Aserite pesumasin: 2,5 miljardit huugas läbi Eesti

See on jahmatav lisa hiljuti OCCRP, Postimehe jt poolt avalikustatud Vene-Moldova rahapesuskandaalile, kus Eesti pankade, peamiselt Danske Banki Eesti filiaali kaudu, pööritati rekordilised 1,6 miljardit dollarit.

Eesti mõistes uut rekordit püstitav nn Aseri Laundromat ehk Aseri pesumasin töötas aastatel 2012-2014. Samal ajal kui Aserbaidžaani valitsus vahistas hoogsalt aktiviste ja ajakirjanikke, kasutasid riigi võimuladviku liikmed salajast kassat, et maksta kinni Euroopa arvamusliidrite toetav sõna, osta luksustooteid, tegeleda arvatava rahapesuga ja saada muud moodi kasu. Väljend „pesumasin“ tähistab seejuures tohutute summade teekonda läbi arvukate riiulifirmade, mille eesmärk on varjata raha päritolu ja ka adressaate. See räpane skeem toimus täielikult Danske Banki Eesti filiaali kaudu ja kuigi panga toonane juht Aivar Rehe kiidab tagantjärele panga rahapesu vastast tööd taevani, tõmbavad järelevalvajad tema rahulolule mühinal vee peale (loe artiklist "Diktaatori pank: hävitav hinnang Rehe-aegsele Danskele").

Äripäev osales üle kahe kuu kestnud uurimistöös koos tippajakirjanikega mitmest riigist. Laundromati uurimuse aluseks olevad pangadokumendid sai enda käsutusse Taani päevaleht Berlingske Tidende, kes koos uurivate ajakirjanike platvormiga OCCRP pani kokku ajakirjanike tiimi.

Põhjalik ajakirjanduslik uurimus selgitas välja, et Aserbaidžaani kleptokraatlik valitsev klikk kasutas ses pesumasinas liigutatud miljardeid õige mitmel viisil. Näiteks jõudis raha vähemalt kahe Euroopa poliitiku taskusse – üks neist oli Saksa parlamendisaadik, kes viibis laekumiste ajal vaatlejana Aserbaidžaani presidendivalimiste juures ja kirjeldas neid kui ausaid. Raha jõudis ka režiimisõbralikke lugusid kirjutanud ajakirjanikule, luksuskaupu pakkuvatele ettevõtetele, Aseri kohalikele prominentidele jm. Suur osa rahast liikus aga varjatud omanikega firmadesse. Dokumendid näitavad ilmekalt, et Euroopa suurpank Danske, täpsemalt tema Eesti filiaal, pidi kahtlaste tehingute suhtes kas silmad kinni pigistama või siis pime olema.

Neli salapärast firmat ja miljardid

Rahapööritamise keskmes on praeguseks firmade prügikasti lennutatud neli offshore-omanikega Briti riiulifirmat, millel selge ja loogiline majandustegevus puudus ja mille omanikud olid peidus offshore-paradiisides. Nagu öeldud, siis kõik neli olid avanud kontod Danske Banki Eesti filiaalis ja nendele kontodele liigutati kahe ja poole aasta jooksul kokku 2,9 miljardit dollarit, valdavalt oligi skeemi valuuta USA dollar. Sama kogus raha liikus selle aja jooksul neilt kontodelt ka välja. Levinud muster oli seejuures, et laekumised ja väljamaksed toimusid lausa samal päeval.

Kes olid need neli peategelast mastaapses pesumasinas meie koduõuel? Nende nimed on Hilux Services LP, LCM Alliance LLP, Metastar Invest LLP ja Polux Management LP.

Kõik neli on registreeritud sisuliselt eikuhugi ehk Suurbritannia postiaadressidele, kus asusid ja asuvad veel kümned kuni sajad teisedki riiulifirmad, millest paljusid kasutati omakorda ka käesolevas skeemis. Firmade esindajad, kes Eesti Danskega kontode avamised vormistasid, olid aserid elukohaga Bakuus.Mõistagi polnud tegemist firmade tegelike kasusaajatega.

Kasutatud Šotimaa ja Inglismaa ettevõtted võimaldasid toimetada minimaalse aruandluse ja varjatud tegelike kasusaajatega. Suur osa nende nelja ettevõtte tehingupartneritest olid samalaadsed Suurbritannias paiknevad ja offshore-omanikega kehad.

Ostetud kiitus Aserbaidžaanile

Perioodil 2012-2014 sai pesumasinast 19 makse haaval kokku 891 000 eurot tuntud Saksa poliitik Eduard Lintner. Lintner kuulub Baierimaa Kristlik-Sotsiaalsesse Liitu, mis on Saksamaa valitsuskoalitsiooni liige. Viimase kümnendi jooksul on ta teinud Aserbaidžaani diktaatorliku valitseja Ilham Alijevi režiimi heaks põhjalikku lobitööd. Samuti on ta Berliinis paikneva Saksamaa-Aserbaidžaani sõprussidemete edendamise seltsi asutaja. Ülekannetega kattuval perioodil viibis Lintner Aserbaidžaanis, kus ta juhtis sealseid presidendivalimisi jälginud Saksa vaatlejate rühma.

Kohalike kodanikuaktivistide ja sõltumatute rahvusvaheliste vaatlejate sõnul on Aserbaidžaani valimissüsteem krooniliselt korrumpeerunud ning seda näitavad Alijevi sagedased ja ebausutavalt ülekaalukad valimisvõidud. Nimetatud presidendivalimised ei erinenud tavalistest. Ent Lintneril jagus kogu protsessi kohta ainult sooje sõnu. „Valimisprotsess oli kõrgetasemeliselt organiseeritud ja vastab näiteks isegi Saksa standarditele,“ ütles ta, lisades, et tema meeskond ei täheldanud ühtegi rikkumist.

Lintner kommenteeris Saksamaa Süddeutsche Zeitungile, et maksed laekusid talle hulga tegevuste eest Berliinis paikneva Saksamaa-Aserbaidžaani sõprussidemete edendamise seltsis (GEFDAB), mille asutaja ta on. Ta väitis, et ei oska öelda, kes omas firmat, kust talle makseid tehti. Oma tööd valimiste vaatlejana nimetas ta rahvusvaheliste standarditega kooskõlas olevaks.

Lintnerile läkitatud raha polnud ainus, mis näeb välja kui aserite võimukauplemise tehing. Aastatel 2012–2014 jõudis kolmelt Aserbaidžaani Laundromati ettevõttelt 345 000 eurot (parandatud 12.09.2017, varem kajastatud summa 425 000 eurot oli vale, kuna paar ekslikult arvestatud ülekannet lükkas pank tagasi) Kalin Mitrevi, toonase ettevõtja ja nüüdse Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipanga direktori, Bulgaaria ja Šveitsi kontodele.

Mitrev on UNESCO peadirektori Irina Bokova abikaasa. Samal ajal, kui Mitrev raha sai, toimus UNESCO peakorteris Pariisis Mitrevi kaasa Bokova korraldatud fotonäitus pealkirjaga „Aserbaidžaan – sallivuse maa“. Ürituse idee esitaja oli Heidar Alijevi fond, mille eesotsas  on Aserbaidžaani esimene leedi Mehriban Alijeva. Taolised kultuurinäitused pole nii süütud, kui esmapilgul tunduvad. Enese esitlemine salliva riigina on taktika, mis aitab Aserbaidžaani valitsusel Läänega paremini läbi saada ja tõrjuda inimõiguste rikkumisega seotud kriitikat.

Rahavoo aastail oli Mitrevi abikaasa Irina Bokova Bakuus sage külaline. 2010. aastal andis ta riigi esileedile Mehriban Alijevale üle UNESCO kõrgeima autasu, Mozarti medali. Tänavu veebruaris pälvis sama autasu ka riigi asepresident.

Mitrev kommenteeris OCCRPle, et kõnealune, Aserbaidžaanist laekunud raha maksti talle konsultatsioonitöö eest, mille ta tegi Bakuus oleva firma Avuar-Co LLC heaks. Ta märkis sedagi, et on kõik sissetulekud nõuetekohaselt deklareerinud. Mitrevi abikaasa Bokova eitas aga Taani lehele Berlingske Tidende kategooriliselt igasugust seost oma töö ja abikaasa ettevõtlustulu vahel.

Bokova ja tema mehe varad, mille hulka kuuluvad ka 3 miljonit dollarit maksvad Manhattani korterid, on aga varemgi sattunud uurimise alla, viidatud on lahknevustele perekonna teadaolevate sissetulekute ja väljaminekute vahel.

Soetati hulgaliselt luksuskaupu

Aserbaidžaani pesumasinat kasutati ka positiivse meediakajastuse ostmiseks ja levitamiseks. Nii jõudis masinast 2014. aastal Sager Eckarti, telekanali CNN endise produtsendi Araabia Ühendemiraatide pangakontole kokku ligi 2 miljonit eurot. Eckart on märgitud pressikontaktiks Aserbaidžaani valitsuse vaateid esindavates artiklites.

Varasemalt sattus Eckart mõne aasta eest sekeldustesse, kui selgus, et samal ajal kui tema teletootmisfirma FBC valmistas BBCle dokumentaalfilme Malaisia palmiõlitööstusest ja sellega seotud keskkonna- ja inimõiguste rikkumistest, sai see raha ka Malaisia valitsuselt.

Alijevi režiimi pesumasinast tasustatud omamoodi suhtekorraldajateks ei saanud aga ainult poliitikud või meediainimesed. Näiteks sai masinast raha Itaalia arhitekt Mario Palmonella. Tema oli üks neist, kes kaasallkirjastas teiste hulgas avaliku kirja, mis algas sõnadega „Me kõik oleme aserbaidžaanlased!!! See on avalik üleskutse Bakuu Itaalia kogukonnalt. Sellega kirjaga avaldavad Aserbaidžaanis elavad itaallased nördimust Lääne massimeedias toimuva Aserbaidžaani-vastase laimukampaania üle.“ Koos Rumeenia arhitektide rühmaga viis Palmonella Aserbaidžaanis ellu mitmeid projekte, sh riigi kontrolli all oleva Aserbaidžaani rahvusvahelise panga (IBA) tellitud projekti „7 Hills“.

Eeltoodud näited on vaid kübeke pesumasinast. Hiiglaslike summade saajad ei ole teada, ent suur osa Aserbaidžaani pesumasinas pöörelnud rahast kulutati ka prassimisele: Saksa luksusautodele, Itaalia rõivastele ja Prantsuse parfüümidele. Näiteks osteti Saksa ettevõttelt SABA Cars sõiduautod Mercedes G63 ja G65 väärtusega 100 000 ja 198 000 eurot. Kokku sai too Saksa automüüja pesumasinast 3,7 miljonit dollarit. Pesumasinast on raha laekunud suurkorporatsioonidele nagu Ericsson, Hewlett-Packard, Siemens AG, Volkswagen AG, ArcelorMittal jt.

Kust tuli pesumasinasse raha?

Enim sissemakseid – kokku umbes 1,4 miljardi dollari (1,2 miljardi euro) väärtuses – tegi Aserbaidžaani pesumasinasse Bakuus tegutsev äriühing nimega Baktelekom MMC, mida on põhjust seostada Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijevi perega.

Nime poolest on Baktelekom MMC Aserbaidžaani riikliku telekomifirma Baktelecom kloon. Kusjuures skeemis kasutati teistegi reaalsete Aserbaidžaani suurfirmade nimekloone.

Baktelekom MMC sidemeid Aserbaidžaani esiperekonnaga on uurivate ajakirjanike tiim OCCRP juba varem uurinud ja avastanud, et firmale määrati selle aasta alguses 17,4 miljoni dollari suurune maksuvabastus. Ettevõtte asutas Rasim Asadov, riigi iseseisvusjärgse esimese siseministri poeg. Ühes teises ettevõttes on Asadovi äripartner Aserbaidžaani esileedi nõbu. Rasim Asadovi vend Natig Asadov on riigis ringkonnaprokurör.

Nagu pesumasina väljamaksetest nähtub, on üsna selge, et ka Baktelekom MMCst tulnud raha kasutati osaliselt selleks, et parandada Alijevi režiimi kehva mainet Euroopa Liidus. Paraku pole aga samavõrd selge, kuidas firma oma käänulisi teid mööda huugama pandud raha omandas. Kõnekas on, et miljardifirmal puudub veebileht, äripartnerite nimekiri ja nähtavasti ka igasugune tegevus.

Võimalik, et raha pumbati riigi suurosalusega pangast

Baktelekom MMC kasutas 1,4 miljardi dollari saatmiseks ühtainsat Aserbaidžaani riigi kontrolli all oleva rahvusvahelise panga IBA kontot. Intervjuudes Aseri pesumasina välismaiste kasusaajatega nimetati just seda riigipanka tellitud toodete või teenuste põhiliseks rahastajaks. Kui see on tõsi, võidi aserite pesumasina finantseerimiseks kasutada panga sadade tuhandete klientide hoiuseid.

Meenutagem, et pesumasinast raha saanud Itaalia arhitekti Mario Palmonella teostatud projekt „7 Hills“ oli just IBA tellitud. Ühe pesumasinast makseid saanud Bulgaaria jalgpalliagendi sõnul maksis tallegi tasu just IBA. Tähelepanuväärne on, et üks pesumasina neljast võtmefirmast – Hilux Services LP – on Danske panga Eesti harule esitatud dokumentides märkinud oma finantsvahendite allikaks taas IBA.

IBA on Aserbaidžaani suurim kommertspank, mille enamusomanik on riik. Rahvusvaheliselt tegutseval pangal on enam kui 750 000 klienti ning seda on peetud oluliseks majandussillaks Aserbaidžaani ja ülejäänud maailma vahel. Panga praegune seisund on aga väga halb – IBA vaagub hinge ja otsib võimalusi restruktureerimiseks. Pank ei suuda täita oma võlakohustusi. Tekib küsimus, kas võimurite pesumasinal on oma osa panga raskustes.

Oma panuse pesumasinasse andis Putini Venemaa

Raha sissevoolu kohti Aseri pesumasinasse oli hulk teisigi. Küllaltki suur osa pärines Suurbritannias ja Uus-Meremaal registreeritud salapärastest firmadest, mille omanike jälgi ajada on võimatu missioon. Teatud summad olid seotud ka teise sarnase rahapesuskandaaliga – Vene-Moldova pesumasinaga. Kaks skeemi toimivad sarnaselt ning mõnel juhul osalevad neis lausa samad firmad.

Venemaa valitsus saatis Aserbaidžaani pesumasinasse raha oma peamise relvatootja, JSC Rosoboronexporti kaudu. Kreml kasutab seda riigifirmat relvade üle maailma eksportimiseks. Rosoboronexport poetas Aserbaidžaani rahapesulasse rohkem kui 28 miljonit eurot. Need maksed on omakorda seotud Aserbaidžaani presidendi perekonnale kuuluvate firmadega. Näiteks osa rahast, mille Vene relvaeksportija aserite pesumasinasse saatis, jõudis viimaks Aserbaidžaani asepeaministrile kuuluvale Ungari pangakontole.

Pesumasinasse on makseid teinud ka Aserbaidžaani riigiasutused: oma panuse andsid eriolukordade ministeerium, kaitseministeerium ja presidendile alluv militaarasutus.

Meenutus: Itaalia poliitiku Aserbaidžaani ilustamine maksti kinni?

Eelmisel aastal lahvatas nn Volonte skandaal, mis, nagu nüüd selgus, on osa Aserbaidžaani pesumasinast.

Tuntud Itaalia poliitikut Luca Volontet tabasid süüdistused, mille kohaselt sai ta Eesti Danskes raha pööritanud firmade kaudu altkäemaksu selle eest, et veenis Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooniga Euroopa Rahvapartei toonase juhina selle liikmeid hääletama 2013. aastal raporti vastu, mis kritiseerinuks poliitvangide kannatusi Aserbaidžaanis. Euroopa Rahvaparteisse kuulub Eesti parteidest IRL. Kriitiline raport jäigi Euroopa Liidu liikmesriikide poliitikute poolt kinnitamata ja pärast seda teatas Euroopa Komisjon Trans Adriatic Pipeline’i (Aadria mere alla rajatav gaasitoru Aserbaidžaanist Itaaliasse) ehitamisest, et tarnida gaasi Aserbaidžaanist Euroopasse.

Volonte on süüdistusi eitanud ja Itaalia ajakirjanikele väitnud, et sai tasu hoopis personaalse nõustamise eest, mida pakkus Elkhan Suleymanovile – Aserbaidžaani presidendi Ilhan Aliyevi heale sõbrale. Nõustamine oli Volonte väitel põllumajandusalane. Volonte juhtumi menetlemine Itaalias kestab. Uurimisse on olnud kaasatud ka Eesti politsei, kuna tehingud toimusid Eestis avatud pangakontode kaudu.

Oma töös Aserbaidžaaniga rohkelt kokku puutunud Vabaerakonna poliitiku Andres Herkeli sõnul on Volonte juhtum on näide rahvusvahelisest poliitilisest korruptsioonist. „Aga minu arvates oli Luca Volonte pigem mutrike suuremas võrgustikus,“ nentis ta Äripäevale ja tõi välja, et hoopis suurem roll korruptiivses võrgustikus oli nt Mike Hancockil ja Pedro Agramuntil.

Herkel meenutas, et oli aastatel 2004–2010 Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Aserbaidžaani raportöör ja pärast seda monitooringukomitee esimees. „Kogu seda perioodi iseloomustab nn kaaviaridiplomaatia ehk Aserbaidžaani võimude katsed Lääne poliitikute hinnanguid kõigi vahenditega muuta, et nad annaksid kiitvaid hinnanguid valimistele ja poliitilisele süsteemile ning kinnitaksid, et poliitvange ei ole jne. „Tegelikult oli Aserbaidžaan toona liikmesriikide hulgas üks keerulisemaid, süsteemi brutaalsuselt võrreldav ehk üksnes Venemaaga,“ märkis Herkel.