Putini kriitik: Venemaal ei ole ettevõtjad kaitstud

Demokraatliku Valiku partei üks juhtidest osales mais Tallinnas Lennart Meri konverentsil. Energeetika aseministrina töötanud ja aastaid Venemaa energeetikapoliitikat analüüsinud Milov ütles intervjuus Äripäeva sõsarlehele Delovõje Vedomosti, et Eesti jaoks on Vene transiit kadunud ega tule enam kunagi tagasi. “Ma ei näe ühtegi võimalust Vene transiidi naasmiseks,” sõnas ta.

Meil on Eestis päris tõsine probleem – kuidas saada tagasi Vene transiit ja toiduainete eksporditurg. Kelle juurde peaks minema kummardama?

Tooge mulle kas või üks näide, kus kummardamisest oleks abi olnud.

Mõni seab eeskujuks Läti Raudtee endist juhti Ugis Magonist, kes oli suur Venemaa sõber ja sai isegi abielu kaudu Vene Raudtee endise juhi Vladimir Jakunini sugulaseks.

Venemaal tekkis juba 1990. aastate alguses nafta ja gaasi sektoris vajadus vabaneda transiidist Baltimaade kaudu. Transiit läks ära mitte pronkssõduri pärast või sellepärast, et kellelgi Eesti valitsusest oli karu kohta ütlemist, vaid sellepärast et ettevõtjad kulutavad juba 20 aastat kabinettide uksi ja paluvad transiidist loobuda. Peate mõistma, et transiit läks ära ega tule kunagi tagasi, pole vahet, kelle jutule minna.

Kes on Jakunin? Ta oli oma ajal vaid vedaja. Aga ärimehed-kaubaomanikud hoiavad kokku ja kärbivad kulusid. Meie naftasektoris on veel palju tavalist majandusloogikat, sest erinevalt gaasisektorist on naftavaldkond meil veel olulisel määral erakätes. Algusest peale oli naftaäri täielikult eraomandis ja naftaga tegelevad ettevõtjad tahtsid transiidist vabaneda.

Aga kui tuua siia teised kaubaliigid, mitte vedelkaubad?

Selliste kaupade puhul on poliitika osa palju väiksem, kuid ka tulud on väiksemad. Maht on ka teine, palju väiksem. Ning jälle on küsimus eelkõige kasumis, mitte selles, kes kellega lepib riigitasandil kokku. Nafta- ja gaasiturul kasutati poliitikat ettekäändeks, et kärpida kulusid. Venemaa on alati tahtnud terminale arendada.

Kas võib juhtuda nii, et Venemaa terminalide kaudu ümberlaadimisel hakkavad nn tehingukulud (korruptsiooniline osa kuludes – toim) kasvama ja tekib olukord, et läbipaistvate Baltimaade sadamate kaudu on tegutseda hoopis odavam?

See võib juhtuda, kui kestab tsentralisatsioon ja naftaäri muudetakse Gazpromi-sarnaseks struktuuriks.

Kas sellist tendentsi on märgata?

Ikka on, kuid mitte sellise dünaamikaga ja sellises mastaabis, et tsentralisatsiooni oht oleks reaalne. See muutub tõsiseks, kui päevakorda tõuseb taas Transnefti ja Rosnefti ühendamise küsimus, kuid kuni ettevõtted on iseseisvad ja toimivad riigist eraldi, seda ei juhtu. Nad hakkavad kohe terminalitasude tõstmisele vastu. Kunstlik hindade tõstmine on võimalik vaid väga suure tsentraliseerituse puhul. Siis hakkab aga kõike otsustama poliitika, mitte majandus. Seega ei näe ma Vene transiidi naasmise võimalust.

Ettevõtja, kes tarnib Venemaale tarbekaupu, peab prognoosima tarbimist, jälgima inflatsiooninäitajaid, ostujõu dünaamikat. Teie olete öelnud, et Vene statistikaameti andmed ei ole usaldusväärsed. Kust siis numbrid saada?

Ebakindlate andmete puhul soovitan alati vaadata dünaamikat. Jooksvad numbrid Rosstati aruannetes võivad eksitada, kuid dünaamika on alati õige. Pealegi on olemas ka teised ametlikud allikad. Impordi- ja eksporditehinguid kajastavad tolliameti andmed, need on täpsemad.

Kas on oodata vastusanktsioonide tühistamist?

Pikemas perspektiivis kindlasti. Pärast valimisi Saksamaal saavad selgeks Venemaa perspektiivid – kas suhted Euroopaga on külmutatud ja kui kauaks. Arvan, et praegune reaalsus jääb veel pikemalt püsima. Teisest küljest näen, et kõiki sanktsioonide alla sattunud kaupu tuuakse edukalt sisse Valgevene või Fääri saarte kaudu.

Kas vastab tõele, et Venemaa elanike ostujõud kahanes drastiliselt ning inimesed ei saa endale enam lubada kvaliteetseid püsikaupu?

Paraku on see nii. Inimesed ei osta enam peaaegu midagi peale esmatarbekaupade. Hiljuti avaldatud uuring näitas, et Venemaal ei osteta jalatseid. Võim loodab väga tarbimislaenudele, kuid see viib paraku mullini, kuna 53% laenuvõtjatest kasutavad uusi laene eelmiste laenude tagastamiseks. Seda, et inimestel ei ole raha, võib selgelt näha restoraniäris. Kallimad restoranid suletakse ja nende asemel avatakse kiirtoidusööklad. Kõik liigub odavasse segmenti.

Rääkisite hiljuti, et Venemaal alustatakse ette­võtjate vastu 250 000 uut kriminaal­asja aastas. Kuidas saab Euroopa ettevõtja end kaitsta?

Mitte kuidagi. Jõuorganid on kõikvõimsad. Seadus neile ei kehti, ka kontrollida ei saa neid keegi. Kõige hullem on see, et nad said vere maigu suhu. Milles seisneb iga normaalse äri idee? Müüa kasumiga. Nüüd aga saab nimetada mistahes tehingut pettuseks. See on kõige levinum süüdistus ja hästi toimiv skeem. Advokaadid väidavad, et nõudlus kohtuhagides esindamiseks on drastiliselt langenud. Miks? Kuna odavam ja lihtsam on minna uurija juurde, anda altkäemaksu ja algatada kriminaalasi partneri vastu. Partner pannakse menetluse ajaks vangi ja tekib alus läbirääkimisteks. Varem mindi asja lahendamiseks kohtusse, nüüd aga kasutatakse majandusvaidluste lahendamiseks seda uut poolinstitutsiooni. Numbrid šokeerivad, aga nii see ongi.

Kuidas selline olukord sai üldse võimalikuks?

Siin on mitu põhjust. Ühest küljest ei ole väikeettevõttel haldusressurssi ning suures laastus ei ole neid kellelegi vaja. Teisest küljest jõustruktuuride vohamine. Praegu on riigieelarve kulud julgeolekule ja õiguskaitsele 2,5 korda suuremad kui 2007. aastal. Jõustruktuure on loodud nii palju, et ei jõua kõiki ette lugedagi, veel enam mäletada, kes millega tegeleb. Neil on isegi omavahelised sõjad, jagavad mõjuvaldkondi.

Kas sellise olukorra tõttu tulevad Venemaa ettevõtjad oma rahaga Eestisse?

Neid on siin juba päris palju. Mõned minu tuttavad kolisid Baltimaadesse.

Rääkisite konverentsil peamistest Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest energeetikas. Kas Gazpromi konkurentsi rikkuv käitumine on suur probleem Eesti ja ELi jaoks?

Gazprom on mingil määral mõjuvõimu Euroopa Liidus kaotanud, kuid on ikka veel suurim rahurikkuja. Siin peab mõistma maagaasi kui nn üleminekukütuse olulisust. Kui terve rida ELi riike sõltub Vene maagaasi tarnetest, siis see toob kindlasti ka poliitilisi ja majanduslikke riske.