Ravile seati rahaline piir

Nimelt järgitakse Eestis ravimite puhul WHO põhimõtet, mille järgi loetakse kulutõhusaks ravimeetodid, kus lisanduva kvaliteetse eluaasta maksumus ei ületa kolmekordset rahvusliku kogutulu aastamäära elaniku kohta. Hetkel on see tase umbes 40 000 euro juures. Kulutõhusus on vaid üks komponent otsuse tegemisel. Vastavalt seadusele võetakse veel arvesse vajadust, alternatiivide olemasolu ja mõju eelarvele.

Neid ravimeid, mida fond on aidanud inimestele osta, ei rahasta haigekassa just seetõttu, et ravimitootja küsitud hind pole kooskõlas ravimi tõhususega. “Otsuseid ei tee muidugi mitte haigekassa ise, vaid sotsiaalministeeriumi juures olev ravimikomisjon. Sisuliselt hinnatakse need ravimid liiga kalliks – aga see ei tähenda, et haigekassa kalleid ravimeid üldse ei rahasta – rahastab küll,” räägib Vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuht Katrin Kuusemäe.

Fondipoolne ühe kuu ravi toetus jääb suurusjärku 3000–6000 eurot. 2016. aastal hüvitas fond patsientide ravi 750 000 euro eest, 2017. aastal on toetatud ligi 200 000 euro väärtuses. Abivajajaid on palju – kokku on 3,5aastase tegevusaja jooksul abi saanud ligi 120 inimest vanuses 5-83 eluaastat ja nende ravi toetuseks on kulunud ligi 1,8 miljonit eurot.

“Me ei taha fondi nimel öelda, et haigekassa eksib ja peaks kinni maksma kõik. Rahalised võimalused on alati piiratud, tuleb teha valikuid. Ravimite hindades on sageli palju õhku – farmaatsiakompaniide aktsionärid tahavad ka elada,” räägib tegevjuht. Kuusemäe kinnitab, et vähiravifond on 100% kulutõhus. “Püüame absoluutselt igale haigele pakkuda lahenduse. Rahastame vaid ravi, millest on kasu,” lisab ta.

Nii juhtubki tema sõnul, et paljud n-ö mitte kulutõhusaks tunnistatud ja riigi poolt justkui maha kantud inimesed elavad fondi toel veel aastaid kvaliteetset elu või saavad koguni terveks.

“Teine hea uudis on, et haigekassa soodusravimite nimekiri järjest täieneb. Ja mitut ravimit, mida on aidanud osta vähiravifond, kompenseerib nüüd riik. Viimati võttis riik meilt üle näiteks rinnavähiravimi Perjeta rahastamise. Seda vajab umbes 24 patsienti aastas,” tunnustab tegevjuht haigekassa tegemisi.

Metoodikad erinevad

Kulutõhususe toob ravimite mitte Eestisse jõudmise põhjusena välja ka Roche Eesti juht Kadri Mägi. “Põhjus, miks paljud ravimid ei ole Eestis kättesaadavad, on lisandunud kulutõhusus. Aga meie omalt poolt väidame, et kõik sõltub metoodikast, kuidas kulutõhusust hinnata ja kuhu seada piirmäär,” kinnitab Mägi.

Mägi sõnul võiks Eestit võrrelda teiste sarnaste riikidega, kellel sarnane ajalooline taust ja on võrreldaval  majanduslikul tasemel. “Näiteks Sloveenia, Tšehhi, Slovakkia. Loomulikult me ei saa ennast võrrelda Skandinaavia maadega, kus inimese kohta on riigi tulu suurem,” toob Mägi välja. “Siin on käärid selles osas, mida saab näiteks Sloveenia arst lubada patsiendile ja mida saab Eestis arst lubada. Aga need on väga põhimõttelised otsused, kuhu piir tõmmata.”

See kajastub Mägi sõnul kogu tervishoiu rahastamises. Sloveenias ei ole tema sõnul see 5–6% SKPst nagu meil, see on üle 8%, mis on üle Euroopa keskmise. “Tervishoid on paraku kallis, midagi ei ole teha. Kõik oleneb sellest, kui palju me oleme valmis tervishoidu panustama. Sealt tuleb ka see, kui kiiresti saavad uued ravimid Eestis kättesaadavaks,” lisab Mägi.

Kuidas jõuavad uued ravimid Eestis nimekirja?

Reeglina esitab taotluse ravimi soodusravimite nimekirja lülitamiseks ravimitootja, kui tegemist on retseptiravimitega apteegis.

Haiglaravimite kohta esitab taotluse erialaühendus ja haigekassa saab nimekirja teha täiendusi ning muudatusi. Roche Eesti tegevjuht Kadri Mägi toob välja, et üheks küsimuseks on hoopis see, miks taotlusi ei esitata. “On olukordi, kus tootja ei esitagi taotlust, sest tõenäosus selleks, et ravim saaks rahastatud, on väga väike. Või on põhjuseks see, et tootja esindust ei olegi Eestis,” ütleb Mägi.

Roche’i valdkond on valdavalt haiglaravimid, mille kohta teevad taotlused erialaühendused. Arstid teevad ettepaneku haigekassale, ravimifirma omakorda räägib haigekassaga läbi võimaliku hinna suhtes.

Pereisa Erik Saar: riik peaks rohkem panustama

Edulugusid on vähiravifondil palju. 2015. aasta kevadel pöördus fondi poole Mustvee pereisa Alar Tupp, kellel oli diagnoositud melanoom ning arstid ennustasid talle vaid loetud elukuid.

Fond muretses Alarile enam kui 100 000eurose ravikuuri Yervoyga ja praegu elab mees täisväärtuslikku elu: käib tööl, hoolitseb pere eest, on mitu korda käinud ise abiks annetusi kogumas.

Eelmise aasta veebruaris pöördus fondi poole rinnavähiga Anika Mõrd Põlvast.

Anika ravi toetati mitu kuud ning sügisel tunnistasid arstid ta täiesti terveks.

Aga üks markantsemaid edulugusid on Tartu pereisa, 50aastane Erik Saar (pildil). Mees pöördus fondi poole veebruaris 2016 ja tal aidati kätte saada kopsuvähiravim Xalkori (hind üle 5000 euro kuus). Saar tellis molekulaarbioloogilise uuringu Onco DeepDX+ test, mida tehakse ainult Belgias ja mis maksab 2580 eurot. Tänu sellele sai ta teada, millise haiguse vormiga on tegu ja milline ravim talle sobib. Haigekassa ei rahastanud ei testi ega ka ravikuure.

“Paraku tekitab minus hämmeldust Eesti ravisüsteem. Nii minu enese kui ka kindlasti paljude teiste inimeste haiguse näitel tegeletakse ravi ja ravimite mittesihtotstarbelise kasutamisega. Tuues välja paralleele tehnikavaldkonnaga, tuleks ikka alustada täpsest diagnoosist. Haigekassa peaks eelkõige rahastama kalli molekulaarbioloogilise uuringu ning pärast täpset diagnoosi saab ainuõige ravi määrata. Minu puhul oli see ainus ja õige otsus,” toob pereisa välja.

Tema sõnul on selliseid näiteid veel, kus paljud inimesed ei saa enesele materiaalses plaanis üldse antud uuringuid lubada, rääkimata õigest ravist. Siinkohal peakski appi tulema riik.

“Minu arvates on see täielik ebaõiglus, kus inimene, kes on terve elu tööd teinud ja riigile makse tasunud, jääb ühel hetkel ilma igasuguse toetuse ja abita,” lisab Saar.

Praegu tunneb ta end hästi. Veebruaris kirjeldas ta oma seisundit järgmiselt: “Tervis on mul hetkel väga hea. Viimane KT uuring näitas, et vasak kops on täiesti puhas ja paremal pool on ka haigus taandunud. Järele on jäänud ainult sidekude, mis ikka tekib näiteks haavade paranemisel vms. Käin ennast igakuiselt onkoloogile näitamas ja vereanalüüse andmas. Kõik verenäitajad on ka head. Ootan ja loodan ikka iga kord, et doktor Peeter Padrik ütleb, et tervis on täiesti korras ja enam ravimeid võtma ei pea. Aga nagu vanasõna ütleb, et kes kannatab, see kaua elab. Küll see päev ka ükskord saabub. Eks iga asi peab siin elus mingil kindlal põhjusel ja ajal ellu saabuma. Ja kui ümber on niipalju häid inimesi ja positiivsust, siis halvad asjad saavadki heaks. Kindlasti aitab mul vormis püsida ka minu pere, sport, liikumine, tervislik toit ja positiivne mõtlemine. Jalgratas on koos suuskadega praegu talvekorteris ja seepärast hakkasin hommikuti jooksmas käima. Õhtul panen sama tiiru koeraga veel jalgsi otsa.”