Erakapitali kardetakse, sest see nõuab tulemusi

„Tänapäeval levib müüt, et kapitalist on halb inimene ja iga kapital on halb – viimasel ajal on tunnetada neosotsialismi,“ tõdes Pillesaar Äripäeva raadio saates „Isemajandav Eesti.“ „Noored inimesed, kes pole nõukaajal elanud, on sotsialismiga kaasnevad probleemid ära unustanud ning nähakse ainult positiivset poolt,“ lisas ta.

Pillesaare kinnitusel on erastamine ainus vahend arengu saavutamiseks ning riigi püsima jäämiseks. „Me ei suuda tulevikus nii kulukat riiki ülal pidada,“ arvas ta. „Peame praegu 650 000 inimest ülal pidama – nende hulga kuuluvad pensionärid, lapsed, töövõimetud, kuid samal ajal väheneb meie rahvastik mõnekümne aasta jooksul 800 000ni, mis tähendab et 150 000 ei ole võimelised 650 000 üleval pidama,“ selgitas Pillesaar.

Täna aga Pillesaare hinnangul erakapitali kardetakse, sest see on otsekohene ning nõuab tulemusi. „Ühiskonna seisukohalt on aga tähtis konkurents, et võimalikult palju raha oleks kodanike käes, kes saaks siis ise otsustada, milliseid teenuseid ning kellelt nad ostavad – see suurendab meie kõigi jõukust,“ nentis IT ettevõtja. „Täna oleme selles äärmuses, et riik püüab kodanike eest kõik ära lahendada – tegelikult peaks inimene ise enda eest vastutama ning kui ta seda kuidagi teha ei saa, tuleb appi kogukond või perekond ja riik peaks olema viimane, kes sekkub.“

Pillesaare hinnangul on eraettevõtja ning erakapitalil põhinev firma tõenäoliselt oma töötajate vastu palju hoolivam. „Näiteks arstide palku hoitakse täna jõuga all ning ka mitmed uuringud on kinnitanud, et erasektoris on töötajate rahulolu kõrgem,“ rõhutas ta. Erasektorit sunnib pingutama konkurents ning teadmine, et rahakott on kliendi käes, kes otsustab, millist teenust tarbida. „Kui mõni ettevõte teenib rohkem raha, siis on ta paremini taibanud, millist teenust kodanik vajab.“

Maksu- ja tolliameti peadirektor Valdur Laid tõi aga välja, et erakapitali puhul on oluline vahet teha, kas tegemist on kohaliku või väliskapitaliga. „Olime 90ndatel väliskapitalile väga avatud, kuid tänaseks on paljud meie suurfirmadest libisenud välismaiste investorite kätte ning noteeritud kuskil mujal,“ viitas ta erastamise võimalikule ohukohale. „Välisinvestoril on tavaliselt ka riigi mainest ükskõik ning ta lähtub vaid oma õigustest.“

Pillesaare arvates tuleks riiklike teenuste osas teha põhjalik revisjon. „Täna pakume teenuseid, mida kõike ei ole tarvis tingimata pakkuda, teenuseid, mis ei ole enam hädavajalikud,“ selgitas ta. „Näiteks sotsiaalvaldkonnas on 120 teenust, millest kodanik ei oska valida ning süsteem on liiga keeruline.“

Kindlasti peaks Pillesaare hinnangul saama inimesed valida, kus ja kuidas end ravida. „Juba praegu on headeks näideteks erapraksised, kes toimivad isemajandavalt hoolimata kõrvalolevale riigiteenuse konkurentsile,“ märkis Pillesaar. „Ka Soomes on erameditsiini osakaal palju suurem kui Eestis – aga eks see võtab aega, et inimesed harjuks teenuse eest maksma ning väikeste sammudega võiks selles suunas liikuda,“ lisas Laid.

Selleks, et meditsiini kui teisi riigi käes olevaid monopole erastada, on Pillesaare kinnitusel vaja poliitilist tahet, mis sõltub täna väga palju valijast. „Valija peab lõpuks aru saama, et kui riik jätab talle rohkem raha kätte, saab ta ise otsustada ja tema vabadus seeläbi suureneb,“ rõhutas ta. „Nii tekiks tal võimalus saada rohkem raha ning näiteks tasuta transpordi asemel jalgrattaga sõites täna maksudele kuluvaid summasid mujale paigutada.“

Üks müüte, millega Pillesaare sõnul erastamise vastu seistakse, on see, et mingi riigiettevõte on julgeoleku seisukohalt just kui strateegilise tähtsusega, mida ei tohi ära anda. „Tuuakse välja, et sõja tarbeks peab objekt olema riigi käes,“ selgitas ta. „Samas võtab sõja olukorras nagunii riik strateegilise tähtsusega objektid üle, olgu selleks siis sadamad või lennujaamad ning erainvestor on lõpuks õnnelik, et riik tema vara keerulistel aegadel kaitseb,“ põhjendas IT ettevõtja seda, miks see argument ei päde.

Pillesaare hinnangul võiks seetõttu vabalt erastada kõik täna riigi käes olevad rohkem kui 30 ettevõtet. Kõige rohkem on räägitud seejuures Eesti Energiast ja Eesti Postist. „Kui vaadata maailma praktikat, siis kõik erakapitalile või rahvale kuuluvad ettevõtted on kasvanud kordades, samas kui riigi käes olevad firmad on jäänud sama suureks,“ rääkis ta. „Riigil on alati nii äriline kui poliitiline eesmärk ja kuna töötajad ei tea, kumb on tähtsam ja kuhu püüelda, annab see võimaluse teeselda töö tegemist.

Laid tõi välja, et Eesti Posti ei taheta täna erastada ilmselt seetõttu, et vanast ajast on säilinud arusaam, justkui liiguks tundlik info täna veel paberkujul ja posti kaudu. „Seetõttu on see defineeritud strateegilisena,“ arvas ta. „Omniva põhiline kasvuäri on pakkide liigutamine suurtel distantsidel, miks see on strateegiline, seda on täna raske mõista,“ lisas Laid.

Pillesaare sõnul kuuluvad täna ka paljudes riikides lennujaamad suurtele konsortsiumitele. „Riik võib seejuures osanik olla, kuid mitte suurim,“ märkis ta. „Kui riik on enamusosanik, siis investor sinna raha sisse ei pane, sest nõrga investoriga ei taheta koos investeerida, kuna nii on vara väärtus ja potentsiaal madalamad – me pole näinud ühtegi riigiettevõtet maailma vallutamas.“

Saadet juhtinud Äripäeva peadirektor Igor Rõtov tõstatas ka küsimuse, et ehk võiks isegi maksu- ja tolliameti erastada. „Teoreetiliselt oleks see võimalik. Juba täna on suur osa tegevustest suunatud näiteks IT arendustesse, ega me neid siis ise tee,“ kõlas Laidi vastus. „Aga see, kas meil tollipunktis võiks istuda ka keegi, kes pole riigiametnik, on poliitilise otsustamise koht – see tuleb seaduse tasandil paika panna,“ lõpetas ta.

Pillesaar lisas, et täna ei päde enam ka argument, just kui oleks Põhjamaad tänu sotsiaaldemokraatiale meile eeskujuks. Tema sõnul on nende rikkus saavutatud tänu pikale rahuperioodile ning liberaalsetele perioodidele. „Paljud ei tea, et Rootsi oli 60ndatel ja 70ndatel väga liberaalne riik,“ sõnas ta. „Soome aga liigub täna paremale poole.“