Restoranitest: Tervitame tuliahvi Wu Weis

Wu Wei on Cha Dao mantlipärija: uus söögikoht on pea muutmatul kujul üle võtnud eelmise restorani. Ei mingeid draakoneid ega paberlaternaid, kunstlilli ega Aasia toidukohti saatvat õlilõhna. Üleliigne on neid isegi meenutada – oleme sattunud hea maitse ja rahuliku meele maailma.

Sobitumine vanasse interjööri

Muutumatuna püsinud interjöör lausa nõuab praeguse ja eelmise menüü, teeninduse ja hindade võrdlemist. Cha Daoga võrreldes on Wu Wei menüü lühem, portsjonid suuremad, hinnad odavamad ja teenindajatega suhtlemine lihtsam, sest kõik valdavad muude keelte kõrval ka eesti keelt.

Uue söögikoha menüü on segu Aasiast ja ­Euroopast. Sool ja pipar laual räägivad rohkem Euroopast, menüü balansseerib Aasia ja Euroopa vahel, hoides ikka rohkem siia-, st Euroopa poole. Sümbolroaks võiks olla pardifilee Lyoni ja Shanghai moodi – kahel viisil küpsetatud pardifilee musta riisi padjal koos aurutatud pak choi’ga, kus Euroopa ja Aasia saavad kokku ühel taldrikul.

Menüü koostamisel on Wu Wei käinud omi radu. Aasia söögikohtade püsiroogadest on kohal vaid friteeritud kevadrullid ja aedvilja tempura, aga ei mingit magushaput sealiha, tom yum’i, tom kha’d, sushi’t ega misosuppi.

Ja veel meeldib, et uues restoranis kasutatakse ka leebemaid ja kõhusõbralikumaid valmistusviise kui Aasia söögikohtades laialt levinud friteerimine ja praadimine. Eelroogadeks valisimegi riisipaberis värsked (friteerimata!) kevadrullid köögivilja ja krevettidega ning aurutatud kalapelmeenid. Kevadrullid olid eriliselt õrnad ja rohelised, hoopis teine roog, mida tavapäraselt harjunud kevadrullide nime all saama. Ka kalapelmeenid olid leebed – esiteks sellepärast, et aurutamine on iseenesest eriliselt delikaatne valmistusviis, teiseks sellepärast, et ka kalaga oli väga õrnalt ringi käidud.

Omanike kohalolu on edu pant

Õrnalt oli ringi käidud ka pearoaks pakutud tursaga: see oli mässitud paberisse ja koos paari kreveti ja laimiviiluga aurutatud. Aga kui selle paberisse mässitud kala olin taldrikul lahti harutanud, sai paberit nii palju, et kalale oli raske läheneda. Kinnitust sai vanasõna “ilu nõuab ohvreid” ja seekord oli ohvriks söömismugavus.

Wu Wei veinikaart on lühike, vaid viis valget, kuus punast ja üks vahuvein, aga kõiki saab lisaks pudelile tellida klaasikaupa. Jookidest on mainimist väärt veel korralik teevalik. Kuigi Wu Wei määratleb end kui restoran ja kohvik, oleks praeguse mulje järgi tegemist pigem restorani ja teemajaga.

Lühike hiinakeelne wu wei tähendab eesti keelde ümberpandult “tee nii, et sa midagi ei tee, ja kõik saab tehtud” – ambitsioonikas nimi ühe restorani jaoks. Noores restoranis asi nii (veel?) siiski ei käi: vähemalt laupäeva õhtul olid omanikud ise kohal, võtsid vastu ja saatsid külastajaid ära, hoidsid teenindusel silma peal ja kadusid ka aeg-ajalt kööki. Nii et esialgu on mittemidagi­tegemisest asi veel väga kaugel ja tore on, sest omaniku kohalolu on üks kindlamaid edu pante.