Et ükssarvikust ei saaks eesel: kuidas idusid väärtuse languse eest kaitsta

Sellegipoolest nentis Mõtsküla, et see, kas intellektuaalomandit kaitsta, on äriline otsus ning teatud juhtudel ei pruugi see olla ka mõistlik. „Eks ettevõtja peab välja mtõlema, kas ta soovib panustada kaitsesse või kiirusesse,“ ütles ta. "Kõik sõltub sellest, millisel turul tegutsetakse, kes on konkurendd ning milline on tootmis- ja turustusvõimekus – kui oled konkurentidest kiirem, on mõistlik panustada põhiärisse, kui aga on näha, et konkurendid võivad sinust jõu ja massiga üle sõita, on hea kaaluda intellektuaalomandi kaitsmist,“ selgitas Mõtsküla. Ka Lehemets nõustus, et kui tootmisprotsess on kiire, ei pruugi alati olla mõistlik intellektuaalomandi kaitsmise juurde minna.

Kui isegi kohe intellektuaalomandi kaitsmise peale ei mõelda, soovitab Mõtsküla töö- ja käsunduslepingutesse igaks juhuks tuleviku tarbeks selle võimaluse sisse kirjutada. „Et töötaja hiljem sellele vastu ei vaidleks, saab lepingusse sisse kirjutada, et tööandjal või tellijal on õigus taotleda tööstusomandi kaitsmist või registreerimist,“ soovitas ekspert.

Samuti tuleks kohe alguses ettevõttes ära defineerida ärisaladused. „Vaidluste korral teeb otsuse kohus, kuid enne kohtusse minekut on tähtis näidata, mida ise ollakse enda õiguste kaitseks ära teinud,“ rääkis Lehemets. „Riigikohtu pretsendendi kohaselt peab ärisaladus olema nii defineeritud, et töötaja saab aru, et seda ei tohi avalikustada,“ rõhutas ta. Defineerimine ei pruugi küll alati olla lihtne, kuid Lehemetsa hinnangul ongi seejuures kõigeolulisem, et hiljem saaks kohtule näidata, et sellega on vähemalt üritatud tegeleda.

Ärisaladuse objektiks võivad tema hinnangul olla kliendibaasid, äriplaanid ja kõik muu, mille majanduslikku väärtust saab tõendada. „Seda, miks tegemist on saladusega, tuleb suuta põhjendada, miks tekib majanduslik kahju, kui seda konkreetset teavet konkurentidele edastada,“ ütles Mõtsküla. „Ärisaladuse eelis on see, et kellelegi mingit lõivu maksma ei pea, tegemist on organisatsioonisisese protsessiga, kus tuleb selgeks teha, mis täpselt ärisaladuse alla kuulub.“

Intellektuaalomandi kaitseks on erinevaid võimalusi. „Esiteks autoriõigus ning sellega kaasnevad õigused ja sellega sarnased õigused – need tekivad automaatselt teose või muu objekti loomise käigus,“ selgitas Mõtsküla. „Sellega kaitstakse nii kunsti, teadusteoseid, kui ka tehnoloogiaettevõtetele olulist arvutiarkvara – kui programmeerija kirjutab koodi, siis selle valmimise hetkel saab temast selle autor,“ tõi ekspert näiteid.

Lisaks autoriõigustele saab kaitsta veel ka tööstusomandit. „Siia alla käivad patent ja kaubamärk, mis on registreeritavad,“ selgitas Lehemets. „Patendiga kaitstakse leiutisi, seadmeid ja meetodeid ning see annab tugevama kaitse,“ lisas ta. Seejuures rõhutas Lehemets, et patenti võttes peab toode olema uudne ning selle tõestamise eest vastutab patenditaotleja.

Kõige rohkem võetakse kaitset kaubamärkidele. „See on brändingu mõttes kõige olulisem ja enim kasutatavam,“ kinnitas Lehemets. Ta lisas, et kui kaubamärk on üldtuntud ning kellegi poolt kasutatud, siis ei pea seda isegi registreerima ning see on automaatselt kaitstud. „Kui Coca Cola poleks Eestis registreeritud, oleks ta ikkagi üldtuntud ja kaitstud,“ tõi ekspert näite. Sellegipoolest ei saa kaubamärgiga kaitsta suvalisi sõnu. Näiteks ei saa kaubamärgiks olla lihtsalt maja, vaid kaitse alla saab minna vaid erilise disainiga või muu samale loogikale alluv maja.