Ainus Eesti telekanal, mida vaatavad miljonid

Lastekanaleid KidZone TV, KidZone+ ja SmartZone tootva ettevõtte Kids Network Television OÜ eelmise aasta kasum oli umbes 667 000 eurot ning müügitulu on ulatunud paaril viimasel aastal üle 2 miljoni euro. See tegi firmast juba eelmisel aastal gasellettevõtte ja Äripäeva kiiresti kasvavate firmade edetabelis paigutus firma 37. kohale. Ka sel aastal püsib ta gasellide seas (154. koht).

Ettevõtte üks omanikke ning selle rajaja, juba tuntud ja kogemusega telemees Jüri Pihel selgitas, et kanali tegemine ja tegutsemine on põhinenud strateegilistel otsustel ja optimaalsetel lahendustel. Mitte katsetamine ja tõmblemine, mida tema hinnangul telemaastikul viimasel ajal palju leida võib.

“Me hakkasime seitse aastat tagasi asja peale mõtlema ning aastaga oli äriplaan paigas. Üks asi oli selge: ainult Eesti turule telekanalit teha ei saa,” rääkis Pihel. “Otsustasime, et alustame eestikeelse kanaliga, kuid otsejoones võtame juurde läti ja leedu keele ning suundume kohe ka sinna turule,” ütles Pihel. Lisaks tuli veel vene keel, milleta näiteks Lätis ega Eestiski pole päris kõiki vaatajaid püüda võimalik. Siit koorub välja üks selle lastekanali tugevus. Lapsed saavad multifilme oma emakeeles vaadata ning seda professionaalsete näitlejate sisseloetuna. Stuudiod asuvad Karāchis, Kairos, Vilniuses, Riias ja Tallinnas.

“Me olime esimesed tol ajal, kes üldse hakkasid kohalikke keeli tegema. Ainult suured kanalid ehk tegid oma pooletunniseid multikaid eestikeelseks, aga ükski rahvusvaheline multifilmikanal ei dubleerinud. Sealt see alguse saigi,” rääkis Pihel ning andis selle juures absoluutse turumajanduse nõuande: ära tee seda, mida lihtsalt oskad, vaid seda, mida ostetakse.

Tänu koduturu piiridest väljamõtlemisele on KidZone’i võimalik näha lausa Lähis-Idas. Saudi Araabias ja Pakistaniski. “Meil on kodusid kokku, ma julgen öelda, miljonites. Suurtes miljonites, sest praegu on fookus kodust ikka väga kaugel. Ainuüksi Pakistanis on 220 miljonit potentsiaalset vaatajat,” rääkis Pihel. Tõsi, kõik nad ei vaata telekat, sest elavad kõrbes või mägedes.

“Kõige töömahukam on programmide tsenseerimine Pakistanile. Saudi Araabia on selle kõrval oluliselt lihtsam, kuigi võiks arvata vastupidist. "Põrsas Peppa" jookseb Saudi Araabias ilma igasuguste kärbeteta. Päriselt, me jagame neile maailma esimest araabiakeelset Peppat,” naerab Pihel kurioosse töövõidu üle. Siinkohal tuleb märkida, et näiteks Hiina on selle Briti päritolu seatüdruku ära keelanud.

“Pakistanis on eriti populaarne üks laste superkangelaste multikas, mis muidu jookseb Euroopa Disneys, kujutage ette. Kogu sari on üles ehitatud varateismeliste flirdi peale, kus klassivend ja klassiõde on pärast kooli superkangelased. Tüdruk on imeline lepatriinu ja poiss liibuvas mustas kostüümis kass. Tõsi 20minutilistest episoodidest jääb järele 15, aga tiinekad vaatavad seda ikkagi kõhuli maas ning tehakse tippreitinguid,” kirjeldas Pihel olukorda sügavalt islamiusulises riigis.

“Laste puhul on teistmoodi. Laste maailmas me ei ole nišikanal. Kui sa võtad 3–11aastased, kus KidZone’i kanalid kõige paremini töötavad, siis nende seas saame vaatamisajast väga olulise ampsu,” ütles Pihel ja selgitas, et sellises vanuses ei loe kanali valikul niivõrd lapse taust või huvid nagu täiskasvanu puhul. Pealegi on lapsed sellised telerivaatajad, kes reklaami ajaks ei lahku: nad võtvat seda infot kui uudiseid.

“Lastekanali eripära on see, et iga kahe aasta tagant on telerite taga täielikult vahetunud seltskond. Esiteks, lapsi tuleb juurde ja teised kasvavad asjast välja. Teiseks, lapsed ei ole lojaalsed. Kui tuleb midagi uut, siis nad lähevad kohe proovima. Samas, nad vaatavad väga armastatud asju. Kui nad armuvad, vaatavad nad seda lõputult. Otse, laenutusest, kordust,” rääkis Pihel ja ütles, et näiteks Telia lastenurgas on neil uskumatud laenutuste arvud: Eestis on seal miljoneid vaatamisi kuus.

Piheli hinnangul töötavad joonisfilmidest need, mis on toodetud nii-öelda poistele, samas mänguasjamaailmas on tüdrukute kaup müüdavam. “Mingi vanuseni, umbes 1. klassini, ei ole suurt vahet: poisid-plikad vaatavad sama asja. “Poiste asjad” töötavad paremini. Samas "My Little Ponyt", mis on justkui tüdrukute oma, vaatavad poisid ka väga hea meelega,” rääkis ta. Ponide multikas on fenomenaalne kommertskaup, mille puhul on nii animafilm kui ka mänguasjad, temaatiline nänn ülipopulaarsed. Maailmas tehakse palju toredaid multifilme, aga sellise tohutu kommertseduga on vaid üksikud.

Ettevõtte juhatuse liige, kes vastutab multifilmide ostmise tehingute eest on Regiina Eelmaa, kelle sõnul on nende kogemus väga suur ja tänasel päeval saavad nad juba selgelt aru, mis töötab ja mis ei tööta. “Meil on 30–40 aktiivset multikasarja ja uued hooajad tulevad,” rääkis Eelmaa. Mis teeb multifilmi edukaks? “Esiteks on tähtis see, et lapsed saaksid multikategelastega samastuda ja nad on arusaadavad. Kui tegelased on lapsed või laste moodi käituvad karakterid. Näiteks silmadega autod või loomalapsed. Ega põrsas Peppa ei ole siga. Ta on tegelikult tüdruk,” tõi Pihel näite.

“Maailmas on tohutult toodetud multikaid, kus tegelasteks on jaburad koletised. Seda on palju Euroopas ning peaaegu kogu Vene multifilmide toodang on kasutamatu,” kirjeldas Pihel. “Neis pole lugu, mis on teine oluline edu võti.” Kahe joonega tehtud kriipsujukud võivad ka peale minna, lihtsalt lugu peab olema võimas. “Kolmas aspekt on muidugi see, et vanemad peavad ainuüksi peale vaadates kanalit usaldama, sest 1.–2. klassini otsustavad ikkagi vanemad, mida lapsed saavad vaadata. Sellest vanusest edasi võib lapsel endal juba huvi kaduda, sest tekib suurem huvi selle vastu, kuidas maailm toimib.”

Multifilme vaatab enne ostmist ja otsustamist läbi kolmeliikmeline noorte inimeste tiim: Frank Normet, Mart Tamm ja Tiina Haak. Suurem osa, nii 90 protsendi ulatuses, praagitakse välja. “Täielikku saasta toodetakse ka ikka,” sedastas Pihel. Kui leitakse soovitav multikas, siis Piheli sõnul Eelmaast paremat programmiostjat Eestis ei ole. Hinnaläbirääkimisel on üks lihtne reegel: tee hinnapakkumine ise ja tee see nii madal, et on juba täiesti piinlik. “See on kauplemise mäng ja peenhäälestus. Nii piinlik ka ei tohiks olla, et üldse vastust ei tule,” selgitas Eelmaa.

Piheli ja Eelmaa sõnul on kanali loomine ise “köki-möki”. “Kanali tegemiseks ei ole muud vaja kui ideed ja algkapitali. Ärilises mõttes on aga tele tegemine keerukas. Võhikul on esialgu väga keerukas aru saada, kust raha tekib ja kuhu läheb. Mõned telejuhid ei saa siiani sellest aru,” ütles Pihel. Neil on muidugi olemuselt võrreldes teiste Eesti telekanalitega teistmoodi toimiv kanal, kus omatoodangut ei ole. “Teles ei tule kasum esimesel või teisel aastal, vaid võtab aeglaselt tuuri ja ühel hetkel läheb järsult üles,” selgitas Eelmaa hokikepikujulist kasumikõverat.

Seda telekanalit teeb võrdlemisi väike seltskond. Töötajana on arvel neli inimest. Omanikud on erinevad oma valdkonna spetsialistid. “Näiteks müügispetsialist on meil puhas rahandusinimene. Minul on televisiooniteadmised. Ja Balazsil (Balazs Imre Sranko on samuti üks ettevõtte omanik – toim) on rahvusvahelise turu teadmised,” selgitas Pihel. “Väike meeskond annab võimaluse ka kiiremini ja tõhusamalt kokkulepeteni jõuda,” lisas Eelmaa.

2017. aastal teenis ettevõte kasumit lausa üle miljoni, mida on rohkem kui teistel Eesti kanalitel. “Esiteks muidugi tuleb silmas pidada, et meil on turg üle piiri. Aga see on efektiivsuse küsimus. Me oleme viinud kogu majapidamise pööraselt efektiivseks. Kui Soome YLEs teeb üht kava üle kümne inimese, siis meil paneb üks inimene vähemalt kolme kanali programmi kokku,” tõi Pihel näite. Siinjuures lisab ta, et kuigi telekanali tegemine on neil võimalikult optimeeritud, siis automaatselt reastatavaks või tehisintellektil põhinevaks ei saa teleprogrammi kunagi teha.

Jüri Pihel ei usu, et televiisori vaatamine kuhugi kaoks. Netflix ja YouTube ei ähvarda. “Kunagi pole Eesti ajaloos televisiooni nii palju vaadatud kui praegu. Vanemate inimeste, kes kodus televiisorit vaatavad, osakaal kasvab iga päevaga ja kodus on rohkem telekaid. Nii pääsevad lapsed ka rohkem nende ette. Kui ma tudeng olin, siis ei vaadanud ka ühtki tundi telekat, aga USAs on näiteks statistika, et pärast 35. eluaastat tuleb inimene teleka ette tagasi,” vihjas Pihel sellele, et televisioon on perekondadel ühiselt veedetud aja tegevus, mida ei saa asendada, sest iga päev ju väljas koos seiklemas ei käida.

Netflixist või YouTube’ist teeb televisiooni Piheli hinnangul etemaks asjaolu, et selle puhul ei pea vaeva nägema: tuleb ainult nupust käima panna ja see teeb televisiooni vastupandamatuks. Internetist filmide, sarjade vaatamine nõuab konkreetset huvi ja vaeva see üles otsida, on Pihel veendunud. Seetõttu on televisiooni tegijatel suur mõjuvõim inimeste vaba aja kasutuse juures. “Telemaastikul käib praegu õudne tõmblemine. Tahetakse proovida uusi ja jaburaid asju, inimesi, sisu, mis ei ole televisiooniformaadile üldse omased,” rääkis Pihel. Kuna tele on end tõestanud meedium, tuleks Piheli sõnul keskenduda juba toimivatele ja välja töötatud meetoditele.

Kuigi KidZone võtaks hea meelega oma valikusse ka Eestis valminud multikaid, siis seda pole võimalik teha, kuna neid ei toodeta siin nii palju. Ja kui multikaid tehaksegi, on nende valmimine väga kallis.

Kolm suuremat multifilmide tootjat maailmas on näiteks Pixar, Walt Disney Animation Studios ja DreamWorks Animations. Hoolimata sellest, et nende peakontorid asuvad USAs, joonistatakse nende animatsioonid valmis näiteks Indias, kus tuhanded käed saavad kiiremini ja odavamalt, kuid sealjuures siiski kvaliteetselt multifilmide animeerimisega ühele poole. Eestis selle jaoks kümneid tuhandeid joonistajaid ei leiaks.

Sellegipoolest on tehtud ka meil edukaid joonisfilme. Tuntud on lastele mõeldud Lotte, aga ka selle üks loojatest Heiki Ernits tunnistab, et multifilmide tegemine Eestis pole odav. "On kallis tõesti, siin pole küsimustki. Valmimiseks läheb kaua aega, aga asjad on ka kvaliteetsemad," ütles Ernits ja kinnitas, et Eesti joonisfilme tuleks võtta kui suuremat kunsti, justkui käsitööd.

Ernits lisas, et pärast viimast Lotte filmi "Lotte ja kadunud lohe", mis ilmus vaatajateni selle aasta alguses, ei ole neil enam uusi Lotte filme plaanis teha.