Hiina ekspert: kaubandussõda võib olla algus suuremale vastasseisule

Üks põhjus, miks hiinlased soovivad Euroopasse ning ka Tallinna–Helsingi tunnelisse raha süstida, on tema sõnul see, et nad soovivad levitada enda standardeid üle maailma ning saada seeläbi enda kätte rohkem võimu.

Raske öelda, mis täpselt juhtus. Mina ikkagi jäin suhteliselt rahulikuks, kui ma kuulsin, et kohe läheb nii-öelda leping allakirjutamisele. Ka varem – kui ma vaatan just Lääne meediat, et kogu aeg oodatakse sellist lepingut – olen alati öelnud, et see leping võib isegi tulla, aga tegelikult on probleem palju suurem. See, et kaubandussõda praegu käib, on lihtsalt üks väike lüli suuremas pildis, mis puudutab globaalset konkurentsi ning Hiina ja Ameerika võimuvõitlust.

See võib kasvada üle ka ideoloogiliseks ja põhimõtteliseks vastasseisuks. Sellepärast, et Hiina süsteem on hoopis midagi muud kui see, mis on meil siin Läänes.

Ameerika Ühendriigid, kes on praegu maailma suurim majandus, tema võib-olla tajub seda Hiina tõusu vahetumalt ja suurema ohuna kui meie Euroopas. Mulle tundub, et Euroopas on mõnes mõttes omaks võetud, et Hiina tuleb ja jääb ja me lihtsalt peame sellega kohanduma.

Aga näib, et Ameerika tahaks vormida Hiinat selliseks, nagu temale kasulik ja mugavam on. Sellepärast ma arvangi, et probleem on ikkagi see, et Hiina majandussüsteem on hoopis teistsugune ja üles ehitatud subsideerimistele, tohutule riigi abile ükskõik millises sektorites ja ükskõik mis vormis.

See annab maailmaturul Hiina ettevõtetele suure konkurentsieelise ja ma ei näe, et Hiina tahaks seda süsteemi muuta. Ükskõik, kui palju ta põllumajandustooteid lepingu tulemusena Ameerikast ostab, põhiprobleem jääb ikkagi tegelikult alles.

Hiina ettevõtted võivad alati loota riigi toetusele, kui see on strateegiliselt oluline sektor. Näiteks nende päikesepaneelid ujutasid mingi ajal üle terve maailma, viisid hinnad alla ning tekitasid tohutut peavalu Euroopas ja Ameerikas.

Põhjus, miks Hiina tol ajal subsideeris päikesepaneelide tootmist, oli see, et nähti, et uus trend on roheline energia ja selles sektoris saab turgu võita. Hakati massiliselt arendama enda päikesepaneelide tehnoloogiat. Kui arendatakse tehnoloogiat, siis tahetakse seda ka müüa kuhugi ja siis müüdi võimalikult odavalt. Samas kogu aeg tehnoloogiat täiendati.

Selline asi on praegu ka üldiselt tehnoloogiavaldkonnas ja IT-sektoris. Näiteks toimub täpselt sama 5G võrkude väljaarendamisel Hiina kahe ettevõtte Huawei ja ZTEga. Tegelikult me ei tea, kui palju Hiina riik neid abistab, mil moel ta abistab, milline see suhe Hiina riigiga üldse on. Huawei väidab, et on täielikult eraettevõte, aga mina väidan, et Hiinas ei ole niivõrd suure ettevõtte puhul võimalik, et ta on täiesti sõltumatu parteist ja keskvalitsusest. Ja ma arvan, et see ongi põhiline probleem.

Kui Hiina ei muuda enda majandusmudelit, siis vastasseis USAga jääb. Isegi kui praegu tuleb mingisugune leping, on see ajutine. Varem või hiljem tuleb see teema uuesti üles.

See on väga keeruline. Kui me võtame Hiina viimase 150 aasta arengu, siis tegelikult ongi ta väga palju võtnud üle Euroopast. Ta on väga euroopastunud. Ma olen alati öelnud, et kommunism on ka Euroopast pärit, kuigi Hiina alati demoniseerib Läänt. Lihtsalt võtavad valikuliselt, mis neile sobib, see on hea, ja mis ei sobi, see on halb.

Hiina praegu kasvab ikkagi suhteliselt kiiresti, kuigi kasv on mõnes mõttes pidurdunud. Me ei tea, mis probleeme see võib tekitada ühiskonnas, mis reaktsioonid on, kui elanikud ootamatult tajuvad, et elu ei lähegi enam nii kiiresti paremaks, kui nad harjunud on.

Sellise arengu tulemusena võib-olla Hiina ise mõnes mõttes reformib ennast. Seda on tegelikult näidanud Hiina ajalugu 1970ndate lõpus. Kui Mao Zedong 1976 suri, siis Deng Xiaopingi reformid tehtigi tegelikult selleks, et partei päästa. Kui ma eelmisel aastal olin pool aastat Hiinas, siis ma tajusin, et tegelikult hakkab majandus tõepoolest just nagu seisma jääma.

Ma ei ütle, et tuleks nullkasv või miinus, aga võrreldes eelmiste aastatega toimub selge aeglustumine. Ja kui sinna otsa tuleb kaubandussõda, siis midagi peab kommunistlik režiim välja mõtlema, kuidas endiselt nii-öelda võita rahva käest legitiimsust. Seni on see saadud majanduse arenguga. Aga mis võiks järgmine olla? Seda on keeruline öelda.

Kui meil oli 2008 finantskriis, mis kasvas üle suuremaks majanduskriisiks, siis Hiina elas selle üle tänu suurele riigi toetusele. Aga praegu on Hiinas nii omavalitsuste, ettevõtete kui ka keskvalitsuse võlg kasvanud väga kiiresti, viimase kümne aasta kasv on peamiselt tulnud võla arvel. Kui võlga enam kasvatada ei saa ja eksport kukub ära ja siseturg ei tööta, siis võib 1,4miljardilise elanikuga majanduse üleval hoidmine suureks väljakutseks kujuneda. Kuigi Hiinal on tohutud välisvaluuta reservid, on ka majandus suur ja probleemid suured.

Mina arvan küll, et Hiinal on väga keeruline aeg praegu, mingeid reforme peab ta tegema ja kuigi Hiina meedia on üha rohkem suukorvistatud, siis on siiski teatud hääled Hiinas, mis ütlevad, et me oleme jõudnud surnud seisu ja peame siit kuidagi edasi minema.

See on ka tegelikult nii-öelda uue arengumudeli väljamõtlemine, mis võiks olla Hiina majanduse ja ühiskonna järgmine etapp. Et see töötama hakkaks, oligi Xi Jinpingil vaja muuta põhiseadust, et ta saaks olla nii-öelda eluaegne valitseja. Kas see töötama hakkab, seda ei tea. Praegune algus on väga konarlik ja keeruline.

Hiinlased teavad väga hästi, et nende areng sõltub suhetest USAga, ja isegi parteile väga lähedased meediaväljaanded kirjutavad, et ei saa lõplikult tülli minna Ameerikaga, sest sellest sõltub Hiina areng. Euroopa on nende jaoks selline B-kategooria turg. Muidugi on Euroopa väga oluline eksporditurg, aga poliitiliselt, sõjaliselt ja strateegiliselt on ikkagi suhted USAga kõige olulisemad Hiina jaoks.

Mõnes mõttes on see ikkagi segane lugu. Hiina saatkond teab väga hästi, mis selle Touchstone'i fondi taga on, aga ometi ei ole Hiina saatkond üldse kaasa löönud senises tegevuses, vähemalt avalikult kindlasti mitte. Oma kodulehel pole nad seda ei Eestis ega Soomes kajastanud, mis mõnes mõttes on kummaline, et miks nad peavad niivõrd läbipaistmatult neid asju ajama. Minu jaoks on see ikkagi väga suur küsimus.

Ma tean, et varem oli Hiina väga huvitatud Air Balticuga liitumisest, aga erinevatel põhjustel nad seda teha ei saa. Ja kuna nüüd on erarahastus Tallinna–Helsingi tunneli näol, et siis seda nad saavad teha.

Muidugi on küsimus, miks hiinlased aktiivsed on – üks asi võib-olla strateegiline huvi. Põhimõtteliselt nad eeldavad, et see transpordikoridor kunagi tuleb. Me teame ka, et Vesterbacka juba plaanib Põhja-Soomes ja Põhja-Norras hakata raudteed ehitama, see ongi transpordikoridor Põhja-Norrast kuni Kesk-Euroopani välja ja Hiina kindlasti tajub ära, et kui praegu pole ühtegi lüli välja ehitatud, siis ta ehitab selle kõige olulisema ehk siis tunneli sinna vahele, mis tähendab, et tulevikus peab tahes-tahtmata temaga arvestama.

Hiina üks eesmärke, miks nad Siiditee projekti teevad, on viia enda standardid rahvusvahelisse maailma. Kui seni ikkagi räägime ISO standarditest, siis näiteks autotööstuses, kui me tahame teada, milline auto on turvaline, siis me viime selle Saksamaale ja teeme seal testid ära. Hiina eesmärk ongi tegelikult viia enda standardid välismaale. Näiteks kui Nepalis plaanitakse hakata ehitama raudteeühendust Hiinaga, siis see raudteelõik ehitatakse Hiina standardite järgi.

Kui meil on tunnel Hiina standardite järgi ja me ehitame sinna otsa Rail Balticu, siis tahes-tahtmata peame arvestama Hiina standarditega, kui seda tunnelit kasutame.

Muidugi võivad ärimehed küsida, mis vahet seal on, mis standarditega need asjad tulevad. Aga kui tegu on kõrgtehnoloogiliste vidinatega, siis tekivad teatud küsimused, nagu on Huawei puhul tekkinud, või väga ekstreemsed olukorrad – näiteks tunneli sulgemine. Selline stsenaarium ei ole üldse välistatud, et kui Hiinale midagi ei meeldi, mida siin Läänemere ääres tehakse, siis tuleb järsku tunnelisse remont, kui see on nende hallata ja korraldada, See on ekstreemne stsenaarium, aga teatud asutused peavad sellega arvestama.