Eesti luure: endale üllatuseks ägab Venemaa sanktsioonide all

Muu hulgas on Venemaa reservide summa on kahanenud ligi poole võrra alates sanktsioonide kehtestamise algusest 2014. aasta juulis, selgub Eesti luureteenistuse ehk teabeameti täna avaldatud järjekorras teisest kogumikust. Teiste teemade seas analüüsitakse selles ka Venemaa majandust ja sanktsioonide mõju idanaabrile.

Venemaa majandus

Nafta hinna langemine 2016. aasta esimeses kvartalis alla 30 dollari barreli eest esitas naftatuludest tugevalt sõltuvale Venemaa majandusele uue väljakutse. Koos nafta hinna langusega vähenes Venemaa sisemajanduse kogutoodang, kuid võrreldes 2015. aastaga languse tempo oluliselt pidurdus. 2016. aasta lõpul 50-55 dollari tasemele tõusnud naftabarreli hind küll vähendab riigieelarve defitsiiti, kuid ei too kaasa riigieelarve tasakaalu ega võimalda naasta varasemate perioodide kulutuste tasemele. Madalat võrdlusbaasi arvestades on tõenäoline, et 2017. aastal Venemaa majanduslangus peatub, kuid ei ole väljavaateid oluliseks majanduskasvuks.

Venemaa 2016. aasta umbes 1,3 triljoni USA dollari suurune sisemajanduse kogutoodang (maalimas 12. kohal, võrreldav Hispaaniaga) ei võimaldanud riigieelarve laekumisi sellises ulatuses, et katta riigieelarve kulutusi, mis kujunes aastatel 2011-2013 enam kui 2 triljoni dollari suuruse sisemajanduse kogutoodangu juures.

Venemaa 2016. aasta riigieelarve defitsiidiks planeeriti 3% SKT-st ehk 2,4 triljonit rubla, arvestades riigieelarve kuludega 16,1 triljonit rubla. 2016. aasta oktoobris vastu võetud lisaeelarve suurendas puudujääki 3 triljoni rublani ja kulutusi 16,4 triljoni rublani, millega tõsteti eelarve puudujääki 3,7%le SKT-st. Riigieelarve kulude suurenemine oli tingitud militaarkulutuste üle 20% kallinemisest, mida kompenseeriti osaliselt teiste eelarvekulude vähendamise ja eelarvedefitsiidi kasvuga. Kärbiti peamiselt haridus- ja tervishoiukulutusi.

Olukord, kus ligikaudu viiendikule riigieelarve kuludest ei ole eelarves laekumiskatet, lahendati riigireservi kasutamisega:

-          Reservfond, mille ülesanne on tagada föderaaleelarve tasakaal eelarvedefitsiidi korral;

-          Rahvuslik Heaolu Fond, mis loodi toetama Venemaa pensionisüsteemi.

Sanktsioonide kehtestamise algusest 2014. aasta juulis on Venemaa reservide summa kahanenud ligi poole võrra. Kui muud tingimused jäävad samaks, siis ammenduksid fondid 2018. aasta esimesel poolaastal, mis langeb ajaliselt kokku presidendivalimiste perioodiga.

Reservide muutuse puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et Rahvusliku Heaolu Fondi vahendid on likviidsed vaid osaliselt. Fondi varade hulka kuulub ka nõudeid, mille likviidseks muutmine käsitlevas ajaperspektiivis on tõenäoliselt võimatu.

Aastatel 2017-2019 planeeritakse riigieelarve puudujääki osaliselt katta föderaalfondidest, ülejäänud osa kaetakse riigivõlga suurendades, peamiselt siselaenude arvelt. Arvestades, et riigieelarve planeeritavad kulukärped on marginaalsed, nähakse lahendusena eelkõige riigieelarve tulude kasvu ja laenukoormuse suurendamist.

Venemaa riigieelarve sõltub tugevalt nafta- ja maagaasi tuludest. Ligi pool riigieelarve laekumistest ja 70% ekspordituludest on varem saadud nafta ja maagaasi müügist. Kuna enamik lähituleviku prognoose ei näe ette energiakandjate hindade tõusmist sellisele tasemele nagu oli aastail 2008-2013, siis tuleb planeeritav maksutulude kasv leida väljastpoolt nafta- ja maagaasisektorit.

Kreml on üldsõnaliselt väljendanud maksumuudatuste vajalikkust, kuid neid tahetakse ellu rakendada pärast presidendivalimisi, s.o mitte enne 2019. aastat. Maksumuudatuste rakendamise teeb sotsiaalpoliitiliselt keeruliseks asjaolu, et maavarada kaevandamisega seotud tegevusaladel töötab alla 2% Venemaa tööealisest elanikkonnast. Maksumuudatused, mis jagaksid riigi ülalpidamise koormust sektorite vahel ühtlasemalt, hakkavad koormama ülejäänud 98% tööturu osalistest, ning nende muudatuste rakendamise tekitaks sotsiaalpoliitilisi lisapingeid.

Kaudselt on maksukoormuse äärmiselt ebaühtlane jaotus maavaradest saadava tulu arvel ka üks põhjusi, mis võimaldab enamikul Venemaa elanikest leppida Kremli geopoliitiliste ambitsioonide ja sõjaliste kulutustega. Kui naftast ja maagaasist saadud tulu ei taastu, siis on Venemaa maksumaksjal perspektiiv hakata maksma Kremli agressiivse välispoliitika eest, mis toob kaasa maksukoormuse suurenemise ja elanikkonna heaolu jätkuva halvenemise.

Samas ei piisa majanduskriisist väljumiseks ainuüksi sanktsioonide tühistamisest ja kõrgest nafta hinnast, selleks on tarvis ka laialdasi majandusreforme. Venemaa valitsus on aga reforme pidevalt edasi lükanud, eelistades teha panuse geopoliitilistele ambitsioonidele ja sõjaliste kulutuste suurendamisele.

Kujunenud olukorda arvestades ei ole tõenäoline, et enne presidendivalimisi tehtaks majanduspoliitikas muudatusi. Pärast presidendivalimisi on majandusreformide juhtimiseks vajalikud likviidsed vahendid ammendunud ja ajaaken lahenduste leidmiseks väheneb veelgi. Reformide edasilükkamine poliitilistel põhjustel tekitab majanduse stagneerumist ning muudatuste hind ühiskonnale suureneb pidevalt.

Sanktsioonide mõju Venemaale

Lääne ühtsus Venemaale sanktsioonide kehtestamisel ja rakendamisel oli halb üllatus Moskvale ja meenutas asjaosalistele, et agressiivsel välispoliitikal on mõnikord tagajärjed. ELi ja USA sanktsioonidel on märkimisväärne mõju sihtmärgiks seatud valdkondadele ja sihtrühmadele ning sellega kaasneb ka laiem mõju majanduskeskkonnale. Tugevaim mõju on tehnoloogiat puudutavatel sanktsioonidel ning ka Vene võimueliidiga seotud isikute vastastel sanktsioonidel, mis põhjustavad võimueliidi lähedastes ringkondades märgatavaid pingeid.

Venemaale avaldavad valdkonnapõhiselt märkimisväärset mõju nii USA kui ka ELi kehtestatud tehnoloogia-alased sanktsioonid. Üks tugevaimalt mõjutanud valdkondi on laevaehitus, kus laevade jõuseadmete importi piiravad sanktsioonid põhjustavad suuri raskusi, ka militaarvaldkonnas. Lisaks pealveelaevade ajamitele puudutavad sanktsioonid militaarvaldkonnas ka Vene lennukitööstust, mille avioonikapaketid sisaldavad Lääne päritolu elektroonikat, ning raketitööstuse (nt raketikütustega seotud) sektorit.

Võimueliidiga seotud isikutele ja nende äritegevusele rakendatud sanktsioonide tõttu on märkimisväärselt takistatud läänesuunalised ärisuhted, sealhulgas krediidivõimalused. Eriti laialdase mõjuga on USA sanktsioonid, kuna enamik Euroopa finantsasutusi väldib samuti koostööd USA „musta nimekirja“ kantud isikute ja nende ettevõtetega, nii et neil on suuri raskusi isegi näiteks arveldusarve avamisega.

Sanktsioonid ei mõjuta maagaasi tootmist ning neil on piiratud mõju naftatootmisele. Maagaasi tootmise kasvu piirab majandussurutisest tingitud nõudluse vähenemine siseturul, kuid eksport on isegi suurenenud tänu soodsatele hindadele Euroopas. Naftasektoris jätkub tootmise kasv, sest sanktsioonid ei puuduta Lääne päritolu naftateenindusettevõtteid. Sanktsioonide mõju naftasektoris on pigem kaudne – avaldub investeeringute edasilükkamises, ja pikaajaline – seotud raskesti kättesaadava nafta tootmiseks vajaliku tehnoloogia ja seadmete impordi piiranguga.

Venemaa investeerimiskeskkonda mõjutavad sanktsioonid peamiselt kaudselt, tekitades Lääne investorites ebakindlust majanduskontaktide perspektiivikuse suhtes. Selle tagajärjel on madala naftahinna tõttu niigi keerulises olukorras Venemaal veel raskem saada vahendeid majanduse elavdamiseks ning majanduse ümberstruktureerimiseks.

Venemaa on kehtestatud vastusanktsioonid toidukaupadele ning see on peamiselt põhjustanud toidukaupade hinnatõusu ning rahva enamusele kättesaadavate toiduainete kohati drastilise halvenemise. Venemaa ametlik retoorika püüab põllumajandussanktsioone esitada kodumaise põllumajanduse arengumootorina, kuid tegelikult on välismaise konkurentsi puudumine avaldanud vastupidist mõju, võttes põllumajandustootjatelt täielikult motivatsiooni toodangu kvaliteeti parandada. Just põllumajandustootjad on peamine huvigrupp, kes näeks meelsasti sanktsioonide jätkumist ning kes loodab, et suhted Läänega püsivad madalseisus.