Et ükssarvikust ei saaks eesel: kuidas idusid väärtuse languse eest kaitsta

„Firma ainsaks väärtuseks võib olla mingi lahendus, äpp või programmijupp ning kui see kuulub arendajale, mitte firmale, siis ettevõttel endal ei pruugigi mitte mingit väärtust olla,“ rõhutas Triniti jurist Maarja Lehemets Äripäeva raadio saates „Triniti eetris.“ Sama advokaadibüroo jurist Peeter. P Mõtsküla sõnul õnnestus intellektuaalomandi kaitsmisega seotud probleemide tõttu Skype’i mitu korda müüa, sest üks osa kriitilisest intellektuaalomandist jäi pärast Skype’i müüki selle asutajate teise ettevõttesse.

Intellektuaalse omandi kaitsmise peale hakatakse sageli mõtlema liiga hilja ehk alles pärast seda, kui ettevõttel tekib investeerimisvajadus ning hakatakse otsima investoreid, kes edasist tegevust rahastaksid. „Kaitse peale hakatakse mõtlema siis, kui tuleb mängu täiendava raha kaasamise vajadus,“ nentis Lehemets. „Investorid küsivad enne raha andmist, et mis kellele kuulub ning siis nähakse vajadust asjad korda teha ja intellektuaalomand ära reguleerida.“

Sellegipoolest nentis Mõtsküla, et see, kas intellektuaalomandit kaitsta, on äriline otsus ning teatud juhtudel ei pruugi see olla ka mõistlik. „Eks ettevõtja peab välja mtõlema, kas ta soovib panustada kaitsesse või kiirusesse,“ ütles ta. "Kõik sõltub sellest, millisel turul tegutsetakse, kes on konkurendd ning milline on tootmis- ja turustusvõimekus – kui oled konkurentidest kiirem, on mõistlik panustada põhiärisse, kui aga on näha, et konkurendid võivad sinust jõu ja massiga üle sõita, on hea kaaluda intellektuaalomandi kaitsmist,“ selgitas Mõtsküla. Ka Lehemets nõustus, et kui tootmisprotsess on kiire, ei pruugi alati olla mõistlik intellektuaalomandi kaitsmise juurde minna.

Kui isegi kohe intellektuaalomandi kaitsmise peale ei mõelda, soovitab Mõtsküla töö- ja käsunduslepingutesse igaks juhuks tuleviku tarbeks selle võimaluse sisse kirjutada. „Et töötaja hiljem sellele vastu ei vaidleks, saab lepingusse sisse kirjutada, et tööandjal või tellijal on õigus taotleda tööstusomandi kaitsmist või registreerimist,“ soovitas ekspert.

Samuti tuleks kohe alguses ettevõttes ära defineerida ärisaladused. „Vaidluste korral teeb otsuse kohus, kuid enne kohtusse minekut on tähtis näidata, mida ise ollakse enda õiguste kaitseks ära teinud,“ rääkis Lehemets. „Riigikohtu pretsendendi kohaselt peab ärisaladus olema nii defineeritud, et töötaja saab aru, et seda ei tohi avalikustada,“ rõhutas ta. Defineerimine ei pruugi küll alati olla lihtne, kuid Lehemetsa hinnangul ongi seejuures kõigeolulisem, et hiljem saaks kohtule näidata, et sellega on vähemalt üritatud tegeleda.

Ärisaladuse objektiks võivad tema hinnangul olla kliendibaasid, äriplaanid ja kõik muu, mille majanduslikku väärtust saab tõendada. „Seda, miks tegemist on saladusega, tuleb suuta põhjendada, miks tekib majanduslik kahju, kui seda konkreetset teavet konkurentidele edastada,“ ütles Mõtsküla. „Ärisaladuse eelis on see, et kellelegi mingit lõivu maksma ei pea, tegemist on organisatsioonisisese protsessiga, kus tuleb selgeks teha, mis täpselt ärisaladuse alla kuulub.“

Intellektuaalomandi kaitseks on erinevaid võimalusi. „Esiteks autoriõigus ning sellega kaasnevad õigused ja sellega sarnased õigused – need tekivad automaatselt teose või muu objekti loomise käigus,“ selgitas Mõtsküla. „Sellega kaitstakse nii kunsti, teadusteoseid, kui ka tehnoloogiaettevõtetele olulist arvutiarkvara – kui programmeerija kirjutab koodi, siis selle valmimise hetkel saab temast selle autor,“ tõi ekspert näiteid.

Lisaks autoriõigustele saab kaitsta veel ka tööstusomandit. „Siia alla käivad patent ja kaubamärk, mis on registreeritavad,“ selgitas Lehemets. „Patendiga kaitstakse leiutisi, seadmeid ja meetodeid ning see annab tugevama kaitse,“ lisas ta. Seejuures rõhutas Lehemets, et patenti võttes peab toode olema uudne ning selle tõestamise eest vastutab patenditaotleja.

Kõige rohkem võetakse kaitset kaubamärkidele. „See on brändingu mõttes kõige olulisem ja enim kasutatavam,“ kinnitas Lehemets. Ta lisas, et kui kaubamärk on üldtuntud ning kellegi poolt kasutatud, siis ei pea seda isegi registreerima ning see on automaatselt kaitstud. „Kui Coca Cola poleks Eestis registreeritud, oleks ta ikkagi üldtuntud ja kaitstud,“ tõi ekspert näite. Sellegipoolest ei saa kaubamärgiga kaitsta suvalisi sõnu. Näiteks ei saa kaubamärgiks olla lihtsalt maja, vaid kaitse alla saab minna vaid erilise disainiga või muu samale loogikale alluv maja.

Mõtsküla tõi veel välja, et kuigi intellektuaalomandi kaitsmine aitab oma õigusi kaitsta, on teatav kaitse olemas ka vaikimisi. „Kaubamärgi seadus näeb ette, et seda pahauskselt registreerida ei ole võimalik – Äripäeva tuntud kaubamärgiga sarnast brändi ei ole võimalik turule tuua, mis siis, et aferist võiks sellelt kasu lõigata, jättes mulje, kust kui mingi sarnane bränd on Äripäeva poolt tunnustatud,“ selgitas ta. „Seega on Äripäeval võimalus aferistid kohtu abil turult välja tõsta.“

Teatav kaitse on vaikimisi olemas ka leiutiste puhul. Kaitsmata toodet saab küll reprodutseerida ning samal tehnoloogial lahendusi turustada, kuid samal ajal ei saa keegi võtta juba turul olevale kaitsmata tootele patenti hoopis enda kasuks. „Sel hetkel kui toode on avalikkuse ette toodud, kaob uudsus ning seda ei saa registreerida enam ka keegi teine,“ kinnitas Mõtsküla. „Samas jäetakse leiutise loojale ka teatud armuaeg, mil ta saab ise oma tööle patenti võtta, see on 12 kuud alates toote avalikustamisest, pärast seda ei saa seda enam uudsuse puudumise tõttu keegi registreerida,“ tõi ta välja patendi ja kaubamärgi vahelise erinevuse. Viimast saab kaitsta igal hetkel ja alati.

Vaikimisi on paigas ka see, et kui ettevõtja on palganud endale töölepingu alusel töötaja, siis sel juhul lähevad töötaja loodud autoriõigusega kaitstud asjad tööandjale üle. „Selleks tuleb töölepingusse sisse kirjutada litsentsiandmine, kuid üldiselt, kui mingi asi valmib töösuhte raames, siis see kuulub tööandjale,“ andis Lehemets nõu. Ta lisas, et selline võimalus puudub juhatuse liikmete puhul, kes ei tööta töölepingu alusel. „Sellistel puhkudel on vajalik intellektuaalomandi üleandmine,“ märkis Lehemets. Omanikevahelised õigused soovitavad eksperdid aga kokku leppida juba ettevõtte asutamislepingus.

Töötaja, kelle intellektuaalomand võib liikuda töölepingu tõttu tööandja kätte, saab Mõtsküla hinnangul oma panuse eest küsida pidevalt kõrgemat palka ning muid hüvesid, mis seda seaduse punkti kompenseerib.