, et sanktsioone saaks leevendada ja täna Minski lepet veel ei täideta. 

Ei ole olemas poliitilist konksu, mis võimaldaks öelda, et sanktsioone peaks leevendama ilma Minski täitmiseta. Ja kui sellist teed minna, tekitaks see dilemma ka Euroopa enda poliitika usaldusväärsusest.

Teiseks - Kreeka võlakriis ja suvel lahvatanud kriis, mis ähvardas Kreeka peaaegu eurotsoonist välja arvata. Selles osas saavutati siiski positiivne edasiminek. Arvan, et aasta suurimatest väljakutsetest on võibolla see jõudnud kõige soodsama lahenduseni. Ja võib-olla ka see, et Kreeka valitsus ja peaminister Alexis Tsipras on mõistnud, et ei ole mõtet ajada vastuvoolu poliitikat. Tsipras on tänaseks muutunud mõnes mõttes ka mainstream (peavoolu – toim.) poliitikuks ja võtnud tõsiselt oma rolli peaministrina selles osas, et Kreeka reformid on möödapääsmatud, et Kreeka võiks eurotsoonis säilida ja et üldse oleks Kreeka majandusel ka positiivne perspektiiv.

Kolmandaks rändekriis. see on olnud Euroopat kõige enam lõhestav. See on olnud üks kõige tõsisem väljakutse, millega tegelemiseks ei olnud ükski valitsus õieti valmis ja kus lahendused on olnud väga keerulised ja väga emotsionaalsed. See teema täidab kindlasti agendat väga palju ka 2016. aastal. Siin on vast kõige suuremat progressi vaja teha ja läbi selle kaasa aidata, et need vastuolud, mis Euroopa sees on tekkinud, ära tasandataks. Ning et Euroopa riigid mõistaksid oma rolli solidaarsussesse panustamiseks.

Neljandaks Iraani tuumakokkulepe. See on ajalooline – Euroopa Liit mängis välispoliitiliselt siin väga suurt rolli vahendajana. See on olnud ühtse välispoliitika üks suurimaid edusamme. Muidugi järgmine aasta alles näitab, kas seda hakatakse täitma. Aga see on game changer (oluline arengut muutev sündmus – toim.) kogu Lähis-Ida silmas pidades ja maailmamajandust laiemalt. Iraan on äärmiselt huvitav majanduspartner. Kui Iraani sanktsioone leevendatakse, Iraani nafta tuleb uuesti maailmaturule, sellel on väga tugevad mõjud maailmamajandusele.

Viiendaks - 2015 on toimunud tõsine populistlike parteide esile kerkimine. Mõnel pool ka rassistlik-ksenofoobsete, aga kindlasti igal pool peavoolule ja olemasolevale majandussüsteemile teravalt vastanduvate poliitiliste jõudude esile kerkimine. Osaliselt on nad mugandunud – näiteks Kreekas Syriza on täna väga erinev Syrizast aasta alguses. Kuid populistlikud peavoolu vastased erakonnad on jõudnud parlamenti või on teinud valimistel äärmiselt hea tulemuse nagu Rahvusrinne Prantsusmaal. Ja kui me vaatame küsitlusi erinevates Euroopa riikides, siis mitmed sellised erakonnad on ka küsitluste tipus. Kogu selles kontekstis võib öelda, et see on muutnud juba Euroopa poliitilist maastikku ja tõenäoliselt muudab seda veelgi enam. Küsimus on ka see, kuidas olemasolevate kriisidega suudetake toime tulla, et tasandada selliste poliitiliste jõudude esile kerkimist ja nende mõju ühiskondadele ja riikide poliitikatele. Kapseldumine ja natsionalism ei ole kindlasti Eesti suguse geograafiliselt perifeerse riigi huvides.