Pangad sulgevad välisettevõtjate kontosid

"Hiljuti oli meil juhtum, kus Eestis välisomanike asutatud osaühing sai pangalt kirja, et teie pangakonto on suletud. Palun kandke raha kuhugi mujale," ütles Soraineni advokaat Albert Linntam, kelle sõnul  ei andnud pank ühtegi põhjust, miks seda tehakse, isegi korduva küsimise peale.

Tegu oli Eestis üle kümne aasta tegutsenud ettevõttega, millel oli siin kontor ja mille käive ulatus Linntami sõnul kümnetesse miljonitesse eurodesse.

Linntami sõnul suletakse kontosid massiliselt ja selle põhjus on Euroopa Liidu kehtestatud karmid rahapesu tõkestamise reeglid. Seda ilmestab ka tõsiasi, et Linntam katsus ühe kliendiga koos kontot avada seitsmes Eesti pangas, kuid sai igalt poolt eitava vastuse.

Uute rahapesu tõkestamise meetmete järgi peavad pangad käsitlema välisomanikele kuuluvaid Eesti äriühinguid kui välisresidente. "See, kas äriühing on Eestis juba pikalt tegutsenud või millega ettevõte tegeleb, pole oluline. Seaduse järgi on tegu automaatselt kõrgema riskiga kliendiga," möönis Linntam. Paraku ei saa ka pangad hüpata üle oma varju ehk antud juhul seadusruumi. Sestap ei saa ka Linntami sõnul neile nende käitumist ette heita.

Selleks, et välisklientide teenindada, on pankadel vaja teha väga mahukaid investeeringuid, eriti tarkvarasse. Kui suurtel turgudel tegutsevate Euroopa pankade puhul tasub see ära, siis Eesti turul nii lihtne ei ole.

Lisaks on Eesti turg on liiga väike, et riskida suurte trahvidega. "Seda eriti hiljutise Danske panga rahapesuskandaali valguses," möönis Linntam.

Pitseri lööb teadmatus

Küsimusele, kui palju mitteresidentide kontosid on LHV, SEB ja Swedbank viimastel kuudel sulgenud, SEBlt ja Swedbankilt täpset vastust ei laekunud. Samuti ei kommenteerinud pangad seda, kuidas nad on pangakonto sulgemist konto omanikele põhjendanud või kas nad seda üldse teinud on.

Üldjoontes võib LHV, SEB ja Swedbanki vastused kokku võtta kolme sõnaga: tunne oma klienti. „Äriühingute puhul ka omanikke, lõplikke kasusaajaid, arusaamist kliendi äritegevusest, sealhulgas kontodele laekuvast ja makstavast rahast, samuti ka sellest, et kliendid uuendavad oma andmeid tähtaegselt,“ selgitas põhitõdesid SEB jaepanganduse valdkonna juht Ainar Leppänen. Kui mõni neist tingimustest täidetud ei ole, on üks võimalik tulemus ka pangasuhte lõpetamine.

Kõige parem viis konto sulgemist vältida on Leppäneni hinnangul koostöö. „Küsimus ei ole selles, kas nimetatud nõudeid tuleb pankadel täita või mitte – neid tuleb täita –, vaid kuidas oleks võimalik neid kõige ökonoomsemalt ja mõistlikumalt täita,“ tõdes Leppänen.

Swedbanki kommunikatsioonijuhi Kristi Roosti sõnul peab pank väga hoolsalt silmas klientide äritegevuse seotust Eestiga. Pank lähtub kliendisuhete seadmisel riskipõhisest lähenemist, viitas ta. „Suurem summa ning ebahariliku iseloomuga tehing on riski tõstvateks faktoriteks, millest tulenevalt teostab pank täiendavat kontrolli, et hinnata, kas tehingud on kooskõlas kliendi profiiliga ja arusaadavad või mitte,“ selgitas Roost.

Roost kinnitas, et on tulnud ka mitteresidentide kontosid sulgeda, kui kliendi äril pole Eestiga seost või jääb nende tegevuse sisu pangale arusaamatuks.

LHV rahapesu tõkestamise juht Aivar Paul ütles, et osa panku on tõesti asunud seisukohale, et nende klientidel peab alati olema tugev seos Eestiga (tööleping, kinnisvara, kontor jne). Teistele on Pauli sõnutsi olulisem, kas mitteresidendi taust on kontrollitav ja arusaadav.

Pauli sõnul ei ole LHV seni pidanud klientidega lepinguid lõpetama. Seda tema sõnul just LHV põhjaliku „tunne oma klienti“ poliitika tõttu. „Rakendame põhjalikult hoolsusmeetmeid,“ kinnitas Paul, kelle sõnul on tegu pideva protsessiga ning seda pole viimase aja karmid ettekirjutised mõjutanud. „Tegemist on osaga pidevast riskijuhtimisest,“ selgitas ta.

Lisaks tõdes Paul, et mitteresidentide puhul on hoolsusmeetmete rakendamine paratamatult keerulisem, kui residentidega asju ajades. Infot nende kohta lihtsalt pole nii palju ning seda on raskem kätte saada. Ka Leppänen rõhutas, et finantsinstitutsioonidel oleks sellest ainult võita, kui riik suudaks luua korrektsed andmebaasid ja olemasolevad korda teha.

Riik saab ravida

Linntam tõdes, et karmid reeglid võivad Eestit kõvasti näpistada – uued investeeringud võivad tulemata jääda. "See ei lähe väga hästi kokku meie ettekujutusega Eestist kui avatud majandusega riigist," möönis Linntam. "Sisuliselt muutub mõttetuks meie e-residentsuse programm ja võimalus asutada viie minutiga Eestis osaühing," tõi ta näiteks.

Olukorda aitaks Linntami hinnangul lahendada see, kui riik ulataks pankadele abikäe rahapesu tõkestamiseks vajaminevate kulukate tarkvaralahenduste väljatöötamiseks. "Tegemist on selge turutõrkega ja kannatajaks on Eesti riik," sõnas ta.

Riik saaks Pauli sõnul aidata panku rahapesu-vastases võitluses neile enama info avaldamisega. Samuti teeks pangandussektori elu lihtsamaks see, kui riigiasutustel oleksid pankadele ühtsed nõudmised ning et nende käivitatud programmid arvestaksid enam rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamise nõuetega.

Leppänen on aga seisukohal, et kehtestatud regulatsioonide täitmine majandust ei pärsi.

„Vastupidi, regulatsioonid aitavad kaasa rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele ja varimajanduse vähendamisele laiemalt,“ sõnas ta. Finantsvaldkonna korrashoid peaks Leppäneni sõnul olema meie kõigi ühine huvi – see on Eesti maine jaoks üks võtmetähtsusega küsimusi, märkis ta.

Nõuete eiramine tooks lumepalliefekti

Iga pank määrab seaduse piires äriplaaniga ära oma riskiisu, tõdes finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler.

Vastavalt sellele otsustab ka pank, kellega ta tegemist teha soovib ja kellega mitte. „Ühelt poolt on finantsvahendajad, nagu iga teine äri, huvitatud kasumist. Teisalt ei olda huvitatud kasumist iga hinna eest, igasuguseid riske võttes. Seega on ka välismaiste klientide teenindamise mündil kaks külge: võimalus, mida tuleb kaaluda tunnetatud riskidega,“ tõdes ta.

Rahapesu vastaste nõuete täitmine on Kessleri sõnul teema, mida ei tohi alahinnata. „Rahapesu nõuete eiramine, tõrjuv suhtumine neisse ja nõuete täitmisse võib Eesti muuta ligitõmbavaks läbisõiduhooviks mustale või hallile rahale,“ möönis ta. See omakorda tähendaks riigile rahvusvahelisel turul piiratud finantsteenuste kättesaadavust, kallimat kapitali, maine langemist investorite silmis ning laiemas plaanis tagasilööke välissuhtluses, loetles Kessler.

„Tõenäoliselt oleme harjunud lennujaamas läbima põhjalikku turvakontrolli ilma, et iga kord mõtleksime selle vajalikkuse ning sekkumise ulatuse peale,“ võrdles ta, viidates, et kuigi turvakontrolli meetmed võivad olla ebamugavad, on need ohtude välistamiseks vajalikud ning tõstavad ka lennutranspordi usaldusväärsust.