Töösturid mures: kuulatakse huvigrupid ära ja edasi tehakse ikka nii, nagu endal parem

Augusti lõpus kirjutas Äripäev, et töösturite hinnangul on IT-ettevõtjad endale ebaõiglaselt hea toetuse välja lobistanud, samal ajal kui ka tööstussektor ägab tõsise tööjõupuuduse all. Jutt käib EASi 2000eurosest toetusest, millega IT-firmad saaksid spetsialistide “impordiga” seotud kulusid katta. Samuti toob EAS Work in Estonia programmi raames 170 000 euro eest viieks päevaks Eestisse 20 välismaa IT-spetsialisti, et viimased saaksid kohalike ettevõtjatega tutvuda.

“Olukorras, kus kõik sektorid on tööjõuga hädas, on kentsakas, et üks tunnustatud ja edukas sektor saab riigilt sellisel kujul rahalist abi värbamisel,” kritiseeris Eesti Masinatööstuse Liidu juht Triin Ploompuu. Ka Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhi Ruta Rannala hinnangul on selline toetus populistlik ja moonutab majandusloogikat.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu presidendi Ivo Suursoo sõnul on OSKA raportitest aga selgelt näha, et kõige rohkem on puudu just IKT-spetsialiste. Ta lisas, et see meede ei ole ainult IT-firmade jaoks, vaid kõigile majandusharudele, kes proovivad IKT-spetsialiste värvata. “Eesmärk on ärgitada teisi sektoreid oma tootmist moderniseerima IKT-spetsialistide abil,” lisas Suursoo.

Tallinna Tehnikakõrgkooli tootmiskorralduse eriala eestvedaja ja Tallinna Tehnikaülikooli lektori ning tööstusettevõtete konsultandi ja koolitaja Ingrid Joosti hinnangul tuleneb selline vastandumine sellest, et tööstusettevõtted tunnevad, et neile pööratakse liiga vähe tähelepanu, vahendab tööstusuudised.ee. “Tööstus pole IT vastu, aga tööstus tahaks, et riik näeks samamoodi ka selle sektori probleeme, nagu nähakse IT omasid,” ütleb Joost ja toob näiteks, et avalikult on räägitud IT-ministri ametikoha loomisest, aga midagi pole kuulda võimalikust tööstusministrist. Sarnane lugu on seegi, et olemas on IT-kantsler, aga puudub tööstuskantsler.

Ingrid Joost tuletab ka meelde, et IT- ja tööstussektorid peaksid arendama koostööd ja läbi saama, sest tegemist on n-ö ühe mündi kahe poolega. “Tööstus on IT klient ja IT võiks samamoodi ka tööstusesse suhtuda. Kui me omavahel läbi ei saa, siis meil kliente pole. Koostööd tuleb teha,” rõhutab Joost. Lisaks oleks tarvilik ka inseneride ja IT koostöö, kuid praegu pole ühiskonnas kuulda, et ka insenerlahendusi võiks toetada. Eesti tööstuses on aga väga palju tublisid ettevõtteid, kes on teinud erinevaid kihvte asju, märgib Joost.

Kui rääkida aga võimalikust majanduslangusest või kriisist, siis kukuvad ka tööstussektori tellimused IT-sektorile. “IT ei suuda SKP-d nii palju tõsta, et majandus muutuma hakkaks. IT pakub tööstusele teenust ja kui tööstuste välispartneritelt enam tellimusi ei laeku, siis see tähendab, et meie ettevõtted ei osta enam nii palju IT-ettevõtete teenust.”

Tööstussektori põletavaim probleem on endiselt tööjõupuudus, millele pole praeguseni häid lahendusi leitud. Üks tõke on ka igal aastal aina kiiremini täituv rändekvoot, millega tööstusel tuleb arvestada, kuid mis IT-sektorit ei puuduta. “Tööstus pole saanud ühtegi lahendust, kuidas tegelikult seda probleemi lahendada. Näiteks Tööandjate Keskliit rõhub võõrtööjõu sissetoomisele ja antud hetkel lühiperspektiivis muud üle ei jäägi. Pikas plaanis peaksime tegelema esmalt automatiseerimisega ning seejärel digitaliseerimisega, sest automatiseerimise ja digitaliseerimise sünergia tulemusena läheb meil vähem tööjõudu vaja. Ainuüksi digitaliseerimisega me tööjõu probleemi ei lahenda ja tootlikkust ei kasvata.”

Võõrtööjõuga ongi Joosti sõnul praegu nii, et juurde ei lubata tuua ning vastuargumentidena kasutatakse alati digitaliseerimist, automatiseerimist ja kõrgema lisandväärtusega toodete tootmise vajadust. Joost leiab, et kvoodi alt võiks välja arvata aga sellised tööstussektori spetsialistid nagu väljaõppinud masinaoperaatorid, mehhatroonikud ja automaatikud.

“Päris seda meelt ma ei ole, et toome vaid kõige lihtsama töö tegijaid. Tööstus ei saa olla odavale tööjõule rajatud,” nõustub ta, “aga see ei ole ka miski, mis toimub üle öö. Automatiseerimine ja digitaliseerimine hakkab toimima viie aasta pärast, aga sinnani on meil samuti inimesi vaja.”

Veel üks probleem, millega Ingrid Joost konsultandina on kokku puutunud, on keelebarjäär. Eesti keele mitteoskamine on tööstusettevõtete jaoks kaalukas argument, miks välised IT- ja tarkvaraspetsialistid kõrvale jätta. “Meil on Eestis suured arendajad olemas, aga samas on maailmas väga palju erinevaid tarkvarasid, mille arendust ja tuge siin kohapeal ei ole. Nii mõnedki neist on meil Eestis olemas, aga kui mõni ettevõte tahaks saada ka arendust, siis seda tuge Eestis ei pakuta ja selleks tuleks palgata konsultandid välismaalt,” kirjeldab Joost üht kitsaskohta.

“Olen kohanud mitmeid, kes ütlevad, et programm on küll parem, aga sellele puudub Eestis tugi ja seega me seda ei vali,” ütleb ta. Kokkuvõttes võib öelda, et IT-tugi peaks tööstusettevõtete jaoks olema alati lähedal ja kättesaadav. Oluline on ka keeleoskus, sest näiteks inglise keeles õppimine võib olla tootmistöötajate jaoks keerukas. Ka viimased peavad olema suutelised oma töölõigu piirides kasutama erinevaid digitaalseid lahendusi ning selleks tuleb neid ikkagi koolitada nende emakeeles.

Nii tulekski mõelda hoopis sellele, kuidas koolitada ja õpetada erinevaid süsteeme ettevõtete inimestele. “Näiteks me anname 170 000 eurot, et 20 inimesele Eestit tutvustada, samas kui meie tööstusettevõtete inimesi oleks vaja koolitada ja neile erinevaid digilahendusi näidata. Selle raha eest saaksime tuhandeid inimesi koolitatud.”

Digitaliseerituse tase on praegu Eesti tööstustes madal, sest ettevõtted lihtsalt ei tea suuri süsteeme, mida laias maailmas pakutakse. Joosti sõnul ei ole ettevõtted erinevate võimalustega kursis ja isegi kardavad neid. “Kardetakse, et see võtab palju ressurssi ja juurutamisega ei saada hakkama. Neid tuleks õpetada, nad peaksid aru saama, millised need tarkvarad on. TTÜs küll õpetatakse süsteemidest aru saamist, kuid kui me räägime reaalselt tööstuses töötavatest inimestest vanuses 35–55, siis nendel see teadmine puudub,” ütleb Joost.

Ta tunnistab, et ka õppejõududel jääb tihti teadmistest väheks. “Õppejõududel on väga suur roll – nad peaksid olema oma eriala IT-poole innovaatorid. Ma näen, et võiks ja peakski kooli tooma rohkem erialaaineid, aga kui vaadata õppekavasid, siis igal pool on erialane IT ja IT-süsteemid. Peaksime näitama erinevaid võimalusi turul toimuvast ja tegema koostööd IT-firmadega, kes tuleks ja näitaks ja oleks ka ise asjast huvitatud.”

Kui tulla tagasi pikema perspektiivi juurde, siis on Joosti sõnul oluline märgata, et globaalselt hakkavad tootmised koduturgudele taas lähemale tulema ning seejuures on oluline küsimus just transport. “Kui vaadata Euroopa maanteid, siis teed on kaubaautosid täis. Kaupade vedu läheb nii suureks, et ma ennustan, et ühel hetkel muutub vedu nii kalliks, et meil on jälle odavam tooteid kodupiirkonnas teha. Riigid mõtlevad jäjest enam sellele, kuidas teehoolduse kalliduse probleemi lahendada, aga see võib ka olla 20–30 aasta perspektiiv,” sõnab ta.

Nii ei saagi Joosti hinnangul transiit pikas perspektiivis jätkusuutlik olla, praegu veel toodetakse kaubad küll Hiinas, kuid üha enam tullakse tagasi koduturgudele. “Aga kolitakse ka Rumeeniasse, Bulgaariasse ja Poolasse ning see tähendab, et kaubad ei liigu enam nii palju merekonteineritega, vaid autoga. See on kohutav, mis põhilistel Euroopa transiitteedel toimub. Ilmselt paljud riigid, kelle maanteedel liigub järjest rohkem transiitvoogusid, mõtlevad sellele, mida sellega teha ning usun, et see on ainult aja küsimus, millal need riigid kehtestavad kõrgemad maksud transiidile. Selle tulemusel on aga vedu kohe kallim,” ütleb ta.

Kaupade puhul tuleb analüüsida, millist on mõistlik transportida ja millist mitte. “Näiteks puidu- ja masinatööstus jäävad siia, tarbijale lähedale, sest neid tooteid on väga kallis pika vahemaa taha transportida. Aga näiteks tekstiilitööstusega võib küll minna nii, et siin arendame tooteid ja toodame kuskil mujal,” selgitab Joost.

Seega on kurb, kui riik tahab keskenduda vaid IT-le, sest edukad majandusriigid on ikkagi need, kus on tugev tööstus. “Tööstusriigiks meie ei saa, aga kindlasti saame oma tööstust tugevamaks teha,” nendib ta.

Tööstuse tugevamaks muutmine eeldabki koostööd tööstuse, avaliku sektori ja IT-sektori vahel. Tööstuse ja avaliku sektori osas on ikka kuulda erinevatest töögruppidest ja ühistest aruteludest, mida ja kuidas paremini teha, kuid rahulolu ei paista ikka selline, nagu võiks eeldada.

Üks selline dokument, mille nimel töösturid ja avaliku sektori otsustajad aastaid ühise laua taga istusid, on tööstuse roheline raamat. “Kohati jätab asi mulje, et kuskil on mingi huvigrupp, kes pakub midagi välja, siis kuulatakse huvigrupid ära ja edasi tehakse ikka nii, nagu endal parem on. Näiteks seesama tööstuse roheline raamat – väga paljud asjad olid laual, aga kui raamat valmis sai, siis mina neid asju seal ei näinud,” kritiseerib Joost. “Kasvõi seesama valdkond, kuidas, kas ja mida tööstuses digitaliseerida. Dokument tuli välja üldsõnaline, aga tegelikult tehti väga konkreetseid ettepanekuid, mis olid algselt kirjas.”

Joost meenutab paari aasta tagust Tööstuse Äriplaani konverentsi arutelu, kus ta koos Juhan Partsi ja toonase EASi juhiga osales. “Tol ajal leidsin, et meil on vaja tööstusstrateegiat ja arengusuundi, kuhu liikuda. Parts küsis, et mis see paber tööstusele annab? Teil pole paberit vaja! Nüüd, mil see dokument valmis on, lugesin selle läbi ja pidin oma sõnu sööma – Juhan Partsil oli õigus, meil pole seda tõesti vaja,” viitab Joost rohelisele raamatule.

Joost tuletab lõpetuseks meelde, et ilma tööstuseta riik hakkama ei saa – tööstus on vundament. “Ka president ütles, et meil on vaja omatooteid. Arendame ja müüme neid, ja siis toodame neid kuskil mujal. Iseenesest ei ole see vale, aga kui hakkame vaatama, kuidas jõuda toodeteni ja tootearenduseni, siis esmalt peab meil see tööstus siin kohapeal olema.”