Restoranitest: uus Itaalia restoran Tallinna vanalinnas

Castello ehk Loss asub Pikal tänaval Kolme Õe naabermajas. Restoran on end sisse seadnud vaikselt, tähelepanu äratamata, avamispidustuste ja pressiteadeteta. Võib arvata, et oodatakse kogu hoonekompleksi valmimist. Tallinna külalistele mõeldud internetivärav lubab, et aadressil Pikk 69 peaks hotell Regent juba praeguseks olema avatud. Hotellipoolelt kostus aga veel ehituse hääli ja nii peab ristorante uhkes üksinduses hakkama saama.

Saabki, mis sest, et külastajaid polnud ei sel korral, kui olime esimest korda uudishimust sisse astunud, ega siis, kui lõunat sööma läksime. Tühi söögisaal äratas umbusku, kuid asjatult. Alates naksist kelnerist ja värsketest kollastest tulpidest vaasides kuni maja pakutud limoncello'ni jättis kõik väga viimistletud mulje.

Esimese korruse söögisaali ilmestab suurejooneline fresko, mis haakub nii Itaalia kui ka siinse keskaegse vanalinnaga. Restoran ulatub ka keldrisse, kuhu ümberehituse käigus on osav arhitekt suutnud tuua niipalju loomulikku valgust, et vaatamata massiivsetele paeseintele mõjub sealne labürint kergelt ja rõõmsalt. Lihvitud sisekujundus koos kriitvalgete laudlinadega kinnitavad ühel häälel, et see on noobel koht. 

Varasemast tuttav peakokk

Castello peakokk on Francesco Sibio, kes on pealinna gurmaanidele tuttav juba restoran Giannist, veelgi enam aga kunagisest omanimelisest restoranist Solarise keskuses. Maestro nimirestoraniga võrreldes on Castello menüü lühem ja ka koostisosadelt tagasihoidlikum. Ilmselt seetõttu ka paremini teostatav.

Kõik proovitud road olid ühtlaselt head, kuid muljetavaldava atmosfääriga võrreldes natuke liiga kodused (mida ei saa ütelda küll hindade kohta – pearoad lähenevad kolmandale kümnele, pastad püsivad teise kümne keskel).

Itaalia köök ongi lihtne ja kodune, kinnitaks iga asjatundja, aga mina oleksin ikkagi soovinud miljöö ja menüü paremat kokkukõla. Maitsed, tooraine ja koka oskused on sealjuures väljaspool igasugust kahtlust. Toscanast pärit supp nimega aquacotta, juustuga üleküpsetatud baklažaan, veiselihahautis ehk pasticciata, spinati-ricotta täidisega cannelloni’d, tiramisu ja crema caramellata olid kõik ehtsad “itaallased”: üllatusteta, seda küll, aga ausast toorainest ja väga maitsvad. 

Restorani elitaarsuse poole kippuva üldmulje toob maa peale tagasi vilets eesti keel menüüs ja koduleheküljel. Google, mida ilmselt on professionaalse tõlgi asemel kasutatud, on seekord eriliselt nõrgaks osutunud.

“Vananenud” lambajuust ja muud menüü keelelised möödapanekud on tühiasjad selle kõrval, kuidas oma maja auväärt minevikku tutvustatakse: “See oli linna rikka kaupmehe, Revali, elukoht ning hiljem sai hoonest kultuuri keskpaik, kus asusid mitme kooli peakontorid, sealhulgas ka õmblustööstus ning keeleinstituudid.”