Restoranitest: hea teenindusega sohvabaar

Võiks arvata, et tegemist on suurepärase asukohaga, kus restoraniäri võiks õitseda, kuid nii see pole – iga paari aasta tagant on Barclay hotelliga maja jagaval söögikohal uus stiil ja uus nimi. Nüüd siis on 1912. aastal valminud soliidsesse Ülikooli tänava kivimajja end sisse seadnud YliCool.

YliCool ei pea end restoraniks, vaid café-lounge’iks. Lounge’iks ilmselt sellepärast, et siin-seal seinte ääres on diivanid ja jookidele on keskmisest rohkem tähelepanu pööratud. Miks kohvik, sellest ei saanudki aru. Hommikukohvi siit ei saa, uksed tehakse lahti alles lõunaks ja ka menüü on pigem restoranilik kui kohvikulik: supid, pastad, pea- ja magusroad. Kunagiste Viini toolide kõverusi järgi aimavad toolid on ainsad, milles midagigi kohvikulikku.

Taibukas teenindaja

Kui mina YliCooli jõudsin, polnud söögisaal küll veel päris täis, kuid kõik lauad olid broneeritud ja pidid kohe-kohe täituma. Terve veebruarikuu kestnud üritus “Maitsev Tartu 2017” oli täies hoos ja linna parimad söögikohad pakkusid hea hinnaga kolmekäigulist erimenüüd. Soodsad pakkumised tõmbasid rahvast ligi ja restoranid olid täis. Eelmises söögikohas, kus olin üritanud õhtustada, jäin ukse taha ja nüüd ähvardas YliCoolis sama juhtuda.

Kõht oli ikka päris tühi ja perspektiiv poest ostetud salatikarbiga hotellituppa õhtustama minna ei tundunud kuigi apetiitne. Jäin YliCooli leti äärde nukralt seisma ja siis leidis üks ettekandja lahenduse: kui mulle sobib, võiks ta toidu serveerida hotelli fuajeesse. Nagu hotellides ikka, on ka Barclay hotelli eesruumis paar-kolm lauakest ja mõnusad diivanid-tugitoolid. Miks mitte! Hotelli väärikas soliidsus meeldis mulle märksa enam kui kohvik-lounge’i eklektika, nautisin oma privaatset söögisaali rohkemgi veel kui mõne tippdisainiga noobli restorani oma. Ja nautisin ka teenindust, mis püsis hoolitsev ja hooliv kogu õhtusöögi vältel.

On põhjust rahule jääda

Isegi toidu, mis eriliste kulinaarsete saavutustega silma ei paistnud, muutis tähelepanelik teenindus justkui maitsvamaks. Supp serveeriti eriti cool’ilt – poolikus pudelis. YliCooli klassika, põdrasupp, tutvustas seda menüü. Leem oli mõnus, terav, tomatine ja tummine. Ka põder oli esindatud, kuid üsna vintskel moel: proovisin paarist lihaviilust jagu saada, kuid tulutult, liha oli vintske ega allunud hammastele.

Pearoaks valisin intrigeeriva nimega rebitud lambaliha peediketšupiga, kuid see polnud hea valik. Lambaliha oli mahlakas ja tõesti nii pehme, et andis kahvliga rebida, kuid valdava osa roast moodustas peedikastmega punaseks värvitud köögivilja-seene ühepajaroog, mis täitis küll kõhtu, kuid oli lihtsalt igav. Avokaado brüleekreem pohlakastmega oli aga ühekorraga üllatav ja maitsev: fusion ruulis täiega, mängisid vormid ja värvid. Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi: teenindus oli eksklusiivne, kõht sai täis ja magusroog pakus isegi elamust. Kas just üli-cool, aga rahuldustpakkuv igal juhul.