Taal: Eesti töösturite tulevik on tume

Äripäevale antud usutluses tõdeb Taal, et Eesti tööjõuturg vajab üha enam välisspetsialiste ja vabade töökäte puuduses vaevleva tööjõuturu turgutamiseks ei tasu ära põlata ära ka ida poolt saabuvaid inimesi. Ühtlasi on lisanduvate inimeste nutikamaks rakendamiseks vaja tuua teadust ettevõtlusele lähemale ja lihtsustada praegu investeeringuid pärssivat bürokraatiat ning maksusüsteemi.

Kui on tegemist liberaalse turumajandusega, siis ei tohi kunagi sellepärast muretseda ja seda ei olegi võimalik väga täpselt hinnata. Seal, kus on olemas võimalused, on olemas inimesed, kes neid võimalusi hakkavad ära kasutama. Seega, kui on haridust ja soovi, siis on võimalused olemas.

Kõik, mis puudutab uut majandust, siis seal on kõik tegijad noored või noorepoolsed.

Minu arusaama järgi on uus majandus nagu näiteks… Ütleme nii, et kui mongoli-tatari ike jõudis Venemaale, siis oli kõik teistmoodi, kui oli enne. Ega siis minul 65aastasena ongi keeruline defineerida, mis see uus majandus on. Ma lepin selle arusaamaga, et mina sellest lõpuni aru saama ei peagi.

Nii uut persooni kui ka töövõtja persooni.

Mida tähendab suurem tööandja? Et on sada inimest tööl?

Nii väikesel turul nagu Eesti on keeruline üles ehitada ettevõtet, kus aasta paari jooksul on sada inimest tööl. Aga kui vaadata neid iduettevõtjad, kelle ideed on tööle hakanud, siis neil on ikkagi kümneid ja kümneid inimesi. Ma ei oska öelda, kui palju neid näiteks Taxifys on tööl, aga ma arvan, et seal on üle saja juba.

Ma ei annaks hinnangut. Positiivne on sellepärast, et leitakse inimesi, kes on talendid. Negatiivne on see, et meilt neid inimesi pole võtta. Õigel ajal magati midagi maha.

Kui vanu ettevõtteid vaadata, siis on hea see ettevõte, mis annab sadadele inimestele tööd ja ekspordib. Kui uusi vaadata, siis need, mis suudavad laieneda väljapoole Eestit.

See, millega Hiinasse minna, peab olema väga spetsiifiline nišitoode. Paljude jaoks on hoomamatu, et seal on tuhandeid kordi rohkem inimesi. Kui on tuhat korda rohkem inimesi, on miljoneid kordi rohkem võimalusi. Nad teevad tööd ja õpivad teistmoodi kui meie. Nende jaoks on pühendumine sellele, mida nad parasjagu teevad ehk õppimisele ja töötamisele, hoopis teine kui meil siin hukkuvas õhtumaade kultuuris, kus on jõle palju kiusatusi. Kaasa arvatud see kiusatus, mis on inimloomusele omane ehk võtta potentsiaalse energia miinimumtasand ja teha tööd nii vähe kui võimalik. Suurel osal.

Kui vaadata, mis on toimunud IT-sektoris viimase kümne aasta jooksul, rääkimata hüppest, mis on toimunud viimase 25 aastaga, siis tuleviku äri järgnevatel aastakümnetel on mingi innovatiivne infotehnoloogiaga seotud ala. Ma ei oska öelda, mis see konkreetne valge laik on, kuid areng on nagu ringi sees täpp. Kui see täpp läheb suuremaks, siis seda ümbritsev vaade on hulga suurem. Kui tehnoloogia areng on see täpp ja see muutub kümme korda suuremaks, siis see üldine tegevuste ja võimaluste ring muutub ka kümme korda suuremaks. Mina tuleviku ärisid küll ette ei oska näha ja kahtlustan, et kui keegi hakkab seda väga täpselt ütlema, siis kas ta mõtleb midagi välja või on ta geenius. Kuid geeniuse ja hullumeelse vahe pidi olema väga väike.

See on üldiselt keeruline. Peame hindama ennast väga täpselt ja saama aru, kui väike on meie riik ja kui vähesed on meie võimalused. Aga täna ei saa öelda, et vaatame, mida teised teevad. Meie noored ettevõtjad on teinud asju, mida teised ei ole.

Keskendutakse ainult plaanile A. Tegelikult peaksid olema plaanid A, B, C ja siis võib-olla ka plaan D ehk uhkelt areenilt lahkumise plaan. Võib-olla paljudel juhtudel minnakse liiga entusiastlikult peale.

Usku peab olema. Aga üks asi on usk, kuid sa pead arvestama, et sa kõike ei tea. Võib-olla on keegi selles asjas sinust ette jõudnud. Seda sa ei saa kuskilt teada, sest häid ideid hoitakse realiseerimiseni saladuses. Ühesõnaga, usk on esimene, kuid tarkus on teine.

Suurte asjade teostamiseks Eesti kapitalist lihtsalt ei jätku. Eeldusel, et noored ei hakka exit’i järel noorteks pensionärideks ja elunautlejateks, on exit üldjuhul õige. Ühel momendil sul ei jätku idee arendamiseks enam ressurssi. Tänapäeval on oluline, et sa suudad kogu aeg areneda, sest muidu teised jõuavad sinust mööda.

Esimese asjana peab ta jõle täpselt mõtlema, kas ta ikka tahab saada ettevõtjaks. See tähendab esimene kümmekond aastat enesesalgamist, kuni 80tunniseid töönädalaid, stressi ja konflikte partnerite ja alluvatega, mida pead kogu aeg maandama ja mis ei tohi välja paista. Sa pead väga täpselt kõik need asjad läbi mõtlema.

Ma ei tea, kas see on psühholoogia, aga sa pead mõtlema läbi, kas sa oled selleks valmis. Sa lahendad kõik need mured ära, kui sa oled valmis töötama pühendunult ja kuradi ennastsalgavalt. Tulemus võib olla see, et ühel momendil hakkadki tundma ennast hästi, aga kui sa oled selleks hetkeks ületöötanud, siis võid olla kinnises asutuses koos Napoleonide, Stalinite ja muude vendadega. Kui sa valid ettevõtja tee, siis pead selleks valmis olema.

Hariduse valikust sõltub loomulikult palju.

Kui sa tahad olla IT-ettevõtja, pead teadma IT tehnilist poolt. Majandusarvestaja võid sa sisse osta või kaasata partnerina. Ettevõtte esimeses etapis pead sa olema erialaspetsialist, teises majandusinimene ja kolmandas jurist. Need saab kõik kaasa osta.

IT eriala on kindlasti hea ja ma imestan, miks meil koolitatakse kohutavalt palju igasuguseid sotsiaalabi töötajaid ja juriste, selle asemel et meil motiveeritaks inimesi ükskõik mis kombel õppima IT eriala, mis kindlustab tulevikus leiva. Muuseas isegi sellisel kujul, et sa ei pea 70 tundi nädalas töötama. Sul on leib igal juhul kindel, kui sa oled vähegi arukas ja lõpetad kooli ära. Ennevanasti mõtlesin nii, et sõjaväelase, arsti ja pedagoogi erialad annavad alati leiba.

See oleneb väga palju inimesest. On jõle palju näiteid, kuidas ülikoolipingist alustatud ettevõte on saanud maailma suurimaks.

Ütleme niimoodi, et 99,9 protsenti. (naerab)

Arvan, et see on läinud märgatavalt kehvemaks. Seda on näha kas või sellest, kuidas viimastel aastatel on vähenenud sissetulevad investeeringud. Esimene põhjus on, et riik on kokku keevitanud üle 4000 regulatsiooni ja omavalitsused on neid pea 15 000 keevitanud. Nii kahju, kui see ka pole, peab ettevõtja sellega arvestama.

Tark välisinvestor arvestab sellega, et see asi läheb ainult hullemaks. Ehk tulevikus on tegevus siin ettearvamatu.

Teine asi on tööjõu küsimus. Kui ta (tark välisinvestor – toim) heidab pilgu statistikale, siis ta näeb, et elanikkond vananeb ja tööpuudus on praktiliselt null. Need, kes on täna on töötud, siis 99,9 protsenti neist ei hakkagi kunagi tööle. See on tõsine oht.

Kindlasti muudab see atraktiivsemaks konkreetse sektori. See on uue majanduse sektor. Aga sellist suurt raha, mis võiks siia (tootmisse – toim) tulla võrreldes Leedu ja Lätiga, siis selliseid suuri investeeringuid siia ei tule.

Mul ei ole head vastust sellele küsimusele. Arvan, et au sisse tuleks tõsta töötav inimene, mitte need, kes elavad sotsiaaltoetustest. Praegu räägime ainult neist, kes lasevad liugu riigi najal ja nende inimeste toel, kes teevad korralikult tööd.

Mina ei taha olla küll see inimene, kes ütleb, et peaksime importima musta tööjõudu Vietnamist või kuskilt mujalt riigist, kust tulevad täiesti teisest kultuuriruumist pärinevad inimesed. Selle asemel peaksime tooma siia valitult inimesi, kes pärinevad meie kristlikust kultuuriruumist. Euroopa Liidust siia väga palju tulijaid ei ole, kuid siis on endiselt lahti Valgevene, Ukraina, Venemaa. Me oleme igasugused rahvad läbi seedinud.

Oma valikutes võime eelistada kõrgelt haritud spetsialiste, kuid nendega koos tulevad need inimesed, kes võivad hakata ka lihtsamaid töid tegema.

Võimalusi võõrtööjõu importi reguleerida on äärmiselt palju, kuid see tahe praegu puudub, sest on olemas üks valijaskond, kellele see ei meeldi, ja on olemas hulk poliitikuid, kes pole lugenud ajaloolisest rahvaste rändest. Eks Euroopa Liiduga on täpselt samamoodi nagu kunagi oli Rooma keisririigiga – 70 aastat rahulikku aega ja nad arvasid, et nii jääbki. Samas barbarid arvasid teisiti.

Me ei mõtle sellele, et mingid teised kultuurid tungivad mürinal peale. Peipsi järvest jookseb luterliku või katoliikliku ning bütsantsliku kiriku piir ja see tekkis alles tuhat aastat tagasi. Uute kultuuride pealetungi käigus peavad need kaks ruumi mingil määral ühtlustuma, kui soovime vastu pidada.

Sestap: kui me ei võta täna tööjõudu Ukrainast või Venemaalt, siis pole midagi teha. Ühel momendil on siin hoopis teistsugused inimesed ja mitte islamistid.

Jah, see profiil on muutumas. Õmblustööd näiteks on ammu ära läinud. Eesti tööjõukulud liginevad Euroopa keskmisele. Paljudes riikides on sotsiaalmaksu osa palga sees, mistõttu on nende (bruto – toim) sissetulekud näiliselt kõrgemad. See on veidike puru silma, et meil on keskmise (neto – toim) palga vahe nii suur. Tegelikult see nii ei ole. Paljud eestlaste loodud uue majanduse ettevõtetest ei resideeru Eestis just kõrgete tööjõumaksude tõttu, kuna esimestel aastatel on neil kuni 90% kuludest palgakulud.

Kus selliseid inimesi Eestis on? Need kõik, kes soovivad tööd teha, on tööl. Võib-olla on Ida-Virumaal või Kagu-Eestis mõned sellised inimesed, kuid proovi kutsuda tööle inimest Tallinna või Tartu ümbruses. Kohale tuleb sul mingi õli ja ütleb, et alla Eesti keskmise ta tööd ei tee. Kui sa isegi maksad talle keskmist, siis ta iga päev sul kohal ei käi. Seda tuleb selgelt välja öelda, et meil on töötutena kirjas ka inimesi, kes ei hakka enam kunagi tööd tegema. Nendest, kes on kirjas töötutena, pole 99,9 protsendil kas vajadust või neil puudub motivatsioon. Neid töllerdavaid joodikuid Eesti väikelinnade tänavatel on ju ilgelt palju. Proovi pakkuda neile tööd. Saad vastuseks – nemad küll sellise palga eest tööle ei lähe.

Loomulikult mitte. Nad ei suuda isegi viis päeva nädalas tööd teha ega õigel ajal tööle tulla.

Jah, nemad on kadunud ressurss ja nende nimel ei tasu isegi pingutada. Selles mõttes oleme miljoneid kulutanud, et neid ümber õpetada, kuid sealt ei tule midagi. Muidugi inimlikult on õige ikka üritada, kuid seal peab olema see moment, et mis piirist edasi.

Ma arvan, et järgmine suur samm on panna toimima pööre haridusteaduses ja ära tuleb teha maksureform.