Veefirmade vastumeelsus ähvardab tuua hinnatõusu

Alates 2021. aastast kaovad eurotoetused, mille abil on suur osa Eesti veefirmasid oma taristu nõutele vastavaks ehitanud. Riigi toetus vee-ettevõtetele aina kahaneb. Vee hind aga ei kata võimalikke kulusid, mistõttu on enamiku vee-ettevõtete jätkusuutlikkus suure küsimärgi all.

Seetõttu tellis Eesti Vee-ettevõtete Liit analüüsi, mis pakuks välja lahendused olukorraks, kus riik lõpetab veefirmade toetamise, ent teenus ei muutu kulukamaks, kui õigusaktid ette näevad, ega kaota kvaliteedis. Analüüsi tulemusel on ette antud tingimustel parimad variandid kas ühe riikliku või kuni nelja regionaalse vee-ettevõtte loomine.

Toetusteta jätkates tuleb reformida

Uuringu üks autoreid, OÜ Keskkonnalahendused juhatuse liige Indrek Tamberg ütles Äripäeva raadiosaates “Triniti eetris”, et praeguse olukorra jätkudes, kus pea igas omavalitsuses on oma veefirma, kuluks riigil 40 aasta jooksul investeeringuteks 1,3 miljardit eurot. Kui veefirmad oleksid üksnes maakonnapõhised, oleks võit juba miljard eurot. Nii üleriikliku kui ka mõne regionaalse vee-ettevõtte puhul pole riigi toetust üldse vaja.

Samas oli juba analüüsi valmimise ajal selge, et sugugi kõik omavalitsused ei poolda liitumist ega oska näha oma valla või linna piirest väljapoole. Analüüs valmis jaanuaris, ent seni ei ole vee-ettevõtete liit võtnud sel teemal ühtset seisukohta. 16. jaanuari pressiteates ütles liidu tegevdirektor Vahur Tarkmees, et soovitab võtta ­uuringut kui nullpunkti, millest hakata edasi liikuma.

“Peaasi, et liigume, et otsime lahendusi ja mõistame, et praegune olukord eurotoetustega ei jää kestma, aga veeteenus peab kestma,” lisas ta. Osa ettevõtteid peab kõnealuseid lahendusi ainuvõimalikuks, osa arvab, et areng peaks olema iseeneslik.

Indrek Tamberg ütles, et vastuseis on peamiselt suuremates omavalitsustes, kes saaksid ka ilma toetusteta omal käel hakkama. “Omavalitsused võivad näha selles probleemi, et nad ei suuda ära seletada oma inimestele, miks nad peavad teiste vee hinda kompenseerima,” selgitas Tamberg.

Suuremad linnad eri arvamusel

Üks plaani kriitikuid on Tartu Veevärgi juht Toomas Kapp, kes ütles, et riiklik ettevõte on olnud ja läinud etapp. “See on teine riik, teine­ aeg,” kommenteeris Kapp. Tema ongi üks neist, kes näeb, et juba praegu liituvad väiksemad vee-ettevõtted suurematega ja seda ei ole vaja kuidagi väljastpoolt survestada.

Kapp tõdes, et regionaliseerumine ja ettevõtete kasvamine ongi tõenäoliselt tulevik. “Vee-ettevõttes on palju spetsiifilist oskusteavet ja spetsiifilisi tegevusi. Väikeste kogunemine suuremaks annab nii hinna efekti kui ka oskusteabe efekti,” märkis Kapp. Samas on seejuures oluline, et säiliks piirkondadevaheline konkurents ja mitu korda rõhutas ta võrdlevate praktikate olulisust. “Kujutage ette, et igas linnas on ainult üks pood, näiteks Rimi pood oma Rimi valikuga,” näitlikustas ta.

Leebemalt näeb olukorda Pärnu Vee juht Leho Võrk, kelle sõnul on selge, et sellisena nagu praegu vee-ettevõtlus toimib, see jätkuda ei saa. Ta viitas, et 1–4 vee-ettevõtet on loogiline ja loomulik, samamoodi nagu on näiteks politseiprefektuuridega.

Nii nagu märkis Toomas Kapp, tõdes ka Võrk, et ühe suure ettevõtte puhul võib kohalik teenus minna Telia kõnekeskuse sarnaseks, kus puudub otsene suhe kliendiga. Samas ei ole see tema hinnangul nii suur miinus, et konsolideerumine ära jätta.

Vaja on poliitilist otsust

Kuidas konsolideerumist realiseerida, kui veefirmad näevad plaani kardinaalselt erinevalt? Tambergi sõnul on selleks vaja poliitilist otsust. “Ilma selleta isevoolne konsolideerumine küll toimub, aga tõenäoliselt sumbub teatud maal.”

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv ütles, et ministeerium kavatseb sel aastal uuringu tulemusi analüüsida ning ka hinnata, kas on muid alternatiive. “Seega praeguses faasis on veel vara öelda, milline lahendustee oleks kõige asjakohasem vee-ettevõtluse viimiseks võimalikult iseseisvaks ja jätkusuutlikuks.”

Tallinna Vesi hoidub hinnanguid andmast

Vee-ettevõete liidu tellitud analüüs leidis, et veeteenuse taskukohasuse mõistes on kõige otstarbekam ühtse üleriigilise vee-ettevõtte moodustamine, mis hõlmab ka Tallinna.

See aga tähendab, et tuleks saavutada kokkulepe ASiga Tallinna Vesi. Lahendust raskendab lisaks asjaolule, et tegemist on börsiettevõttega, ka see, et üks ettevõtte suuromanikest on erainvestor, United Utilities (Tallinn) B.V., kelle osaluse peaks riik selle alternatiivi korral omandama. Seejuures on riigile soodsam lahendus see, kui Tallinn jääb üleriigilise vee-ettevõtte aktsionäriks. Üleriigilise vee-ettevõtte omanikeks oleks sel juhul kõik aktsionäride lepingu sõlmimisest huvitatud kohalikud omavalitsused ja riik.

Tallinna Vesi on analüüsi järel olnud kidakeelne ja hoidunud seisukohta võtmast. Tallinna Vee juhatuse esimees Karl Brookes ütles Äripäevale antud kirjalikus kommentaaris, et ettevõte on nõus seisukohaga, et praegune­ süsteem ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik ega efektiivne.

“See tähendab, et mingis ulatuses on konsolideerumine ilmselt vajalik. Kuidas seda täpselt ellu viia ja kui palju vee-ettevõtteid oleks Eestil vaja, on kahtlema­ta teema, mis väärib edasisi analüüse ja arutelusid,” ütles ta.

Kui Tallinna Veega kokkulepet ei saavutata, on võimalus luua üleriigiline vee-ettevõte omavalitsuste baasil ja vabatahtlikkuse alusel. Seda varianti peetakse aga analüüsis ülimalt ebatõenäoliseks, sest siis tuleks mingites piirkondades rakendada sundvõõrandamist, mida Triniti vandeadvokaadi Ain Kalme sõnul praegune seadusandlus ei luba, seega tuleks muuta seadust. 

Lisaks vajab see alternatiiv suurt investeeringut, et omandada need ettevõtted, mille omanikud ei ole huvitatud aktsionäriks hakkamisest.