Ei mingit kaheparteisüsteemi

Aeg-ajalt arutletakse meedias ja poliitikute seas, kas Eestis võiks välja kujuneda kaheparteisüsteem, kus Reformierakond ja Keskerakond jagavad n-ö turu ära ning hakkavad dikteerima kogu mängu. Unustagem see kaheparteisüsteemi jutt – sellele poleks Eestis pinda, ning isegi kui see tekiks, oleks selline areng ülimalt ohtlik.

Mõnele uuele erakonnale ruumi ometi jaguks. Kuid seni, kuni suudetakse vältida kahe partei võimumonopoli, on Eesti parteipoliitika paradoksaalsel kombel populistlike uustulnukate invasiooni vastu paremini kindlustatud kui siis, kui laseme Keskerakonnal ja Reformierakonnal senisest veelgi suuremat võimutäiust nautida.  

Poliitikateaduslikus vaates on kaheparteisüsteem erakonnasüsteem, kus on kaks domineerivat jõudu, mis koos võtavad 80-90% häältest, üks parteidest saavutab parlamendis absoluutse enamuse (50%+1 kohtadest) ja saab valitsuse moodustada üksi, ilma koalitsiooniparteriteta. Traditsiooniliselt on Euroopas kaheparteisüsteeme leidunud vaid üksikutes riikides, näiteks Suurbritannias ja Maltal.

Raske on ette kujutada, et seni maksimaalselt 30% häältesaaki nautinud Keskerakonnal ja Reformierakonnal õnnestuks ühiskonnas toetusbaasi ligi poole võrra kasvatada ja kõik teised võimalikud konkurendid (nt SDE ja EKRE) peaaegu välja suretada. Isegi üleminek kaheerakonnasüsteemi teket soosivamale majoritaarsele valimissüsteemile ei tooks seesugust muutust. Niisiis on jutud kaheparteisüsteemist täielik nonsenss – midagi sellist, nagu jutud eestlaste peatsest Marsi-ekspeditsioonist.

Kahe ja poole süsteem

Küll on aga Euroopa demokraatiates mõningaid erakonnasüsteemide variante, kus näeme kahe domineeriva erakonna esiletõusu, kuigi tehnilises võtmes pole tegemist kaheparteisüsteemiga. Ühte neist tuntakse nn kahe-poole-parteisüsteemina. Nagu nimigi viitab, on sellises süsteemis kaks tugevas positsioonis erakonda, millest kumbki ei saa päris üksi valitsuse moodustamiseks hääli täis (mõlema toetus 40% juures) ja seetõttu peavad nad kaasama mõne koalitsioonipartneri väikeerakondade seast.

Seesuguseid erakonnasüsteeme on nähtud mitmes Euroopa uues demokraatias: Leedus (1990. aastatel), Ungaris (enne kui Victor Orbani juhitud Fidesz saavutas parlamendis absoluutse enamuse) ja Hispaania (kuni suure majanduskriisini, kui tõusid esile populistid, nagu Podemos). Juba seda loetelu vaadates on lugejale selge, kui hapraks sellised kahe domineeriva parteiga kooslused uutes demokraatiates on osutunud. Tuleb üks suurem kriis, rahuolematuse- ja populismilaine – ning kogu seni hoolikalt väljatimmitud ja tasakaalustatud süsteem lendab uppi. Heal juhul tekib selle asemele üsna killustatud mitmeparteisüsteem, värvikate populistlike uustulnukatega (Hispaania ja Leedu). Halvimal juhul lõpeb asi ühe partei peaaegu kõigutamatu võimumonopoliga ja pooldemokraatliku režiimi kehtestamisega (Ungari).

Usun, et Eesti kontekstis kaheparteisüsteemist rääkijad peavad tegelikult silmas ühte mitmeparteisüsteemi erivarianti, kus on tõesti kaks tugevamat parteid, kes reeglina pälvivad umbes 30% valijate toetuse, kuid nende kõrval leidub kohta ka mitmele keskmise tugevusega jõule. Selline süsteem on viimased paarkümmend aastat edukalt toiminud näiteks Rootsis (moderaadid vs sotsiaaldemokraadid) ja kuni 2010. aasta valimisteni ka Tšehhis (konservatiivne ODS vs sotsiaaldemokraadid). Tšehhi näide kinnitab muidugi taas varasemat tõdemust: sellised kahe suure jõukatsumisele üles ehitatud süsteemid on eriti haavatavad just uutes demokraatiates. Tšehhi poliitikas leiab tänaseks täiesti fantastilise kollaaži populistlikke uustulnukaid, mis ähvardavad vanad olijad päris kuivale jätta.

Uus partei mahub platsile

Olen kaugel väitmast, et Eesti erakonnasüsteem on valmis ja ühtegi uut erakonda enam lähima kümnendi jooksul areenile ei tule. Kindlasti tuleb. Meil on seni vaba nišš tõeliselt liberaalse partei jaoks, mis kuulutab nii ettevõtjasõbralikku turuvabadust kui ka sallivaid eluhoiakuid. Korrastamist vajab ka konservatiivne tsenter, kus on praegu valimiskünnisega maadlemas IRL ja Vabaerakond. Küsimus on, kummal neist erakondadest õnnestub 2019. aasta valimised edukalt üle elada, või võtab nende elektoraadi suuresti üle mõni poolkonservatiivne ja poolliberaalne uustulnuk.

Seni, kuni Eestis suudetakse vältida kahe partei võimumonopoli, jääb uustulnukate häältesaak ilmselt üsna tagasihoidlikuks, sest valikut jagub ka praeguse süsteemi sees. Suuremad populistlikud vapustused võivad meid oodata aga siis, kui kahel erakonnal õnnestubki lõpuks suur osa potist endale haarata. Uutes Euroopa demokraatiates pole seni ühtegi positiivset näidet, kus seesugune kahe erakonna dominandiga süsteem oleks jätkusuutlik.