Anvelt: Ukraina töötaja on mugav valik

Anvelt tunnistas, et sisserändekvoodi probleemi lahendamine seisab peamiselt IRLi taga, kes pole erinevalt sotsidest ja keskerakondlastest veel valmis selle kohta tehtud ettepanekuid arutama.

Vaatame alustuseks tagasi minevikku. Mis jäi teile aastast 2017 enim meelde ja miks?

Kuigi seda Maarjamaalt vist eriti tähele ei pandud, oli tegelikult viimasel poolaastal toimunud Eesti Euroopa Liidu eesistumine paras peavalu ja ajugümnastika. Samas tunnen end nüüd Euroopa küsimustes palju paremini. See jääb elu lõpuni meelde ja usun, et Eesti võtab tänu sellele saadud kogemusest ka edaspidi poliitikas palju šnitti.

Pereelust jääb aga enim meelde miski, mis kandus tegelikult sellesse aastasse edasi ehk siis minu isa staatus muutub natukene grand'imaks. Igaks juhuks sellest täpsemalt ette ei räägi, aga noh.. ütleme, et tütar on mul sellises vanuses (muheleb).

Kuid aasta 2017 lendas väga kiiresti. Ka koalitsioonileping oli kopsakas ja oli palju tegemisi.

Miks siis eesistumine peavalu põhjustas?

Ega siin ole häbeneda midagi – peavalu tekkis sellest, kui pidin minema harjumuslikust konditsioonist, kus ma Eestis olin ja kus tegelesin igapäevaste Eesti teemadega, täiesti uude maailma. Kõige parem näide on see, kui eesistumine oli just alanud ja oli vastuvõtt Kadriorus, kus olid kõik Euroopa juhid kohal ja kus olin saanud esimese patsutuse põsele Euroopa Komisjoni presidendilt Jean-Claude Junckerilt.

Siis aga sadas taevast alla Itaalia siseministrilt palve, et Eesti eesistumise päevakorda muudetaks ja arutataks Itaalia rändekriisi. Nimelt tuli Itaaliasse ühe päevaga juurde 12 000 pagulast. Ja muudetigi päevakorda, mis pole tavaliselt Euroopas kombeks, kuna poliitilisel tasandil on selle muutmine keeruline.

Nii ma siis tormasingi kiiresti tegelema asjadega, millega ma Eestis ei oleks kunagi pidanud tegelema. Kõik see kulmineerus läbirääkimistega Liibüa hõimujuhtidega. Lõpuks tegi ka Eesti miljoni euro suuruse sissemakse Euroopa Aafrika toetusfondi. Samuti pandi paika ühine koodeks, kuidas käituda paatide ja laevadega, kes pagulasi veavad. Tulemus oli see, et ränne vähenes kümme korda.

Rändekriis on olnud juba mitu aastat terve Euroopa peavalu. Ka meie ühiskonnas on see tekitanud palju pingeid ja kirglikke arutelusid. Kas olukord on viimaks hakanud maha rahunema?

Ma arvan, et pinge on vähemalt Eesti ühiskonnas tunduvalt langenud, sest me näeme, et neid koletusi, mida meil räägiti ja mida kindlasti ka meedia võimendas, ei ole toimunud. Need, kes on Eestisse tulnud ja kes on siia ka jäänud, püüavad siinse eluga kohaneda. Umbes pooled sisserännanud on Eestist lahkunud, kuid seda on tegelikult palju vähem kui mitmestki teisest riigist. Nimelt pole Eesti teinud n-ö pettepoliitikat, et täidame oma kvoodi ära, kuid lennujaamas keerame inimestele selja ja paneme nad Saksamaa bussi peale. On riike, kes on nii teinud.

Samuti pole ma kunagi häbenenud öelda, et rändekriisiga tuleb tegeleda sisuliselt, mitte populistlikult kisades, et paneme piirid kinni. Seda tehes kaotame Euroopa suurima väärtuse ehk Schengeni. Seades üles loosungeid, et me ei võta vastu ühtegi pagulast ja Euroopa solidaarsusest osa ei võta, ei mõtle me üldse tuleviku peale. Ka Eesti ümber väga kriisialteid riike. Ühel hetkel võib meie ukse taga olla tuhandeid pagulasi. Kust me siis abi küsiks? Ikka Euroopa Liidust.

Üks asi on pagulaste rändekriis, teine asi aga tööjõu sisserändekvoot kolmandatest riikidest. See, et sisserändekvoot sai 2017. aastal esimest korda poole aasta peal täis, tekitas tööandjates reaktsiooni, mida julgeksin nimetada paanika esimeseks staadiumiks. Paistab aga, et valitsus on kvoodi täitumist võtnud oluliselt kergema südamega kui ettevõtjad.

Ma ei ütleks, et valitsus on muretum. Olin mõni kuu olnud siseministri kontoris, kui minuni jõudsid prognoosid, et kvoot täitub poole aasta peal. Ka 2016. aastal täitus see pisut varem, jõulude paiku. Enne seda ei täitunud kvoot kunagi. Eelmisel aastal võeti kvoodi alt välja näiteks IT-spetsialistid, kuigi peab tunnistama, et lõpuks tuli välja, et nende nõudlus osutus väiksemaks, kui me arvasime.

Ma tegin valitsusele juba ammu ettepaneku olukorda arutada, kuid see ettepanek ootas oma aega mitu kuud. Lõpuks saime aru, et laseme parem spetsialistidel asjaga sügavamalt tegeleda. Spetsialistidest töörühm tegi kompromissi, mis on mulle isiklikult sümpaatne. Nüüd peame ka valitsuses kompromissile jõudma, sest kui on kolm osapoolt, siis on ka kolm seisukohta. Tuleb austada seda, et poliitikud kujundavad oma seisukoha oma valijaskonna järgi ja kuna valitsuserakondade valijad on küllaltki erinevad, siis me peame töörühma kompromissi arutama.

Mis see kompromiss on?

Kvoot jääb, osa kategooriaid tuuakse kvoodi alt välja, pikendatakse ajutist tööluba üheksa kuu pealt aastani. Selle juurde tehakse teine kaheaastane ajutise töötamise vorm elamisloa alusel. Need on inimestele, kes tulevad Eestisse ajutiselt ega vaja erilist integratsiooniprogrammi. Kvoodi all on endiselt veel viie aasta pikkune elamisluba. Viis aastat töötanud inimene vajab Eestis sügavamat integratsiooni, kuna tõenäoliselt tulevad nad siia koos perega. Siin peab riik otsa vaatama tõele, kui palju on neid inimesi, keda me suudame oma ühiskonda lõimida. Väikese riigina ei saa me kindlasti ka kõigile uksi lahti teha, vastasel juhul ei ole meil omasid enam. Töörühm rõhutas, et need kõik on ajutised lahendused ja tuleb välja töötada ka pikema perioodi sisserändepoliitika. Ajutisi meetmeid on praegu ja kohe vaja sellepärast, et meil on probleem just praegu ja me peame sellega kiiresti tegelema.

Kui saame valitsuses asja arutada, siis saaksime neid abinõusid ka esimese poolaasta jooksul käivitada. Ma ise muidugi kutsun ettevõtjaid Eestimaal rohkem ringi vaatama. Ma saan aru, et Ukraina töötaja on mugav ja nendega ei pea eriti tegelema, kuid meil on näiteks Ida-Virumaal juba töökäsi omajagu saadaval. Käin Ida-Virumaal tihti ja julgen öelda, et tänavapildis on seal töötuse frustratsiooni tunda. Igatahes on sotsid ja Keskerakond valmis teemat valitsuses arutama, ootame ära, millal on ka IRL küps asja arutama.

Ei ole saladus, et IRL on põhimõtteliselt kõige vastu, mis puudutab sisserändekvoodi muutmist. Kui see valitsus kokku tuli, tundus IRL erakond, kes läheb iga ettepanekuga kaasa. Pärast Helir-Valdor Seederi saamist erakonna esimeheks on see muutunud ja paistab, et valitsus on tihti sunnitud IRLi järgi oma otsuseid muutma. Kui palju selline jõupositsiooni muutus valitsuses pingeid tekitab?

Valitsus pole harmooniline abielu, pinged peavadki olema üleval, muidu mootor ei tööta. Kindlasti on pärast esimehe vahetust nii mõnigi koalitsioonis kokkulepitud punkt kas laualt kadunud või on arutelu pidurdunud. Ühelt poolt ma mõistan seda. Ka eelmises koalitsioonis, kui vahetus sotside esimees, arutasime nii mõnegi punkti lahti.

Mõnikord tekib küll trots, kui mingi asi on juba läbi arutatud ja ära otsustatud ning seejärel selgub, et ikka ei tehta seda. Tundub, nagu oleks tehtud tühja tööd, kuid tegelikult ei ole nii. Kui mõni asi ei saa maailmavaate tõttu selles koalitsioonis poolehoidu, siis võib-olla järgmised koalitsioonid teevad sama asja ikka ära.

Tuleme korra sügiseste kohalike omavalitsuse valimiste juurde. Kui jätta Rainer Vakra tulemus välja, siis olgem ausad, sotside tulemus jäi tagasihoidlikuks. Kas sotside keelamispoliitika on valijatele liiast?

Phhh… kuidas nüüd öelda, keelamispoliitika… ma arvan, et see on pisut üle utreeritud. Kui võtame alkoholipoliitika, siis no tule taevas appi, nagu ütles meie üks endine peaminister.

Mina arvan küll, et asi on keelamisest kaugel. Kõik pühade ajal toimunud perevägivalla juhtumid olid tingitud alkoholist. Perevägivalla kahju rahaliselt on paarsada miljonit eurot aastas. Mis keelamisest me räägime?

Õnneks ma arvan, et see kisa ja lärm, mis käib, on peamiselt minuvanuste meeste kiun, et nüüd ei saagi enam odavat viina. Noortel on sellest savi. Ma näen seda nii tänavalt kui ka oma tütre tutvusringkonna pealt. Aga kui võtame asja niipidi, et igaüks tehku, mis tahab, ja joogu end surnuks, siis on see Eesti rahvale hüvasti ütlemine.

Reformierakond valib üsna pea uue esimehe, kuna vaid aasta erakonda juhtinud Hanno Pevkur ei saanud hakkama. Ka sotside esimees Jevgeni Ossinovski on tunnistanud, et kukkus 2017. aastal läbi, kuna umbes pooled tema ja sotside välja pakutud ideed ei läinud läbi. Mis hinde panekside oma erakonna esimehele?

Arvan, et hinde „hea“, arvestades, et tegu on noore mehega. Vahel passi vaadates mõtlen, et Jevgeni võiks olla mu poeg (naerab). Kuid me oleme head sõbrad. Arenguruumi tal kindlasti on, kuid kindel on see, et ta on juht. Ta käepigistus on tugev ja ta ei karda rääkida asjadest, mis on teravad. Kindlasti igas erakonnas, kui toimuvad esimehe valimised, on vaja pool valida. Kui oli Sven Mikseri ja Jevgeni Ossinovski vahel valimine, siis tegingi otsuse Ossinovski kasuks ja ma olen sellele valikule kindlaks jäänud.

Arvestades kehva tulemust kohalikel valimistel ja ka Ossinovski enda hinnangut oma tööle, kas sotsid on valmis uue esimehe valima?

Ma ei näe mingit põhjust selleks. See pole isegi teemaks olnud. Ega see ei aita midagi paremaks teha, kui me kogu aeg juhti vahetame. See põhjustab peata olekut ja välise fassaadi tähtsamaks pidamist tegelikust sisust. Sotside esimehe vahetusest pole isegi mõtet mõelda praegu.

„Peata olek“ on hea väljend, kuna nii tundub just olevat Reformierakonnaga. Kas järjekordse esimehe valimisega võiks neilt maharahunemist ja enese taasleidmist oodata?

No vaatame, Kaja Kallas pole osale Reformierakonna tugevatele tegijatele sugugi lihtne valik. Ma arvan, et nii kergelt see ka ei lõpe. Aga miks see kõik nii on? Inimene, kes on vähegi poliitikat jälginud, teab, et Reformierakond on üles ehitatud võimuerakonnaks. Ta on üle pooleteise aastakümne võimul olnud ja ta sisemine struktuur tugineb riigiaparaadile. Kui siis ühel hetkel hapnikuballoonist ilma jääda, on uuesti hingama õppimine raske. See, et ei ole suudetud kiiresti tagasi koalitsiooni saada ja et pole leitud oma kohta opositsioonis, näitab nende peata olekut.

Ma tunnen Hanno Pevkurit hästi, ta on tasakaalukas ja minu arvates ka hea juht, aga ta pole seda tüüpi inimene, kes kraakleks ja kisaks ning põhjuseta teisi sõimaks. Ta proovib olukordi rahulikult lahendada. Tundub, et sellises erakonnas peab olema kisav inimene, siis tundub teistele, et juht on ka reaalselt kohal. Iseasi, kas selle kisa taga mõni mõtteraas ka on…