Anne Mere olukorrast Teet Soormiga: "Suhteliselt raske seis"

Anne Mere ei vasta küsimusele, kas nad Soormiga tänaval teretavad. "Me olime ju pikalt kolleegid, ühise Baltikumi tulemuse eest väljas väga pikki aastaid. Et selles mõttes jah, ongi nagu suhteliselt raske seis."

Ma arvan, et üks raske periood oli meie streik Rakveres, mis kestis väga pikalt. Algas 2017 oktoobris ja lõppes 2018 aprillis. Vahepeale jäi väike jõulurahu ka, aga üldiselt ta oli päris kurnav.

Kui on kriisiolukord, mida see ikkagi kindlasti oli, siis ikkagi otsustus ja vastutus langeb just juhile.

See nõuab selget arusaama ja plaani, kuidas sellistest olukordadest välja tulla, ja selle kommunikeerimist kõikidele töötajatele, koostööpartneritele – nii klientidele kui ka põllumajandustootjatele.

Meil on tegelikult ju suur tegevusvaldkond, streigi mõju ulatus kindlasti nii meie enda farmideni kui ka meie koostööpartnerite omadeni. See nõudis väga palju korraldamist, sest linnud ja loomad kasvavad ju iga päev ja on ette nähtud teatud rutiinid. Ei ole nii, et me keerame lihtsalt valguse kustu ja ongi kõik.

See streigi teema ei olnud ainult Eestis. Kuna me oleme börsiettevõte, tegutseme eri turgudel, pidin ikka käima ka Soomes ja Rootsis nii meie ametiühinguinimestega rääkimas kui ka sealsete keskliitudega. See oli ülepiiriline ja see eeldas koostööd ja samu põhimõtteid kontserni tasandil. Ma arvan, et meil oli emaettevõtte personaliosakonnaga väga hea koostöö. Ja kindlasti Skandinaavias on sellealane kogemus oluliselt suurem kui meil siin.

Ei saa nii öelda, pigem ikka kohalikud otsused. Aga ilmselgelt see ei olnud nii lihtne, sest kõik, mis me siin teeme, mõjutas ka Soome-Rootsi tegevust.

No ütleme nii, et tagantjärele ma ei oskaks midagi paremini teha.

Sellest on nüüd juba tükk aega möödas, nüüd on igatahes töörahu. Me tegime teatud muudatusi nii juhtimises kui ka kommunikatsioonis ja ma usun, et asjad on läinud ikkagi väga palju paremuse suunas.

Ma arvan, et ettevõtte sees peaks ikkagi suutma lahendada probleeme ilma selliste radikaalsete meetoditeta.

Ega ma siiamaani täpselt tea, kus meil see streik seal alguse sai ja mis need tegelikud põhjused on, ja ei taha sel teemal arutlema hakata või pole nagu mõtet. Kuid peaks püüdlema selle poole, et sääraseid kriisiolukordi ei tuleks. See eeldab töötajatega aktiivset kommunikatsiooni. Praegu ma näen, et meil on see hea. Kindlasti on arenguruumi, aga meil on hea koos koostöö ja dialoog töötajate esindajatega kogu meie väärtusahela lõikes. Kuulame, mida saaks paremini teha, ja omalt poolt siis ka viime ellu asju.

Kui ettevõtted teevad rahulolu-uuringuid, siis reeglina tuleb sealt välja, et võiks parendada kommunikatsiooni. Eks ta nii on. Tegelikult peaks rohkem olema dialooge, looma võimalusi selleks, et asjadest räägitaks. On vaja, et inimesed ei koguks enda sisse mingit informatsiooni, sest siis tekib plahvatus ja see kulmineerub sellisel moel, mis ei ole mõistlik kummalegi poolele tegelikult.

Noh, eks sinna läks mingi ports närvirakke kindlasti raisku. Ma arvan, et kõige raskem oligi selle juures see, et esialgu ootad, et see laheneb mingisuguse lühikese perioodi jooksul – algab ja lõpeb. Aga mingil hetkel tuli teadmine, et ega see nüüd nii kergelt ei lähe, et jääbki venima ja venima ja lõppu oli väga raske näha. Eks ta ikkagi närutab päris läbi. Aga inimene harjub kõigega.

Meil meeskond tuli kogu selle raske perioodiga väga hästi toime ja kindlasti peaks neid veel kord tänama selle eest. Ja ka meie koostööpartnereid ja kliente, kes näitasid üles väga mõistvat suhtumist. Ja tegelikult tuli palju toetust ka konkurentide poolt. Kõik soovisid, et asi laheneks konstruktiivselt ja mõistlikult.

Mulle tundub, et see on kindlasti üks minu tugevusi – kriisiolukordades säilitada külma verd ja mitte kaotada huumorisoont. Mäletan, et kunagi Soomes endine kontserni juht tõdes, et ta pole kunagi näinud nii rahulikku inimest. Kriisiolukordades kõik kristalliseerub nii selgeks, ebaolulised, väiksed detailid ei oma mingit tähendust. Suur pilt on paigas ja kõik teavad, mida peab tegema. See annabki selle ja kindluse ja rahu.

Sellised suuremad lainetused on kindlasti rasked, aga nad pole mind siiamaani murdnud.

Ega tegelikult suurettevõttel siin midagi võita ei ole, meile on see ikkagi puhas mainekahju projekt olnud. Ja selle negatiivse mõjuga me kindlasti tegeleme. Kui sa oled suur ja vastas on väikesed, siis kahtlemata on see ikkagi mainekahju. Kindlasti ka mulle endale, aga seda on juba raske hinnata.

Ma ei kasutaks nii vängeid väljendeid.

Ettevõttel on vahetunud juhtkond, meil on vahetunud nõukogu ja tegelikult igal ajastul on omad juhtimisotsused ja kultuur, arusaamad asjadest. 2016. aasta lõpus muutus kontserni juhatus ja siis otsustati nii, tehti sisejuurdlus, sealt edasi edasi läks see õigusorganitele hinnangu andmiseks – kas on siis rikkumisi või ei ole. Kahetsusväärne juhtum ja juba kolm aastat täis sellest, ega siin väga palju enam peatuda ei tahakski sellel.

Noh... Ma ei tahaks hakata hinnanguid andma eelmistele kontserni juhtidele ja juhtkonnale.

Nagu ma ütlesin, vajadused on erinevad ja juhtimisotsused on tehtud erinevatel aegadel. Raske on neid kommenteerida. Aga üks on selge – me oleme ikkagi börsiettevõte ja börsiettevõtetele on läbinähtavuse reeglid järjest karmistunud. See, mis oli kümme-viisteist aastat tagasi, millised nõuded olid siis... Pigem ikkagi peab järjest rohkem välja tooma kõik seotud osapooled, huvid, võimalikud huvide konfliktid juhtkonna tasandil.

Mul on siin väga raske anda mingeid hinnanguid. Otsused tehti kontserni nõukogus ja ju oli siis alust selliseid otsuseid vastu võtta.

Ilmselt tundusin loogiline valik kontserni tegevjuhile, kes selle otsuse tegi. Olen ju olnud Rakveres pikalt juht ja tundsin meie ettevõtet.

Iseenesest oli tore tulla nii-öelda tagasi – mulle see fakt meeldis. Aga kahtlemata ei meeldinud mulle see situatsioon. Ma usun, et ka kohaliku meeskonna mõttes oli parem see, et tulin mina, kes ma tegelikult seda äri tundsin, kui et oleks tulnud keegi nii-öelda võõras ärijuht.

Noh, ma arvan, et seda närvilisust ja pinget oli kindlasti õhus, mitte niivõrd minu pärast. Pigem üldse oli kogu see situatsioon erakordne, mitte ainult meie ettevõttes, vaid ma arvan üldse Eestis tervikuna. Eks ma omalt poolt siis püüdsin rahustada ja kindlustada selle, et ettevõte liiguks edasi normaalselt ja ja igapäevane töö oleks tagatud.

Ma olen kindlasti väga palju ka valesti teinud, aga üldiselt ma ei kipu väga kahetsema asju, see on suhteliselt mõttetu emotsioon.

"Suhtlen igal tasandil inimestega ilma igasuguste piiranguteta. Pigem mulle meeldib küsimusi küsida kui ise nii-öelda tarka juttu suust välja ajada," ütleb Mere.

Seda, kas ta on hea juht, peaks Mere sõnul pigem teistelt küsima. "Aga kuna nii pikalt olen tegelenud juhtimisega, ju siis suht okei," pakub ta ise.

Mere ütleb, et talle meeldib ennast ümbritseda inimestega, kellel on sära silmis ja tahe muudatusi ellu viia, parendada, arendada, võtta vastu otsuseid ja võtta riske. "Ja kindlasti julgus eksida," lisab ta. "Ning kuna ma ise olen naljahammas, siis ootan ka meeskonda inimesi, kes suudaksid olla enesekriitilised, enda üle nalja heita."

Küsimusele, kas tal on ka mingi vimka-küsimus, mida tööintervjuul küsida, vastab Mere naerdes, et tal on neid palju. Või vähemalt katsub ta küsida kriisiküsimusi, näiteks et kui on probleemid ja eriarvamus ülemusega, mida kandideerija siis teeb.

Mere sõnul ühte ideaalset vastust sellele küsimusele pole, aga ta ootaks vastust, et inimene püüaks oma seisukohti argumenteerida ja kui need ikkagi ei sobi lõpuks, ega siis pole midagi teha – pealik on pealik ja tema järgi tuleb joonduda. "Aga oma arvamus on oma arvamus ja põhjendused peaks kindlasti olema," ütleb Mere.

Sule said sappa Teet Soorm, Mati Tuvi, Lauri Kallikorm ja Hindrek Smidt. Ettevõte teatas, et sisejuurdluse käigus selgus, et need HKScan Estonia töötajad on ostnud tooteid ja teenuseid ettevőtetelt, mida omavad kas nad ise vői nendega seotud osapooled – lepingute koguväärtus on olnud aastatel 2013 kuni 2016 umbes 28 miljonit eurot."