Põlevkivist pole kuigi lihtne loobuda

Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vajab põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk Põxitit" arutelul tegid ettekanded MTÜ Rohelise Liikumise juhatuse liige Mihkel Annus, keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra, töötukassa lda-Virumaa osakonna juhataja Anneki Teelahk ja Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Mihkel Annus tõi esile, et Pariisi kliimaleppest lähtuvalt on ülemaailmseks eesmärgiks seatud kasvuhoonegaaside emissiooni ning sellest tingitud atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu piiramine. „Keskkonnaministeeriumi andmetel pärineb energeetikasektorist ligikaudu 90 protsenti Eestis tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest. Ülekaalukas osa sellest tuleneb omakorda põlevkivienergeetikast,“ märkis Annus. Tema hinnangul on vaja selleks, et vähendada meie süsiniku jalajälge ning olla muu hulgas kooskõlas Euroopa Liidu perspektiiviga liikuda järk-järgult süsinikuneutraalse ühiskonna poole aastaks 2050, vaja aegsasti ja sisuliselt tegeleda energeetikasektorist pärinevate heitmete kärpimisega. „Kõige efektiivsem viis selleks on alustada sealt, kus on võimalik kõige rohkem kokku tõmmata ehk realiseerida üleminek põlevkivilt taastuvenergiale, tagades seejuures elektrienergia varustuskindluse ning sotsiaalmajandusliku heaolu Eestis,“ ütles Annus.

Anneki Teelahk ütles, et tegu on olulise sotsiaalse probleemiga. Regioonis töötuse määr 8 protsenti. Tema sõnul on Ida-Virumaad iseloomustatud pikaajaliste töötute arvuga seoses ettevõtete sulgemisega.

Tarmo Soomere ütles põlevkivi kasutamist käsitledes, et seal on hulk plusse. „Me oleme ikkagi ainus elektri netoeksportija Euroopa Liidus, väliskaubandusbilanss on korras, riigi maksu- ja tuluallikas 4 protsenti SKTst, 6000, 7000, 8000 töökohta, kuidas lugeda, kaudselt 13 000, kohaliku ressursi osaline väärindamine, mis on ikkagi hea. Ja pluss – pisiasi küll, aga – tehnoloogia ja kõrvalproduktid selle juures,“ ütles Soomere. Ta tõi välja ka miinused – atmosfäär, põhja ja pinnavesi, visuaalne reostus. Suhteliselt keerukas miinus on tema sõnul see, et me ei väärinda seda ressurssi piisavalt

„Õli pressimine, segamine või põletamine ei ole lahendus. Saastekoht viiakse lihtsalt kaevandamisest eemale, atmosfääri paisatav heitmete kogus oluliselt ei muutu, väävlit ikka kätte ei saa. Kasu on ainult selles, et õli on kontsentreeritud energiasalvesti,“ toonitas Soomere. „Saame paremaks muutuda ainult, kui me kasutame ära põlevkivi potentsiaali teisiti väga hea põlevkivikeemia alusel. Teistele loota ei saa, sest maailma parim teadmine põlevkivist on praegu Eestis,“ rõhutas Soomere. Ta märkis oma esinemise lõpus, et Põxit ei ole eestikeelne sõna ja loodetavasti ei tule kasutusele.