Fred Krieger - õnnelike juhustega self-made man Lasnamäelt

Fred Kriegeri tööhaldustarkvara idufirma Scoro kerkis läinud aasta lõpus uudiste pealkirjadesse tähelepanuväärse saavutusega, kui kaasas maailmavallutuseks 4,4 miljonit eurot pankur Rain Lõhmuse erakapitalifondilt Livonia Partners ning ettevõtte senistelt investoritelt Inventure ja Tera Ventures.

Gentlemaniga kohtumisele eelneval päeval on Krieger just tagasi jõudnud New Yorgi tööreisilt, kuhu oli pool aastat tagasi avanud müügile ja müügianalüütikale keskenduva harukontori ning kuhu otsis neljandat töötajat. Uute mõtetena on plaanis laiendada Londoni kontorit ning arendada tarkvara integratsioonide ja masinõppe võimalusi.

Küsimusi, mida võõrsil küsida ja millele vastuseid anda, jagub. Siiski leidub üks, mida mujal peale Eesti ei pärita. “Kas Erich Krieger on mu sugulane või mu isa - see on ilmselt küsimus, mida on mult elu jooksul kõige rohkem küsitud. Kui me lõpuks esimest korda umbes kümme aastat tagasi kohtusime, selgus, et mingil hetkel hakati ka tema käest küsima, kas ma olen ta poeg,” naerab Krieger vastuseks. Ta täpsustab, et Krieger on Saksamaal väga levinud nimi ja Eestis on kolm omavahel suguluses mitte olevat Kriegerite suguvõsa, nii et Erichiga seob neid üksnes huvi muusika vastu. Ei alustanud ju Fred Krieger oma karjääri mitte iduettevõtlusega, vaid ürituste korraldamise ja muusikaäriga.

Lasnamäel sündinud Krieger imestab, kuidas elus mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad. “Mõnest juhuslikust kohtumisest, mille asetleidmise tõenäosus on mikroskoopiline, võib kasvada välja midagi, millega hiljem pool elu tegeled,” sõnab Krieger, kes oli 13aastase muusikasõbrana küll mõelnud, et kunagi võiks tal olla oma maja ja seal ka stuudionurk, kuid kui need päriselt käegakatsutavateks said, oli üllatus suur.

Täpselt nii ootamatult sai alguse Tallinnas Ahtri tänaval asuv Downtowni stuudio: pind vabanes, kuna senine rentnik oli pankrotti läinud. See pakuti välja ning samal päeval tuli 173 ruutmeetrile “jah” või siis „ei“ öelda. “Meil polnud mitte mingisugust äriplaani. Nägime, et see on äge koht ja seal võiks midagi teha. Tänaseks on stuudio 17 aastat seal olnud ja mul on heameel tõdeda, et tegu on ühe Eesti parima helistuudioga.”

Muusikast on Kriegeri elu korralikult läbi põimunud, üle poole tema sõpruskonnast on muusikainimesed, samuti elukaaslane Maarja-Liis Ilus, kellega koos kasvatatakse pisikest tütart Irist. “Seda kõike ei oleks, kui ma poleks stuudiot asutanud. Väikesed ja juhuslikud otsused võivad elu palju muuta.”

Fred ütleb, et edust tagantjärele rääkides õnne ja juhuse faktorit sageli ei mainita. „Öeldakse, et tehti plaan, siis tegutseti selle järgi ja selle tulemusena edu saabuski. Tegelikkus aga nii lineaarne ei ole. See loomulikult ei tähenda, et planeerimine ja eesmärkide seadmine tähtis poleks.“

Oma mõtetega jõuab mees filosoofilise küsimuseni – kas asju peaks tegema õigesti või tuleks teha õigeid asju. “Öeldakse, et peab tuvastama, mis on efektiivsed asjad ja siis optimeerima oma tegevust nii, et teha ainult neid. Scorot arendades leiutame aga pidevalt jalgratast, olgu see siis tootearenduse või turunduse-müügi valdkonnas. Me teeme pidevalt midagi, mida keegi pole teinud. Aga kui teeme midagi, mida keegi pole kunagi teinud, siis kuidas me teame, kas see on õige või vale? Teha asju õigesti tähendab minu jaoks teha asju võimalikult efektiivselt selleks, et saaksime võimalikult palju asju proovida. Kui proovime võimalikult palju erinevaid asju, siis kindlasti osa nendest lõpuks ka toimib. Peame seega väga palju katsetama.”

Krieger eelistab arendada kümneid võimalusi ruttu beeta-faasi ja need klientide peal ära proovida – nii selgub, kas miski lendab või ei lenda. “Kõike, mida on võimalik automatiseerida, automatiseerime. Kõike, mida on võimalik süstematiseerida, süstematiseerime,” võtab ta oma 70-liikmelise tiimi tööfilosoofia kokku. Scoros kehtib nimelt ajajuhtimise põhimõte EADS: elimineeri, automatiseeri, delegeeri, süstematiseeri. Seda põhimõtet tuleb rakendada järjekindlalt, pühendunult ja just selles järjekorras.

“Ma olen ajajuhtimisega väga pikalt tegelenud ja ka selleteemalisi koolitusi teinud. Paljude arvates on ajajuhtimisega seonduv nii elementaarne, et iga laps võiks neid põhimõtteid teada. Samas kui veidigi jälgida inimesi, seda, kuidas nad tööd teevad, kuidas enamik on reaktiivrežiimis hommikust õhtuni – sõnumid, telefonikõned jne, saab ruttu selgeks, et sellekohane teadlikkus on väga madal. Paljud meist ei suuda ühtegi asja teha nii, et keskenduksime korraga kauemaks kui kolm minutit. See on absurd,” nendib Krieger. Ta teab, et kõik väikesed ajajuhtimise nipid aitavad tohutult, näiteks endaga koosolekute tegemine, kus paned paika iseenda tööplaani selle asemel, et kogu aeg lihtsalt meilidele reageerida. Fredi sõnul on uuringud näidanud, et 15 minutit planeerimist aitab kokku hoida tervelt kaks tundi. “Mida sa võidetud ajaga teed? Ettevõtjana on väga raske õiget balanssi töö ja eraelu vahel leida. Plaanid ja eesmärgid lähevad järjest suuremaks, see oht on!” naerab ta.

Kümme aastat tagasi oli ka Kriegeri enda teadlikkus ajajuhtimises nõrk ning see hakkas tervist mõjutama. “Ma arsti juurde küll ei läinud, aga arvan, et olin väga lähedal läbipõlemisele. Stress oli päris hull. Stuudio, plaadifirma, kontserdiagentuur… Oskus delegeerida praktiliselt puudus ja lootus leida inimesi, kellele delegeerida, oli kadumas. Tegin ise väga palju, kuid 15–17-tunniseid tööpäevi ei saa igavesti järjest teha. “Mul oli fun kogu aeg, ma ei tundnud, et teen tööd ja niimoodi lasta aasta-kaks järjest…”

Krieger sai aru, et ta tuleb hommikul küll plaaniga tööle, aga ükski asi ei saa tehtud, sest kogu aeg peab tulekahjusid kustutama.

“Tuju hakkas ära minema. Sain aru, et pean midagi ette võtma. Mulle sattus kätte David Alleni ajajuhtimise õpik “Getting Things Done“,“ ütleb ta. Fred kiidab, et tegemist on hästi praktilise õpikuga, mis aitab süsteemselt prioritiseerida ja eesmärke seada. Muu hulgas õppis ta sealt lihtsa kahe minuti reegli: kui miski võtab kaks minutit, tee kohe ära, aga kui rohkem, siis enne tegutsemist mõtle ja pigem planeeri tegutsemiseks õige hetk.

“Kõik ajajuhtimise koolitused algavad sellest, et kui sa ei tea, kuhu su aeg kaob, siis hakka seda jälgima ja analüüsima,“ sõnab Krieger ja just seda ta ka enda puhul tegema hakkas. Esimesena vaatas ta, mitu tundi kulub tal päevas telefoniga rääkimisele. Selgus, et keskmiselt kaks tundi ja 40 minutit! „Ja siis lähed tööle, sul on kaheksa tundi, teed optimstliku plaani, mida kõike selle aja sees ära teha. Kuna ripud kolm tundi telefoni otsas, on sul tegelikult aega ainult viis tundi. Paar väikest tulekahju võtavad veel paar tundi ja oledki olukorras, kus pead tegema kolme tunniga kaheksa tunni töö. Õhtuks oled pettunud ning nii päevast päeva...” Krieger usub, et see on tunne, mida igaüks, kes midagi oma elus ette võtnud, tunneb liigagi sageli.

Fred hakkas telefoniaega teadlikult vähendama. Kolme kuni kuue kuuga sai ta kõnede kestuse 35–40 minuti peale päevas ja võitis nii iga päev kaks tundi juurde. Aastas teeb see kokku 700 tundi.

“Kolme kuu jagu tööpäevi rippusin telefoni otsas ja tegelesin teemadega, mida oleks süsteemse lähenemisega saanud teisiti korraldada! See on üks peamisi probleeme, mida Scoroga täna lahendame. Meie slogan on: „Loo oma töös täielik kord!“, mille põhivundament on struktuur, mis loob proaktiivse keskkonna kogu tiimile.”

Krieger sõnab, et oleme liiga tihti enamiku tööajast nagu koerad, kes kargavad mänguasja järele – kogu aeg peab hetkega reageerima, meid juhivad instinktid. “Sa viskad koerale lendava taldriku ja ta hüppab,” võrdleb Krieger töötaja pidevat reageerimise vajadust.

“See, et kõigele kiiresti reageerides saab palju tehtud, on illusioon. Tegelikult raiskame lihtsalt aega ja tervist. Ja kui suur hulk inimesi seda tiimina koos teevad, siis kõik võimendub veelgi,“ arutleb Fred ja nendib, et isegi sellised firmad, mis müüvad oma töötajate aega, ei otsi tegelikult teadlikult võimalusi sedasama aega juurde tekitada. Mehe enda jaoks oli telefoniaja optimeerimine alles algus. Krieger on nagu arst, kes teeb tööd, mis ei saa kunagi otsa.

Kuigi varateismelisena käis Krieger programmeerimisringis ja juhtis aastal 2000. aastate esimese internetimulli ajal USA meediafirmas Metromedia töötades meelelahutusportaale, siis ehitas ta ajajuhtimise veebitööriista Alleni õpikut aluseks võttes algul vaid endale kasutamiseks.

“Ehitasin endale väikesed jupid, mida kasutada, peamiselt oma tööde prioritiseerimiseks. Siis lisandus kalender, siis arvete saatmise jupp. Nii hakkas tarkvara oma elu elama, kuni paar sõpra ja tuttavat tahtsid kliendiks tulla. Mõtlesin, et kui kaua ma seda niimoodi nokitsen, teeks korraliku asja. Varsti olid kaasasutajad koos.“

Alguses pidi ta oma IT-äri aastaid muusikaga doteerima. Kui paarsada klienti kokku sai, oli selge, et muusikast tuleb tagasi tõmbuda. Krieger tegi karmi otsuse ja kolis Scoro Ahtri tänavalt stuudio majast ära, et saaks paremini keskenduda. “Scoro on tänaseks mu põhiäri,” sõnab ta, kuid ei tee saladust, et igatseb muusikaõhkkonda natuke ikka ka. Scoro bränd on viis aastat vana. Alustades tuli 99% käibest Eestist, täna tuleb 10% uuest käibest Eestist, ülejäänu aga 60 riigist üle maailma, eelkõige Suurbritanniast, USA-st ja Kanadast, aga endiselt ka Balti riikidest.

“Me teeme Baltikumis ainult nn tööandjaturundust, kuid inimesed soovitavad meid edasi ja seda kaudu tuleb väga palju uusi kliente,” märgib Krieger. Turunduses „sihivad“ nad täpselt ning ajalehtede esikülgedel kõigile kuulutamine pole eesmärk, sest leida tuleb just see klient, kellele Scoro sobib.

Tarkavaraärist rääkides kahetseb Fred tagantjärele vaid seda, et ta ettevõtmisega liiga kaua koduturule jäi. “Täna teeks teistmoodi seda, et poleks Eesti turuga nii sügavuti üldse läinudki. Siinne turg on hea uute ideede testimiseks, kuid ilmselgelt on see väga väike. Seega, sa kas lepidki sellega ja ehitad mõnusa elustiiliäri või soovid midagi suuremat teha ning oled lihtsalt sunnitud Eestist välja liikuma,” kinnitab Krieger.

„Viimasel neljal aastal oleme valinud Eesti Laulul osalemiseks igal korral vaid ühe loo ja neil on päris hästi läinud,“ on Krieger rahul. Küsimusele, kas Eesti Laulul osalemine on nulli tulemise lõbu või selle pealt ka midagi teenib, vastab Fred, et siin esineb kahte tüüpi suhtumist. Ühed leiavad, et siinne turg on nii väike, et midagi pole mõtet teha, ja teised, kes usuvad, et muusiku elu on Eestis palju parem kui teistes riikides, kaasaarvatud Soomes ja USAs.

„Kui oled hea ja töökas muusik, siis teenid Eestis ikkagi väga hästi,“ ütleb Krieger. Kui aga võidad ja pääsed Eurovisioonile ning lugu läheb lendu, nagu läks “Goodbye to Yesterday”, mis on Kriegeri sõnul kõigi aegade kõige edukam Eesti tootja poolt välja antud lugu, siis on see kahtlemata ka majanduslikult otstarbekas.

Spotify’s on lool üle 9 miljoni kuulamise, laul oli mitme Euroopa riigi edetabelis ja ilmus ka mitmel Saksamaa ja Austria kogumikul.

Downtowni helistuudio kõrval tegutseb plaadifirma Star. Fred aitab seal suuremate teemadega, mis võtavad nädalas maksimaalselt paar tundi.

“Eesti Laulust kõneldes võib öelda, et tulu on märkimisväärne vaid siis, kui võistlus võita ning pääseda Eurovisioonile. Seal oleneb muidugi ka, kuidas läheb,” viitab Krieger Jüri Pootsmani esinemisele, mis liiga hästi ei sujunud ja mis ei osutunud ka majanduslikult otstarbekaks.