Wendre juht: tööjõud on Eesti majanduse nõelasilm

Roosaare sõnul on Eesti majanduse kitsaskoht praegu tööjõud: inimesi lihtsalt ei ole piisavalt ja töötajate hoidmiseks tuleb väga palju pingutada.

Ehk teie teate, millal tuleb kodusisustuspood IKEA Eestisse?

Kindlalt ei oska öelda, kuid jutud käivad, et IKEA ostis ära ühe krundi Tallinnas ja hakkab sinna ehitama. Enne nad avavad 2019. aastal poe Riias. Jah, neil on plaanis mõne aja pärast tulla ka Eestisse.

Kas Wendre tegeleb ka jaemüügiga?

Väga palju ei tegele. Ostsime 2014. aastal tuntud Soome teki-padjatootja ning koos sellega saime tütarettevõtted Venemaal ja Eestis. Neil oli oma jaemüügivõrk. Saime poodide omanikuks Venemaal ja ka Eestis. See ei tegutse Familoni nime all. Lähiajal tahame avada ka oma e-poe, mis parandab meie toodete kättesaadavust.

Kuidas teil Venemaal läheb?

Venemaal kestab veel majanduskriis, kuigi olukorra paranemise märke on juba näha. Majanduskriis on poliitilise kriisi otsene tagajärg. Kindlasti mõjutas Venemaa kriis meie tegevust väga halvasti. Rubla kukkus ja selle tulemusena muutusid meie kaubad nii palju kallimaks, et jaeostjad ei jaksanud enam neid osta. Müük kahanes märgatavalt ja seetõttu otsustasime oma poed Venemaal kinni panna. Poed olid Peterburis ja Moskvas. Müüme sinna mõne miljoni eest ja see ei ole meie mahu juures eriti suur summa, kuid me tahaks ikkagi Venemaal äri ajada, loodetavasti kunagi suhted normaliseeruvad.

Kuidas on tegutseda Hiinas?

Kas see on tavaline suur turg või väga spetsiifiline? Hiinaga on meil hästi tihedad suhted, meil on seal isegi väike tootmisettevõte, mis valmistab padjapüüre. Hiina on hästi oluline koostööpartner, aga siiani just ostu poole pealt. Nüüd aga oleme hakanud kaaluma meie toodete müüki Hiinas. Usun, et varem või hiljem see juhtub. Hiinlastele Euroopas toodetud asjad meeldivad. Nad usaldavad ­Euroopat ja Hiinas on palju inimesi, kes saavad endale selliseid asju lubada. Hiina ei ole enam vaene riik. Suured linnad on sarnased Ameerika suurlinnadega. Tööjõud ei ole ka enam väga odav. Näeme nii enda kui ka koostööpatnerite tehastest, et palgatase on juba Euroopa vaesema osa palkade tasemest tihtilugu kõrgem.

Teil on suured kogemused võõrsil tegutsemisega ja saate võrrelda, kuidas meil Eestis läheb. Kuidas hindaksite kodumaist ärikliimat?

Meil on oma plusse ja miinuseid ja tuleb vaadata selles kontekstis, millises regioonis oleme, kellega konkureerime, kuhu müüme... Loomulikult on Eestis olnud siiani hea ja ettevõttesõbralik keskkond, suhteliselt mõistliku bürokraatiaga, suurte e-teenuste ja interneti kasutuse võimalustega. Meil on olnud väga hea koostöö nii kohaliku kogukonna kui ka riigi tasemel. Väga oluline on olnud maksupoliitika, kus teenitud tulu on olnud võimalik maksuvabalt reinvesteerida. Meie oleme seda väga palju kasutanud. Omanik ei ole dividende praktiliselt saanud, kogu teenitud raha on suunatud äriprojektidesse, sealhulgas tekstiilitööstuse ja mööblitööstuse arendamisse. Omanik on arendanud ka teistsuguseid projekte, näiteks golfiväljakud Pärnus ja Saaremaal, hotelli ehituse plaanid Pärnus jms. See näitab, et ettevõtluskliima on olnud selline, et omanikul on olnud tahe siin äri teha.

Meie arvates on praegu Eesti kõige suurem probleem seotud tööjõuga. Inimesi elab siin vähe. Ettevõtlus on hästi arenenud ja konkurents tööjõu pärast loob olukorra, kus kulud kasvavad kiiresti, aga inimesed leiavad väga kiiresti tööd ja nende hoidmine on keeruline.

Mis puudutab makse, siis loodan, et riik ei suurenda bürokraatiat ega tekita palju uusi makse. See on see koht, mis ettevõtlus­kliimat ohustab. Radikaalne maksusüsteemi muutmine võib ohustada seda, mis meil juba olemas on, ja uued välisinvesteeringud enam ei tule. Peab olema arusaam, et Eesti konkureerib lätlaste, leedulaste, poolakate, teiste Kesk-Euroopa riikidega ja meie majanduskeskkond ei tohi olla kehvem. Me ei ole veel nii tugevad, et suudaks turge mõjutada, ja väga palju sõltub sellest, kui positiivse investeerimiskohana nähakse meid Rootsis või Soomes.

Eestil on ka muid miinuseid, võrreldes teistega. Näiteks välistööjõu regulatsioon, kas ja kuidas lubatakse tööjõudu Eestisse tuua. Mõnes riigis on need asjad palju lihtsamad.

Kindlasti on Eestis probleemiks kallis energia. Energiamahukad ettevõtted on keerulises seisukorras, samas võiks investeeringuid sinna tulla oluliselt rohkem.

Siiski usume, et tööjõu probleemi saab lahendada. Palgad kasvavad paratamatult ja meie ise otsime lahendusi, kuidas efektiivsemalt toota ja inimeste elu paremaks muuta. Meie probleem on see, et töötame kolmes vahetuses esmaspäevast reedeni ja inimesed käivad tööl ka öösel. Inimesi, kes oleksid nõus öösel töötama, jääb aina vähemaks, isegi kõrgema palgaga. Kavatseme lahendada probleemi tehase laiendamisega, et ei peaks enam kolmes vahetuses töötama.

Kuidas oleks mõistlik energia hinna probleemi lahendada?

Kindlasti on see maksustamise küsimus, sest ega energia tootmine pole naaberriikidest kallim. Tootmishind võib-olla ei olegi nii suur, aga võrgutasud ja aktsiisid on väga kõrged. Selles olukorras ei saa energiamahukad tootjad konkureerida ja neid on siia väga keeruline meelitada. Arutatakse soodustuste tegemist suurtarbijatele. Ma ei oska öelda, kas plaan on piisav ja millised garantiid plaanitakse anda, aga palju muid võimalusi eriti ei ole.Tore, kui tulevad uued alternatiivsed energia tootmise viisid, kas tuule-, päikese- või vee-energia, aga praegu on need ikkagi kallimad kui traditsiooniline tootmine.

Meie ettevõtte laienduse puhul on samamoodi küsimus selles, et teoreetiliselt võiksime panna päikesepaneelid ja suure osa vajalikku energiat saaks ise toota. Kuid praegu on see investeering natuke liiga kallis. Kunagi võtame kindlasti selle asja ette. Säästaksime võrgutasude ja aktsiiside pealt.

Kas Eesti üldse liigub õiges suunas?

Praegune valitsus on eelnevatest vasakpoolsem. Kui pööre vasakule tuleb liiga suur, siis ettevõtlusele ei tule see kindlasti kasuks. Riigile ja valitsusele on vajalik pigem mõistlik tasakaal. Inimestel on vaja sotsiaalkaitset ja sellest me saame aru, aga seda ei saa teha ettevõtjate arvel väga kiirete ja populistlike lahenduste kaudu. On oht, et kui ettevõtluskeskkond halveneb, vähenevad ka riigi ja inimeste tulud.

Tekstiilivaldkonnast rääkides ennustati kümmekond aastat tagasi, et kogu meie valdkond Euroopas kaob, kuna on raske Aasiaga konkureerida. Praegune tendents on aga pigem vastupidine, meie valdkond, sealhulgas mööblitootmine, on tegelikult Euroopas uuesti kasvutrendis. Järjest rohkem on fookuses Aasia tootjate mõju keskkonnale ning inimeste heaolu ja töötingimused. Selle peale mõtlevad ka suured kliendid. Ja paljud kliendid ei taha enam oma kaupu üle maailma tarnida. Nad otsivad kohalikke tootjaid. Euroopa jaoks toodetakse nüüd üha rohkem jälle Euroopas, Hiina turu jaoks Hiinas, Ameerika jaoks Ameerikas.

Miks Kreenholmi Valdus ei suutnud ellu jääda?

Ma ei oska midagi kindlat öelda, see oli ka tekstiilitööstus, kuid teistsugune ja tegutses hoopis teises segmendis. Nende valdkond sai Euroopas suure tagasilöögi. Nüüd on leitud oma nišš, on ka võimekust toota ning nõudlust toodangule, aga tol hetkel oli Kreenholm väga suur struktuur. Kindlasti just oma struktuuri tõttu ei olnud see võimeline konkureerima Hiina või Pakistani tootmistega. Omanikud ei suutnud tootmist ja müüki piisavalt kiiresti ja radikaalselt ümber korraldada. Kaalusime ka kunagi Kreenholmi ostmist. Käisime kohapeal, kuid meie jaoks tundus see liiga suur tükk. Otsustasime mitte riskida.

Kronoloogia: kuidas Wendre suureks kasvas

Wendre sai alguse 1990. aastate alguses, kui toimus ettevõtete erastamine. Wendre oli NSV Liidu ajal edukas ja eksperimentaalne osa Mistra süsteemist. Tol ajal toodeti vaipasid. Nõukogude Liidu lagunemisega kadus kiiresti ka kogu turg. Toona seisid ettevõtte juhtide ees rasked valikud, mida edasi teha. Tuldi mõttele, miks mitte proovida patjade tootmist, kuna tehnoloogia oli natuke sarnane. Leiti kliente, esialgu peamiselt Soomes, aga mida aeg edasi, seda targemaks saadi ja rohkem õpiti.

1990. aastate teisel poolel alustas ettevõte koostööd juba suuremate klientidega. Peale patjade tootmise hakati investeerima ka tekitootmisliinidesse, lisandusid erinevad õmblustooted, madratsid... Peamiselt investeeris ettevõte tootmisesse enda teenitud raha.

1995. aastal lisandus ettevõtte aktsionäride hulka Peter Hunt. Temast sai esialgu väikeaktsionär, kes aitas Wendret nii uute müügikanalite leidmisel kui ka teatud toorainetega varustamisel. Tootmismaht järjest kasvas ning uuteks investeeringuteks kasutati juba rohkem ka pankade abi. Eesti konkurentsieelisteks olid väiksemad tootmiskulud, sealhulgas madalam palgakulu võrreldes Skandinaavia riikidega. Tööjõu leidmisega ei olnud probleeme. 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli tööjõudu lihtne leida. Eesti majandus tervikuna oli väga nõrk, tööpuudus suur ja inimesed olid motiveeritud töötama.

2002. aasta kevadel sai Peter Hunt Wendre ainuomanikuks, ostes teiste osanike aktsiad. 2003. aastal otsustas Hunt alustada uue tehase ehitamist. Pärnu tehas sai valmis 2005. aasta suvel. Tulid suuremad kliendid, kes ka kogu toodangu ära ostsid, ja see andis Hundile julgust vaadata järgmiste investeeringute järele. 2006. aasta lõpus osteti tehas Poolas.

2008.–2009. aastal, kui algas majanduskriis, tekkis võimalus osta ära endise Pärnu linakombinaadi varad. Vaja oli hooneid, kus nüüdseks on Wendre mööblitootmine. Mööbli osakaal toodangus järjest kasvab. Arutatakse sohvade tootmise alustamist. 

2014. aastal lisandusid vooditootja Tarmel Furniture’i ost Maardus ning Familoni teki-padja- ja vooditehase ost Soomes.