Psühholoog: kas oma lennuk või vaenlase rakett

"Dramaatiline näide elust viib meid esimese Lahesõja aega, kus Suurbritannia lennukikandjal töötanud ohvitseri tööks oli radari ekraanil jälgida erinevaid liikuvaid objekte. Mõned liikuvad objektid olid naasevad lennukid, teised olid vaenlase raketid. Otsuse tegemine, mis tuleb alla tulistada, oli lihtne, sest objektid olid alati koos sildiga. Rakett või lennuk. Aga ühel päeval ei olnud objektidel silte juures, radaril oli rike, ja ohvitser oli uues raskes olukorras, kus sekundite jooksul oli vaja otsustada, kas tulistame alla oma lennukid või ei reageeri ja meid tabab rakett. Ohvitseril oli aga tugev kõhutunne, et need on raketid ja tuleks alla tulistada, kuigi oma kujult olid need täiesti identsed ekraanil olevate lennukitega," rääkis Uusberg.

Psühholoog Gary Klein, kes ohvitseri hiljem intervjueeris, püüdis aru saada, kust see kõhutunne tekkis, ja hakkas radarisüsteemi analüüsima. Ta leidis, et see distants, millal objekt radari ekraanile servale ilmub, on natuke erinev lennuki ja raketi puhul nende lennukõrguse tõttu. Seda ei teadnud isegi radaritooja, aga selle põhjal oligi tekkinud ohvitseril tugev kõhutunne, kuigi ta ise ei osanud seletada, mis selle tunde tekitas. Tema aju oli varasema kogemuse põhjal ise loonud mentaalse mudeli, millele toetuda, päästes paljud elud.

Aju aitab muutustega kohaneda ennetavalt, muutusi ette näha ja hakata kohanema veel enne, kui see muutus on juhtunud. Mõeldes Pärnu juhtimiskonverentsi teemale „Muutu või sure“ koos reptiili pildiga, siis üks elus oleva organismi tunnuseid on võime kohaneda muutustega. Miski on elus, kui ta kohaneb muutustega. Lumehelves ei saa ennast muuta, kui ta liigub sooja käte, amööb saab midagi ette võtta ja kohaneda.

Hea näide loomariigist on siin Pavlovi katse kellukese ja koertega, kus enne toitmist hakati kellukest helistama ning ühel hetkel hakkasid koerad juba kellukese helina peale sülge eritama.

Meie aju ehitab maailmast mentaalseid mudeleid, et luua kontrollitavaid ennustusi. Maailmast saame aru läbi mudelite, mis meie peas on. Kui me oleme uues olukorras hakkab meie aju otsima tuttavaid mudeleid, et leida ühisosa.

Kui meil seda mudelit ei ole, võib palju segadust tekkida ja raske on uuele muutusi täis olukorrale vastu minna. Teinekord piisab väikesest vihjest, et uuest mudelist aru saada, ja kõik muutub selgeks. Vastupidiselt võib olla ka olukord, kus tundub, et olemasolev mentaalne mudel suudab muutust selgitada, aga tegelikult ei lähe uue reaalsusega kokku.

Mentaalsetest mudelitest rääkimine võib mõnele tunduda esoteeriline, aga sellel on suur roll meie igapäevakäitumises. Õpitud mudelid mõjutavad tugevalt seda, kuidas me maailma kogeme ja elame.

Kõige lihtsam on ajule ja inimesele, kui olukord on küll muutunud, aga see olukord ei ole täiesti uus, siis suudab aju leida riiulilt analoogi, mida selles olukorras kasutada.

Olukord on keerulisem, kui muutus, mida inimene läbib, on selline, mille jaoks inimese varasemas kogemuses veel mudelit ei ole. See on ka organisatsioonides väga suur probleem, kui inimesed satuvad olukorda, kus nad varem ei ole olnud. Siin on üldiselt tegemist olukorraga, kus mujal on sellele olukorrale mentaalne mudel olemas ja sellisel juhul on väga tähtis roll juhtidel, et nad mõtleks sellele, millised on need mudelid, mida inimesed vajavad, et muutunud olukorrast aru saada.

Muutuste telje kõige keerulisem muutus on see, kus ei ole tuttavat mentaalset mudelit ka kuskilt väljaspoolt võtta. Ei juhil, ei välisel konsultandil, mitte kellegi. Siin on vaja uute mudelite leidmist ja ka leiutamist.

Kui ei ole varasemat mudelit, mida kasutusele võtta, siis see loob muutuste juhtimises raskusi. Inimesed on olukorras, millele ei ole mudelit. Muutuste juhina võiks mõtestada, kuidas aidata töötajaid uute mentaalsete mudelitega.

Meie kiirelt muutuvas maailmas ei ole olukord kindlasti kunagi lootusetu, sest see, mida inimaju suudab muutustega teha, on tegelikult fenomenaalne.