Janek Mäggi: iseendast olen küll väsinud

Pidevalt kriitika alla sattuv Keskerakonna liikmest endine suhtekorraldaja Janek Mäggi selgitas Äripäeva raadiosaates „Minister külas“, mida ta kahe kuuga poliitikas olles õppinud on. Samuti ütles ta, miks ta on iseenda nägemisest meediaveergudel tegelikult väsinud. 

Alustame eelmisest nädalast ehk valitsuse otsusest lõpetada tselluloositehase eriplaneering. Kas olete juba jõudnud kohtuda Est-Fori ettevõtjatega, et arutada, mis saab edasi?

Rahandusministeeriumi ametnikud on nendega kohtunud, ise olin reedel Tallinnast ära. Sel nädalal peaks kohtumine toimuma, aeg on juba kokkuleppimisel.

Olete ametnike käest kuulnud, mida kohtumisel räägiti?

Mulle tehti ülevaade. Eks see on üks keeruline protsess, mis on viimased kaks aastat toimunud. Ma arvan, et ühest hinnangut anda ei oleks praegu õige.

Öeldakse, et valitsus läks lihtsalt lihtsamat teed pidi – valis populaarsuse ettevõtjate asemel.

Vastupidi, mina arvan, et valitsus on olnud kogu aeg ettevõtjate poolt. Aga me ei saa olla ka rahva vastu. Praegust olukorda iseloomustab hästi inglaste väljend „catch-22“, mis tähendab, et olukorda ei saagi üheselt lahendada. Ma arvan, et kui kõik osapooled nüüd maha rahunevad ja arutavad, mida edasi teha, siis küll see õige lahendus kõigi jaoks ka tuleb.

Mis te arvate, kas pärast valimisi oleks valitsuse otsus või siis vähemalt valitsusliikmete debatt eriplaneeringu ümber olnud teise tonaalsusega?

Tsiteerin ettevõtjaid, Est-Fori juhte, kellelt küsisin samamoodi, et kuidas neile tundub – kas pärast valimisi oleks arutelu parem pidada. Margus Kohava vastas, et Eestis on valimised kogu aeg ja sellist hetke, kus valimised ei seisaks ees, nii pika projekti puhul ei olekski.

Reedel rääkis teie endine kolleeg, suhtekorraldusfirma OÜ Agenda PR partner Indrek Raudjalg, et ta jälgis kogu tselluloositehase ümber toimunud suhtekorraldust ja leiab, et valitsus ei suhelnud ettevõtjatega piisavalt hästi. Tema sõnul jäi valitsuse pressikonverentsil kõlama see, et ministrid süüdistasid ettevõtjaid avalikkusega mitte rääkimises. See aga jätvat ettevõtjatele mulje, et nad ei ole üldse kuidagi oma investeeringutega Eestisse teretulnud ja et valitsus neid kuidagi ei toetagi. Kuidas kommenteerite?

Tervitan Indrekut, ta on hea ja tore kolleeg, aga vastan, et tema arvamus ei vasta kindlasti tõele. Loomulikult me suhtlesime ettevõtjatega. Ma üleüldse imestan, et Eestis on nii, et kui sisulist probleemi enam mõtestada ei suudeta, hakkab pihta jutt, et see on suhtlemise ja kommunikatsiooni probleem. Tegelikult on ikka sisu probleem. Head sisu annab ka hästi ja lihtsasti selgitada ja sisu edasi anda. Kui sisu on komplitseeritud, siis kõrvaltvaatajana on hinnanguid anda lihtne, aga…

Saime Eiki Nestoriga riigikogu trepil kokku paar-kolm nädalat pärast seda, kui olin esimest korda riigikogu ees esinenud. Eiki küsis, kuidas läheb. Vastasin talle, et pool nõust, mida olen varem poliitikutele elu jooksul andnud, on olnud vale. Mitte halb nõu, aga vale. Sest kui sa ise ikka asjas sees pole ja sul pole piisavalt informatsiooni, siis mõne üksiku ajalehe pealkirja kaudu anda hinnanguid, kuidas asjad peaksid olema… no muidugi võib seda teha, see on tore ja saab lahedaid pealkirju, kuid sellega ei muuda elu paremaks.

Ehk siis enam sa ei annaks poliitikutele sellist nõu nagu varem?

Kindlasti. Olen kahe kuuga saanud väga palju... noh, võib-olla pole õige öelda, et targemaks, aga mul on oluliselt rohkem teadmisi ja tunnetust, millised on poliitilise kommunikatsiooni alused.

Ütlesite, et kui asjad lähevad nihu, kiputakse tihti süüdistama, et kommunikatsioonis tehakse vigu. Miks see nii on?

Ma arvan, et see on kõige lihtsam viis ennast välja vabandada, kui sul pole ühtegi värsket mõtet, miks asjad ebaõnnestusid. Väga paljudel juhtudel ei olegi keegi süüdi. Me ei näe ette, millal hakkab järgmise aasta juulis sadama.

Mis on teid poliitika-elus enim üllatanud või mis on teilt enim kohastumist nõudnud?

Väljastpoolt vaadates tundub, et see on üks lihtne töö. See on tore töö, aga see on ka väga pingeline. Mitte isegi sellepärast pingeline, et peab hirmus palju tööd tegema, vaid sellepärast, et tahaks palju rohkem teha, aga see ei ole võimalik.

Ma suudaks hästi ära sisustada 48 tundi ööpäevas, aga ikka jääks tegemata osa asju, mida tunnen, et peaks ära tegema. Valitsuse liikmete koormus on väga suur. Muidugi võib öelda, et vali rohkem ja planeeri paremini, aga see ei ole nii lihtne – inimesed ju ootavad, et teeksid pidevalt asju.

Oht üle töötada on suur?

Alatöötamise ja valede asjade tegemise oht on ka suur. Ettevõtluses on samamoodi, kuid erasektoris on siiski valikuvabadus suurem, mida tööks pidada.

Kuidas see meie edasisi suuri investeeringuid mõjutada võib? Valitsuse pressikonverentsil jäi ettevõtlusministri Urve Palo sõnadest eriti mulje, justkui peaks nüüd iga projekt rahvahääletust ootama?

Ei vaja, võin kõikidele ettevõtjatele südamerahuga öelda, et planeerige nii palju kui tahate ägedaid tehaseid ja tehke kõiki lahedaid projekte. Kuid kindlasti on ka ettevõtjate ülesanne jõuda positiivse tulemuseni. Mina olen ettevõtjana korduvalt ebaõnnestunud. Olen näinud palju vaeva ja ma pole jõudnud tulemuseni. Teiste projektidega jällegi olen. See ongi ettevõtluse risk.

Teisel teemal. Saite eelmisel nädalal meedias peapesu selle eest, et kihutasite alarmsõidukiga Võrumaale. Kui suur te kiirus oli?

See oli täiesti vale uudis. Ausalt oli lugu niimoodi, et istusin auto tagaistmel ja tegin tööd. Sõitsin autojuhiga, auto oli rahvast täis. Ühel hetkel sain kõne, et kasutasime alarme. Võin selgituseks öelda, et kõik ministrite autod on alarmsõidukid ja kui nad sõidavad kiiremini – näiteks 100 või 110 km/h – siis kasutatakse politseile märguandmiseks, mis autoga on tegu, siniseid tulesid. Mingisuguseid vilkureid sõidukil pole ja mingit häält ta ka ei tee.

Mina mingit korraldust kiiremini sõita ei andnud ja ma isegi ei teadnud, et ta tulesid kasutas. Ma pole isegi kindel, kas autojuht sõitis oluliselt kiiremini, kui lubatud, sest sõit oli rahulik kulgemine. No võib-olla oli kiiruseks 110 km/h, ma ei tea.

Kui uudis tuli, põhjendasite kiirustamist sellega, et teil oli tihe päevakava.

No ma ei tahtnud ka autojuhti kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Loomulikult tegime meie nõunikega programmi, mis sai liiga tihe. Ärkasin enne kella kuut, koju jõudsin pool üks öösel. See oli väga pingeline päev tõesti. Ju autojuht mõtles, kas oleme ikka graafikus ja kasutas olukorda ära. Tee oli üsna tühi, peale meie eriti teisi autosid polnud. See autojuht oli, kes filmis, aga no palju rõõmu talle.

Teid on ametisse astumisest saati pidevalt analüüsitud ja kommenteeritud, kritiseeritud. Öelge ausalt – naudite tähelepanu või on seda kõike siiski pisut rohkem kui oskasite oodata?

On olnud üllatav, jah. Istusime peaministri Jüri Ratasega tema kabinetis, pidasime nõu ja ühes kontekstis ütlesin talle, et iseendast olen ma küll täiesti väsinud. Ega ma ei loe, mida kirjutatakse, ma ei taha. Loomulikult sunnitakse meid selleks, tuleb olla kursis, kuid ma ei süvene sellesse üldse. Mul on ainult üks mõte – teha oma tööd kolmanda märtsini võimalikult hästi. Ma olen pingutanud ja pühendanud kogu oma aja sellesse, ka nädalavahetused. Ma ei kurda, sest see on erakordselt tore võimalus.

Mis puudutab nautimist, siis olen nautinud oma töö tegemist sellest ajast saati, kui ma tööle üldse hakkasin. Nautisin ka Äripäevas töötamise aegu, mis oli aastatel 1994-1997. Olen alati tööd kirglikult teinud.

Ega mind ei ole kritiseeritud sisuliselt. Mind on kritiseeritud näiteks selle eest, et ma kasutasin vilkuritega alarmsõidukit, kuid ma ei teinud ju seda üldse. Samuti on mind kritiseeritud selle eest, et sõitsin helikopteriga samal ajal, kui teised Ruhnu laeval oksendasid. Ka see pole absoluutselt tõsi. Mitte mingisugust minupoolset sooviavaldust helikopterisõiduks ei olnud.

Inimeste pead on täis kurje mõtteid, kuid kui neid välja ei öeldaks, siis me ei saakski teada, mida inimesed mõtlevad. Isiklikult arvan, et jään kõikide oma sõnade juurde. Ei saa teha nii, et meie siin praegu suhtleme ja keegi võtab mingi lause ja rebib selle kontekstist välja.

Kas sellest vastusest võib välja lugeda, et teid tahetakse teha skandaalsemaks kui te tegelikult olete?

Ma olen väga igav inimene tegelikult. Oli 24. pulma-aastapäev, kasvatan lapsi, ajan kabe-asju, mis on ka paljude jaoks igav spordiala. Tegelikult ma arvan, et olen ikka väga tavaline.

Mis see teie juures siis on, mis pani näiteks Eesti Päevalehte kirjutama, et teil on võim pähe hakanud?

Ma ei tea, võib-olla liigne avatus. Olen kogu aeg tahtnud asju ausalt rääkida, ka siis, kui ajakirjanikud minult midagi küsivad. Oma 18 ettevõttes töötamise aasta jooksul ei tulnud mulle kordagi pähe, et saadaks ise oma artikli kuhugi ajalehte. Samas kirjutasin ju palju, sest küsiti. Nüüd olen 2018. aastal ise kirjutanud ja Postimehesse saatnud vaid ühe riigireformi teemalise arvamusartikli. Ma arvan, et kui keegi ei küsiks, siis ma ei kirjutaks enam ühtegi rida. Vähemalt mitte pärast seda väikest seiklust poliitikas.

Kui palju te oma nõunikke kuulate?

Väga palju. Ma arvan, et inimesed ei suuda end kõrvalt vaadata. Selleks, et olla professionaalne nõunik, pead aru saama, et ühelgi nõunikul pole nii palju informatsiooni kui sellel, kellele nõu antakse. Ehk siis me võime ju näiteks kritiseerida peaministrit, miks ta kohtus Moldovas selle või tolle isikuga, kuid ma arvan, et need, kes kritiseerisid, ei tea tegelikult välispoliitikast mitte midagi. Ja kui sa mitte midagi aru ei saa, siis tasub vahepeal kasutada sellist erakordset võimalust nagu vait olemine.

Kui palju te ise oma valitsusekaaslastele suhtekorralduslikku nõu annate?

Ma ei nimetaks seda suhtekorraldusnõuks. See oleks nõu piiramine. Aga muidugi, eriti kui on olnud kriitilised hetked, olen öelnud oma arvamuse välja. Minu arvates on kõik 15 valitsuse liiget nutikad ja tublid, mis on mulle täiesti uskumatu. Kui meediat lugeda, siis jääb mulje, et poliitikud aina nagistavad omavahel. Võin teile saladuskatte all öelda, et see pole tõsi. Vastupidi – nad on väga sõbralikud, aga võitlus tähelepanu pärast loomulikult käib. See võitlus on alaline, mitte ainult siis, kui valimised on ukse taga.

Võib-olla me ei taju ära, kui paljud inimesed tahaksid tegelikult poliitikasse tulla. Selliseid inimesi, kes valmistavad end ette, teevad tööd, esitavad teravaid seisukohti. Ja siis me avastame üks päev, et ups! Ta on poliitik! Kavatseb kandideerida ja muud sellist.

Siit ajakirjandusele ka sõbralik nõuanne – olge nutikamad inimeste motiive läbi hammustama. Osadel inimestel polegi motiive, vaid teevad kõike heast südamest. Samas on ka isikuid, kes esitavad end sõltumatute ekspertidena, kuid kes on tegelikult väga kallutatud.

Poliitikute omavaheline nagistamine – on see siis näitemäng või meedia võimendus?

Ma arvan, et poliitika on kabe. See on mäng, kus peab nägema ette erinevaid käike. Piirid erakondade vahel ei ole nii okastraadiga veetud, kui vahel tundub. Ma arvan, et riigi juhtimine Eestis on natuke nagu teater, kus kõigil on rollid ja laval seda ka etendatakse. Kuid lava taga ei taha nad teineteist maha lasta, nagu mõnikord mõne etenduse ajal juhtub. Vastupidi – selgub, et nad on parimad sõbrad ja jalutavad üheskoos õhtul teatrist minema.