Me peame rääkima Danskest

Hea meel on näha, et Taani majandusminister Rasmus Jarlov on vägagi resoluutseks muutunud ning suunab valitsust alustama Danske Banki rahapesu uut uurimist.

Kuid jutt käib Taani, mitte Eesti valitsusest. Ehkki rahapesuga teenis tulu Taani pank, aga mainekahju kandis Eesti, on Eesti järelevalvajad ja poliitikud üllatavalt passiivsed. Kopenhaageni tegevuse kõrval tundub Tallinna tegevusetus eriti mannetu ja mõistatuslik.

Selline blamaaž, nagu on Eesti muutmine juhtivaks diktaatorite rahapesijaks, ei saa lõppeda lihtsalt tõdemusega, et juhtus. Tsiteerides Taani majandusministrit: “Patt pole kustutatud, mis siis et nad on mõistnud, et ei saa raha endale jätta.”

Kas riigikogu uurimiskomisjon, mingi eraldi revisjon või midagi muud – me peame välja tooma, kas ja kes Eestis raha pesid, kust käsud tulid ja miks seda ei takistatud. Nii Danske siinses filiaalis, kuid mis veelgi olulisem, finantsinspektsioonis, keskpangas, kuni rahandusministeeriumini ja valitsuseni välja. Eesti mainele tehtud kahju on sedavõrd suur, et meil on kohustus juhtunut ise uurida, mitte loota pelgalt taanlastele.

Praegu on avalikkuse silmis süüdlane üks mees – Danske toonane juht Aivar Rehe. Hästi. Aga äkki aitas skeeme välja töötada veel keegi? Äkki pigistas keegi kusagil teadmatusest või pahatahtlikkusest silma kinni? Kas Eesti tegi ikka absoluutselt kõik, et rahapesu vältida? Vastamata küsimusi on liiga palju.

Enamuse rahapesu ajast juhtis finantsinspektsiooni Raul Malmstein. Mees, kelle töösse suhtumine inspektsiooni juhina oli inimeste sõnul… ütleme, võinuks ikkagi parem olla. Finantsinspektsiooni juhi määrab ametisse nõukogu, mida juhib rahandusminister. Enamiku Danske rahapesu ajast oli rahandusminister Jürgen Ligi. Miks oli vaja pikendada Malmsteini ametiaega keset kõige kuumemat Danske pesumasina pöörlemist ja miks ei avaldanud nõukogu suuremalt rahulolematust finantsinspektsiooni tegevuse prioriteetide kohta?

Või ei osatud lihtsalt rahapesu ja selle­ suurt ulatust ära tunda? USA rahapesu spetsialist L. Burke Files, kes Taani ajalehe­ Berlingske palvel lekkinud dokumente analüüsis, võttis asja kokku nii: “Kontod, mida mina olen näinud, on nagu rahapesuõpikust.” Kui ühe riiulifirma ülekannete nimekiri ühe aasta jooksul oli üle 2000 lehekülje, siis miks see häirekella ei löönud?

Vaata, kust otsast tahad, Eesti finantsinspektsioon oleks võinud palju rangemalt lokku lüüa. Saanuks Eesti kui paariariikide rahapesija mainet kas just päästa, kuid vähemalt näidata rangust, ja seda ka avalikumalt.

Lisaks on suisa imelik muidu kõlavasõnaliste Eesti poliitikute vaikimine ning tegevusetus Danske skandaali asjas. Varsti on aasta rahapesu avalikustamisest, kuid uudised teema ja uurimise edenemise kohta tulevad ikka ja ainult Taanist.

See ei kõlba mitte. Oma tuba tuleb pärast pöörast pidu ikka ise taas läikima lüüa. Isegi siis, kui sodi jättis maha bravuurikalt käitunud välismaa külaline.