Armin Kõomägi - mitme näoga mees

Armin Kõomägist sai ettevõtja 1993. aastal, mil tema ning tema tänased äripartnerid Indrek Prants ja Sven Mansberg sattusid hulgikaubanduses palgatööd tehes ülemustega konflikti ning otsustasid seejärel iseenda peremeesteks hakata.

„Meil tekkis banaalne konflikt seoses palkadega,“ meenutas Kõomägi Äripäeva raadio saates Äripäeva persoon 90ndaid. „Seejärel otsustasime, et võime ise sama asja teha, siis ei pea vähemalt koguaeg mõtlema, kas saame oma töö eest õiget palka,“ nentis Kõomägi.

Kõomägi tunnistab, et oli alguses oma äripartneritest küllaltki erinev. „Mina olin käinud Vene sõjaväes, samas kui Sven ja Indrek ei pidanud seda läbi tegema – sel ajal kui mina elasin nõukaelu, hangeldasid nemad Soomes viinaga ja said palju ettevõtlikumaks,“ märkis ta. „Vene sõjaväes ei osanud ma ettevõtlikust õppida, samas sain sealt kaasa oskuse sõbruneda endast kardinaalselt erinevate inimestega,“ kirjeldas ta kolme äripartneri algusperioodi väga erinevat kogemustepagasit. See aga aitab erinevate äriotsuste tegemisel kokku tuua erinevad vaatenurgad ning langetada seeläbi paremad otsused – neid küll lõpuks konsensuslikult.

Samuti soosis ettevõtlusega alustamist toonane keskkond. „Ajad olid väga meeldivad, algas transformatsioon ühest majandussüsteemist teise ning igasugune initsiatiiv sealhulgas ettevõtluses oli väga oodatud ja vajatud,“ rääkis Kõomägi. Nii kasvaski meeste koostööst ning senistest kogemustest välja nende esimene ettevõte Smarten, mida nad omavad tänaseni ning mis on jagunenud logistika ja maaletoomise ärideks.

Seejärel vaatas trio jaekaubanduse poole ning avastas seni täitmata nišši – odavmüügi keti puudumise kohalikul turul. „Nii avas 1998. aastal uksed esimene Säästumarket, mille mõned aastad müüsime ja millest said seejärel pärast mitmeid omanikevahetusi Rimid,“ ütles tehinguga oma esimese miljoni teeninud Kõomägi. Säästumarketi müügist saadud rahaga osalesid mehed Eesti Raudtee erastamisel. „Seiklus oli pikk ja õptelik – kui kaasosanikuks on riik, siis on tegemist väga teistsuguse äriga,“ tõdes ta sellest saadud õppetundi kirjeldades.

Kõomägi on proovinud kätt ka investeerimisega, kuid nendib, et suured rahad tulevad siiski töökusega. „Võtsime algul oma äridest veidi käibevahendeid välja, kuid seda alles väga pikka kaalutlemist – kui lõpuks otsuse tegime ja bösile investeerisime, käis pauk ja pool rahast oli läinud,“ kirjeldas Kõomägi oma börsikogemust. Pärast seda enam ühiselt börisele investeeritud ei ole, küll omavad mehed tänaseks eraldi väärtpaberiporfelle.

Kuna Smarteni algusaastad olid kõigi äripartnerite jaoks rasked ning sageli tuli ka laupäeviti tööd teha, sai meestele selgeks, et meeskonna seest on võimalik välja kasvatada head juhid, kellele ülesanded edasi delegeerida ning ise sellel kõigel kaugemalt näppu pulsil hoida. „Täna juhime oma ettevõtete tegevusi nõukogu liikme pingilt – professionaalsed ettevõtjad on paremad firmasid juhtima, kui meie seda suudame teha,“ nentis Kõomägi. „Näeme end eelkõige kaasarutajatena, kellegina, kes on igapäevaselt otsustamisest kaugel ja keda argised nüansid ei mõjuta – saame anda värske pilgu väljast.“

Seejuures on Kõomägil osalus umbes kümnes ettevõttes, mille nõukogude koosolekutel ta vähemalt kord kuus osaleb. „Igapäevane jooksmine ja ettevõttega tegutsemist ei saa seetõttu endale lubada ja see ei ole ka mõistlik ega vajalik – oleme minetanud ka tegevjuhtimise vajalikud iseloomujooned,“ tunnistas Kõomägi.

Oma portfelli kõige huvitavamateks ettevõteteks peab mees neid, kel on parasjagu raske. „See ei pruugi olla meeldiv ja mõnus, kuid on väljakutse ning huvitavam, kui viiesele lapsele kaasa elamine,“ märkis Kõomägi. Kuna ettevõtteid on tal palju, siis pakub vähemalt mõni teist talle pinget igal ajahetkel. Ühe suurima õnnestujana nimetab ta aga oma portfellis olevat MyFitness spordiklubide ketti, mis on suutnud tihedas konkurentsis edukalt toime tulla.

Lisaks edukale ettevõtjale tuntakse Kõomägit täna ka eduka kirjanikuna, kes kirjutas avalikkuse jaoks esimese novelli „Anonüümsed logistikud“ pärast seda, kui oli ettevõtjana tegutsenud kümme aastat. See osutus aga niivõrd menukaks, et pälvis Tuglase novelli auhinna. „See oli mulle ja avalikkusele väga suur üllatus,“ tõdes ta. „Ma ei ole kunagi tahtnud saada kirjanikuks, vaid lapsena unistasin estraadinäitlemisest, kahest lapsest, heast naisest, suvilast ning luksuslikust Žigulist,“ märkis Kõomägi.

Kirjutama ajaendas Kõomägit aga Delfi naistelugude rubriigi lugemine. „Lugesin läägeid romantilisi lugusid nii palju, kui jaksasin ning lõpuks läks süda pahaks – see oli nagu võtaks klaasi kokat ja valaks veel pool klaasi suhkrut peale,“ rääkis Kõomägi. „Siis tekkis trots ja tahtsin kirjutada midagi ebaromantilist oma elust, väänata selle sõlme ja kasta fantaasiakastmega üle,“ kirjeldas ta oma kirjaniku teekonna algust. Ta lisas, et „Anonüümsed logistikud“ ei olnud tema esimene novell, vaid sahtlisse oli kirjutatud ka varasemalt – esimeseks looks „Romantika“.

Kui algselt kirjutas Kõomägi lugusid väga kiirelt, siis aja möödudes on muutunud ta enesekriitilisemaks. „Reageerisin algul väga kiiresti, võtsin kolm-neli tundi aega ja nii lookene ka sündis, praegu sünnivad novellid aga väga aeglaselt ning võin üht ideed isegi pool aastat hüpitada,“ nentis Kõomägi. Tema jaoks on kõige tähtsam, et tal endal oleks huvitav kirjutada ning lugeja huvid on teisejärgulised. Seejuures ei pane ta midagi kirja enne, kui on kindel, et teosest tuleb lõplik produkt – pooleli on Kõomägi jätnud vaid üks-kaks kirjatükki.

Lisaks novellidele kirjutab Kõomägi ka romaane. „Selleks hetkeks kui 30-40 novelli oli treitud, tahtsin kogeda midagi teistsugust – novell on nagu Usain Boldi 100 meetri jooks, aga tahtsin tunda, kuidas on maratoni joosta,“ märkis ta. Romaani valmimine võtab mehelt aga aastaid. „Mul peab olema kindel stardipakett ja suund, kuhu hakkan jooksma – see kõik, mis tee peal juhtub, see on improvisatsioon ja seda ma kirjutamise juures naudin,“ kirjeldas Kõomägi oma tööprotsessi.

Praegu peab mees aga kirjutamisest pausi. „Üle aasta on tulnud raamat ja nii seitse raamatut järjest,“ märkis ta. „Tahan seda rütmi lõhkuda ning näha, kuidas see mõjub – olen endaga kokku leppinud, et ei sunni end tagant ja hea meelega mõtleksin kolm aastat veel uuele ideele,“ rääkis Kõomägi, kuid tõdes, et uus mõte romaani jaoks on tal tegelikult juba olemas. Ta lisas, et oluline ei ole kirjutada palju, vaid kvaliteetselt ning iga teosega soovib ta jõuda uuele tasemele.

Lisaks kirjutamisele ning ettevõtlusega tegelemisele kogub Kõomägi ka kaasaegset Eesti kunsti, mida annab erinevatele asutustele presenteerimiseks. „Ühel hetkel tundus, et seda kõike on kogunenud liiga palju ning kuna kunsti on vaja füüsiliselt kusagil hoida, oleks kahju, kui see oleks kinnises ruumis näoga vastu seina,“ rääkis 100 maali omanik.

„Hakkasin seda välja pakkuma ühiskondlikele hoonetele ja tasuta – nemad korraldavad transpordi ning minu jaoks on maalide üle Eesti laiali jaotamine kui depineerimine,“ ütles Kõomägi. Tema kogutud kunsti võib leida näiteks haiglatest ja koolidest, aga ka Tartu vanglast.

Kunstis paelub Kõomägit aga võimalus tutvuda erinevate ja uudsete vaatenurkadega. „See on nagu uus uks, mis tõi minuni uued inimesed ja maailmavaate – minu kõrval elavad inimesed, kes näevad maailma täiesti teistmoodi kui mina,“ tõdes ta. Kunst ei tähenda Kõomägi jaoks aga ainult maale, vaid ka erinevate filmniprojektide toetamist. Nii on ta toetanud näiteks „Sügisballi“. „Anname reeglina sildfinantseeringut olukordades, kus kateallikad on olemas, kuid kust raha vabaneb hiljem, kui seda reaalselt vaba on.“

Veel on Kõomägi Eestisse toonud täiesti uudse spordiala – padeli. „See on reketimäng, mis on kõige sarnasem tennisele – tegemist on minitennisega, kus saab kasutada seinapõrkeid,“ kirjeldas ta uudset sportmängu. „See pole samas nii tehniline kui tennis ja on väga kiiresti õpitav,“ märkis ta ja lisas, et mäng on eriti populaarne Lõuna- ja Ladina-Ameerikas, aga ka Soomes ja Rootsis. Eestis saab seda mängida Rocca al Mares ning selleks on vaja neljaliikmelist meeskonda, mille osas saab vajadusel aidata ka Kõomägi poolt loodud padeliklubi.

Lisaks kõigele meeldib Kõomägile maailmale kaasa elada ning ka poliitikat jälgida, olgugi, et viimasesse ise mineku ta täielikult välistab.

Kõomägil jagub näpunäiteid ka alustavatele ettevõtjatele. „Kunagi ei tohi karta ebaõnnestuda ning ebaõnnestujate üle irvitada ega näpuga näidata,“ rõhutas ta.

„Võitjad ja kaotajad on ühes potis, ning teises potis on alati need, kes mängivad viiki – nii kaotaja kui võitja on võtnud julguse, midagi teha, samas kui jalgpallimeeskond väljakule ei jookse, ei saagi tulemust tulla,“ lõpetas ta. Ettevõtluse peamise eelisena nimetab ta aga võimalust olla oma aja peremees.