Ajaloolaste reisikiri: Matriarhaatlik saareriik Seišellid

Järjekorras 128. puhkamiseks mõeldud riigi väljavalimine käis nagu gloobusel pliiatsiga järje tõmbamine. Kui aasta varem olin läbi sõitnud Kesk-Ameerika, seejärel käinud Aafrika läänerannikul ja Kagu-Aasias, siis nüüd oli aeg näha ja tunda midagi pisikest, puhast, väikest, sooja ja rahulikku. Valisime müstilise Repiblik Seseli – nii on selle riigi nimi kõige levinumas ja ametlikus kreooli keeles, mis on teadupoolest prantsuse keele murre –, mis on suuruselt 181. riik maailmas ehk pool Hiiumaast.

Elanikke on selles miniriigis 90 000, kellest 93 protsenti on kreoolid. Kolmandik elanikest elab maailma väikseimas pealinnas Victorias (asutatud 1841) ja neist omakorda kolmandik omavad sõiduvahendina autot. Nii saab sealgi tunda tööaja lõppedes (mini)ummikuid. Ja kuna väljaspool linnu ja asulaid kõnniteid pole, teeb see jalgsi liikumise pimedas suisa eluohtlikuks.

Elanikkonna paigutus on puhkaja seisukohalt enam kui suurepärane – külad-asulad, isegi kui nad on kohe liivaranna taga, suisa hiilgavad oma vaikusega ja mitte keegi ei ürita sulle peesitamise ajal midagi müüa. Nii-öelda võõrast kaupa, nagu Hiina prillid jmt, lihtsalt pole.

Suuruselt kolmas saar La Dique aga on eriti vaikne, sest seal on peamine liiklusvahend jalgratas, millele istud sadamas peale ja pärast tiirutamist tuled sinna ka rattaga tagasi. Eriliseks teeb selle puhkusteriigi ka nurgataguste haisvate prügimägede puudumine, eriti aga kõikvõimalike plastikkottide puudumine – ostud pannakse üksnes paberkotti.

Kohalikud mõjuvad ja tegelikult on ka – ehkki statistika näitab suhteliselt kõrget kuritegevuse taset – väga rahumeelsed ja abivalmid. Sind koheldakse kui võrdset. Näiteks kui on järjekord, siis võrdselt kõigile. Nende köögiga saab ainult rahul olla – üllatavad road ja maitsed!

India ookeani saartest oleme varem külastanud Sri Lankat, Maldiive (muslimite riik) ja Mauritiust, kuhu – nagu ka Seseli – asustati 1970ndatel ümber veelgi lõunapoole jääva Chagose saarestiku elanikke. Seda USA lennubaasi Diego Garcia rajamise huvides, kust rünnati Afganistani ja Iraaki. See puudutas toona sadu inimesi, ent nüüd on inimõigused päevakorral ja lõppeval kümnendil on peetud kümneid kohtuprotsesse tagasitulemise õiguse üle ning Seseli omaaegne peremees Mauritius vaidleb Suurbritanniaga mõnede saarte pärast. Neid detaile tasub teada kohtumisel kohalike ametiisikutega, et mitte üllatuda suhtumise peale teatud suurriikidesse.

Seseli püüdlustest kõigile meeldida saab pildi pealinna valitsuskvartalis olevast ja publikule avatud toast, kus väljas riigipeale välisreisidel tehtud kingitused. Tõeliselt ilusad ja uhked asjad. Kindlasti oleks huvitav näha ka seda träni, mida Eesti president, riigikogulased ja diplomaadid said, kui kogu maailma pealinnad läbi lendasid, et moosida toetust Eesti pääsemiseks ÜRO julgeolekunõukogusse.

Seseli riigikorraldusest rääkides tasub teada, et pea pärast iseseisvumist ehk 1977–1993 oli tegu „sotsialismi ehitava Aafrika riigiga“. Seda võidu Etioopia, Somaali, Tansaania, Angola, Mosambiigi jt-ga. Kui esimesed kolm välja jätta, siis on Seselil läinud nii nagu teemantide ja naftarikastel riikidel – samade meeste juhtimisel ehitatakse nüüd sotsialismi asemel kapitalismi.

Väisasime parlamenti hetkel, kui arutati eelarvet. Viieparteiline opositsiooniblokk ja presidendipartei esindajad istusid teineteise vastas, käis rahulik keskustelu, sõnavõtu pikkus oli piiramatu ja meid saatnud presidendipartei esindaja ruttas täheldama, et tegu on mõttetu aja raiskamisega, sest kui vaja, võib valitsus ka ilma eelarveta valitsemist jätkata.

Kui nüüd Seseli vaatamisväärsusi ja loodust kirjeldama hakata, siis parlamendi sissepääsu sammaste ees seisavad mitte kahurid nagu endistes koloniaalvaldustes kombeks, vaid Seseli üks peasümboleid – naiskookospalmi kaksikseeme, mis sarnaneb naisterahva keha kõige mõjuvama osaga ja seda täisvaates puusast puusani. Peasümbolit kiikab tagant teine kohalik visiitkaart – kilpkonn.

Seda omapärast kaksikseemet või kookospalmi õit võib silmata kõikjal, sest suveniire ju tehakse ja on isegi terved seeriad tema kujutisega postmarke. Kõike seda tehakse maitsekalt, mitte pealetükkivalt, mis on selges kontrastis Kagu-Aasia ja Vaikse ookeani saartel nähtuga. Kes käinud, need teavad, et seal on esiplaanil ja komme reklaamida just mehe suguorganit ja selle võimekust. Seseli meespalmil on samuti oma õis ja teinekord eksponeeritakse neid ka kõrvu, ent sümbol on ikka see, mis ilusam.

Igal juhul erineb India ookeani asustajate arusaam olulisest ja ilusast selgelt Vaikse ookeani põlisrahvaste omast. Mitmed infoallikad rõhutavad, et Seseli elulaadis domineerivat siiani matriarhaat. Kui seda üle küsisime, targemaks eriti ei saanud. Panime vähemalt paar noort naist järele mõtlema – nad toksisid oma nutitelefoni otsingusse sõna “matriarhaat”, lugesid valgete inimeste tarkust ja kehitasid õlgu.

Kuulsaim ja UNESCO kaitse all olev kookospalmide park asub Praslini saarel. 1881. aastal seda väisanud Briti üks kuulsamaid koloniaalpoliitikuid kindral Gordon (hukkus moslemite käe läbi Sudaanis neli aastat hiljem) kuulutas kärmelt, et tegu ongi just selle ainuõige Eedeni aiaga, mida paljud taga otsivad! Mõistagi ruttab enamik turiste selles veenduma, mis tagab korraliku poolepäeva retke ja põhjaliku ülevaate sellest, kuidas meespalmi seeme või õis lendab öösel naispalmi juurde.

Seselis käiakse ka James Bondi pärast. Nimelt veetis tema looja Ian Fleming juba oma kuulsuse tipul ehk pärast seitsmenda raamatu “Goldfinger” ilmumist 1958. aasta kevadel mõned nädalad Mahe ehk siis peasaarel asuvas hotellis Hilton Northolme.

Flemingi seekordne, õigemini küll tema kangelase väljapääsemine Londoni rõskusest ja jõudmine troopikasse on kenasti kirjas kirjaniku järgmises raamatus „For Your Eyes Only“. Isegi Seseli ingveriõlle mark Liz Krest on trükimustas inimese nimena jäädvustatud.

Mõistagi peatus Fleming tollases parimas hotellis. Selle ehitus oli alanud veel enne esimest maailmasõda. Tema tänane väljanägemine pärineb aastaist 2005–2006, mil toimus viimane renoveerimine selge eesmärgiga saada kliente ka nende hulgast, kelle eluunistus on olla seal ja näha seda, mida nägi 007. Tõepoolest on see koht, kus saab nautida sama randa, sama basseini, samu vaateid, mida Fleming. Või Bond – kuidas keegi soovib.

Saab sukelduda samas piirkonnas, kus tegi seda Fleming, otsida samu piraatide aardeid, mida Fleming, ja mis siiani leidmata. Saab elada ka Flemingu enda sviidis – uhkes puitvillas, kus erinevalt ülejäänud samasuguse arhitektuuri ja sisekujundusega villadest on nüüd ka oma raamatukogu täieliku Bondiaanaga ning kus tualettruumi ust avades kõlab tuntud fraas Monty Normani tunnusmuusikast. Elamus igal juhul! Agent 007 leiab meenutamist ka baaris, kus Fleming tavatses aega veeta.

Mida veel soovitada? Käige vees, aga istuge ka pisikesse paati ja tuletage ühel hetkel meelde, et loksute ookeani lainetel. Üksi nagu James Bond ühe filmi lõpukaadreis, ent kus viimasel hetkel ilmus kaadrisse ka ikkagi kaasas olnud tüdruk. Ja ükskõik mis suunas ka ei vaata, pole tuhandete kilomeetrite ulatuses mitte kedagi.

Meie sõit sai teoks Emeraude Traveli kaasabil ja kohapeal selgus, et mind ootab üks kohalikest ministritest. Mul polnud kaasas ühtegi esinduslikku meenet, oli vaid Lennart Meri konverentsi kena ja tema nimega kaunistatud pastakas.

Just see aga tuletas mulle meelde omal ajal skandaalseks kuulutatud Lennart Meri esinemist ÜRO Peaassambleel 1996. aastal, kui ta teatas väikeriikide tippkohtumise korraldamisest Tallinnas. Kõik said aru, et meil pole raha ja oli selge ka, et niisama igasse kohta ei tulda ka. Aga saab ju ka kohaletulemata esineda, pareeris Lennart. Täna on juba kõik harjunud sellega, et konverentsidel peetakse videoesinemisi või lüüakse kaasa Skype’i teel.

Saksamaal õppinud Didier Dogley’ teadis meie digitaset ning e-riiki ja kui ta sai veel teada Skype’i päritolust, siis rääkisime varsti koos sellest, kuidas Eesti hakkab Julgeolekunõukogu mittealalise liikmena seisma selle eest, et väikeriikide hääl suures poliitikas kõlaks.

Me rääkisime suurest poliitikast ja meist kumbagi ei piiranud teadmine asupaigast. Täna on toimiv maailm igal pool kohal, aga Sesel on ja jääb loodetavasti kauaks üheks vähestest kohtadest, kus tõesti saab puhata nii, et muu maailm ei sega.

Vaata ka teisi lugusid Äripäeva Reisilehes