Norrakast nõukogu juht: olen neile nagu alibi

Mis meelitas teda nõustama nii väikest firmat tundmatus pisiriigis ja mis tal omalt poolt pakkuda on, rääkis Norra tunnustatud juhtimisproff intervjuus Äripäevale. Schnitler käis kuulamas „Äriplaan 2017“ konverentsi.

Kuidas Teid nõusse saadi?

Minu 40aastasest ärikogemusest on valdav osa merenduse alalt. Kui mu kolleegidele tehti soodsa hinnaga pakkumisi Eestist, Leedust, Rumeeniast, olin alati skeptiline. Arvasin, et Norras, Suurbritannias, Soomes ei ole piisavalt teadmisi, et sellises koostöös kvaliteet ja õigeagsed tarned kindlustada.

Minu ja SRC Groupi ühine tuttav kutsus mind vähemalt vaatama. Ma ei olnud Eestis käinud, juhtus olema vaba hetk, otsustasin, et olgu, lähen. Tulin ja leidsin hulga omadusi, mis mulle meeldisid. Eesti ja Tallinn on geograafiliselt ja kultuuriliselt väga Põhjala moodi. Mulle oli seda räägitud, kuid isiklikult ei olnud ma seda päriselt kogenud. Ja kõik oli nii lähedal – alla kahe tunni hetkest, mil ma Oslos lennukisse astusin ja Tallinnas hotellis asjad lahti pakkisin. Sama hea kui Norras ühest linnast teise sõita.

Mis teile ettevõttes meeldis?

Esiteks äriidee. On olemas tippkvaliteediga projektijuhid ja insenerid ja kui kvalifitseerud mingile projektile allhankijaks, siis palkad inimesed, kes töö teevad. See on väga oluline, nii on püsikulud madalal. Ei ole vaja töökohtade hoidmiseks kehva projekti vastu võtta.

Inimesed räägivad mitut võõrkeelt – seda Norras ei ole. Oma teadmisega merendusest ja keeleoskusega suudavad nad tagada kvaliteedi ja otsetee vähem kulukate ressursside juurde. Olgu see Eesti, Venemaa, Ukraina või Valgevene. Suurepärane sild. Norras allhankijana sellist riski võtta ei julge – see võib kogu projekti kraavi ajada.

Mina saaksin omalt poolt neile uksi avada. Olen olnud aastaid laevafirmade juhtkonnas ja nõukogudes Soomes, Norras, Singapuris, Suurbritannias, Gibraltaril, Saksamaal, USAs.

Nüüd olen firmaga seotud olnud ligi kaks aastat.

Mis muutmist vajas?

See oli paras väljakutse, kõhna kapitalibaasiga firma, mis tugines 3–4 entusiastlikule inimesele. Hoopis teine maailm kui need suurfirmad, mille nõukogudes ma istusin. Siin alles seati kivi kivi peale, ehitati pikkamööda potentsiaalset edu. Mulle avaldas enim muljet, kui firma käive 2015. aastal järsult kukkus. See näitas kontseptsiooni kvaliteeti.

Tulin skepsisega, lahkusin tundega, et võib-olla tõesti.

Töö käib nii, et on koosolekud, vahetame e-kirju, arutame ideid. Pidev infovahetus ja nõustamine. Õpin ka ise palju Eesti kohta – näen Norraga palju sarnasusi. Näiteks mõtteviisis, uhkuse tundmises hea töö üle. Mis ma oluliseks pean ja mis mulle meeldib, on see, kui kiiresti inimesed suudavad mobiliseeruda. Kas või 24 tunniga maailma teises otsas. Norras võtavad igasugused kauplemised töötajatega palju kauem aega. Oleme naftaajastust ära hellitatud.

Firma kiidab teie panust.

Nagu öeldud, mul on 40 aastat kogemust. Minu moto on alati olnud – kui on väljakutse, võtan vastu. Olen läbi elanud raskeid aegu. Kui aga tuleb mäkke ronida ja mägi on järsk, siis seda tugevamad jalalihased saad. Ja mul on tugevad jalad.

Väike riik, väike firma – kuidas te kasulik olla saate?

Olen tegevjuhile mentoriks. Räägime juhtimisest, õigete inimeste valimisest ja neile õigete ülesannete andmisest. Viisin Hannese (Hannes Lilp, SRC Groupi omanik – toim) ja müügimehed kokku oma endiste sõpradega Norras. Rääkisin, et olin ise omal ajal allhanke suhtes skeptiline, kuid et neid inimesi ma usaldan. Olen valmis oma sõna andma.

Aga muidu on mentorlus nagu ikka. See on lihtne, kui väärtused ja arusaamad juhtimisest on sarnased. Indoneesias või Jaapanis see ei töötaks, sest sealne kultuur ei mõista, et juhil tuleb ka oma alluvaid kuulata.

SRC siht on käive aastaks 2020 enam kui kahekordistada, kuidas? WTO just kärpis kaubavahetuse prognoosi, üks suurimaid logistikafirmasid palus pankrotikaitset … jne.

Kasvada võib ühe nipsuga, kui saad suure projekti.

Ja kaubandus kasvab ikka, see on instrument elatustaseme tõstmiseks. 90% vedudest toimub meritsi, sest see on kõige soodsam. Ma ei usu, et laevandus sektorina kahaneb. Probleem on selles, et kui intressid on madalad, siis ehitatakse liialt uusi laevu ja tekivad ülevõimsused. Samas kruiisilaevanduses nii suuri kõikumisi ei näe. Siin ei transpordita kaupu, see on puhkusetoode.

Soome Turu tehas sai just suured tellimused, mõjutab see ka SRCd?

Võime olla potentsiaalne allhankija. Või kui teised allhankijad on seal hõivatud, võib meile avaneda muid nišše. Tegime head tööd MS Silja Europa renoveerimisega. Mobiliseerisime sellest väiksest firmast enam kui 1000 inimest. Selles seisnebki äriidee – olla tugev projekti juhtimises ja insenerialal. Oleme teinud asju Norras ja väga paljudes kohtades maailmas.

Mis on edutegurid globaliseerumiseks?

Võin rääkida oma kogemusest Kvaerner Shipbuildingis. Norral oli mereriigi renomee ja kui kahe Saksamaa taasühinemisel oli vaja erastada laevatehaseid, pöörduti Norra laevaehitajate poole. Sarnase kutse saime USAst.

Ka SRC peab näitama, mis tehtud on. Kindlasti tuleb nimetada Silja Euroopat. Uksest on vaja sisse saada ja seal ma püüan aidata. Saan öelda, et olen olnud selles äris ja võin soovitada. Olen neile mingil moel nagu alibi.

Norras asutasime harukontori SRC Nordic. Tahtsime minna nafta- ja gaasitööstusesse, kuid siis just nafta hind kukkus. Aga nagu öeldud – sitked sääred. Saime kanna maha hoopis mahutite tootmises. Sealt saame ikkagi hea profiili ja referentsi.

Milline kulu on ettevõttele teie kompetentsiga inimese palkamine?

Minu kompensatsioon on umbes 1000 eurot kuus. Ma ei tee seda sissetuleku pärast, aga mingi tasu peab olema, et sa ennast vajalikuna tunneksid. Kui poleks huvitav, ma seda ei teeks – olen juba 70 aastat vana. Inimesele on vaja hobi – golfi ma ei mängi, bridži ei mängi või mängin väga vähe, vahel matkan, käin jahil ja kalal. Kuid minu päris hobi on äritegevus ja nõustamine. Nii olen paljudes nõukogudes. See hoiab aju ärksa.

Mulle meeldib jälgida, kuidas ühiskond kohaneb poliitiliste otsustega. Olen ka ise asjadele valitsuse poolelt vaadanud. Ja ütleksin, et ka poliitikud püüavad parimat. Liiga lihtne on öelda, et poliitikud on lollid. Aga poliitikas võiks olla rohkem ettevõtjaid ja vastupidi.

Nagu Juha Sipilä Soomes.

Täpselt nii.

Kuidas SRC ikkagi 2015. aastal käibe kahanemise üle elas? Mis hoidis motivatsiooni?

Just arutasime siin kasvuambitsioone. Et aastaks 2020 oleks käive 50 miljonit. Huvitav on aga hoopis see, mis on kasumireal. Seal on raha, et tulevikku ehitada. 2015 ma ei muretsenud, sest firma oli ikka väikeses kasumis. Ma olen rohkem mures, kui näen, et mingi projekti arvutused on läinud viltu ja asjad ei laabu, nagu plaanitud, sest see võib su tappa. Kiire käibe kasv ei tapa ja kiire langus ei tapa, kuid kasumirida tapab, kui see on punases.  

Kus lähiaastatel kasvu näete?

Liiga detailsed plaanid pigem segavad. Nagu ma ütlesin – 2–3 aastat tagasi oli Norra naftatööstuses buum, kõik ehitasid ja võtsid võlgu. Siis korraga hinnad kukkusid ja olukord oli täiesti teine.

Kas OPEC suudab nüüd nafta hinda kergitada?

Võimalik. Siis näete, kuidas kildaõli jälle turule tuleb. See on tasakaalu küsimus. Sellel on mõju, kuid see mõju ei jää kestma.

Mida arvate Brexiti mõjudest?

Teeb Euroopa Liidu tugevamaks.