Sõjakangelane meelitas investeerima troopilisse paradiisi, mida polnud olemas

Rannik oli kaunim, kui kaubalaeva Honduras Packet reisijad olid endile ette kujutanud. Türkiissinised lained paiskusid valgele liivarannale, mida raamis lokkav troopika­mets. Sinises taevas säras Kariibide kuldne päike, muutes 1822. aasta novembrikuu päeva otsekui suveks. Laeva pardal viibijad mõtlesid, et kui nad oleksid koju Suurbritanniasse jäänud, pidanuks nad praegu taluma külma, mis tungib läbi isegi mitme­kihilistest rõivastest. Siin aga oli soe!

Kõik 70 reisijat soovisid nüüd otsekohe lähemalt uurida rannikut, millest pidi saama nende kodu. Keegi neist polnud varem siin käinud, kuid nad olid lugenud reisijuhti „Etüüd Moskiitorannikust, sealhulgas Poyaisi territooriumist“. Raamat ülistas piirkonda sõnadega: „Tervistav õhk sellel väärtuslikul maal on Euroopa kolonistide tervise ja energia allikas.“

Laevaga saabunud kolonistid olid Poyaisi piirkonna valitsejalt Gregor MacGregorilt ostnud endale siia maa­tükid. MacGregor oli veenvalt rääkinud varandustest, mis siin ainult maast üles korjamist ootavad. Kui aga Honduras Packet laguuni seilas, ei paistnud reisi­juhis toodud kirjeldus päriselt klappivat. Loodus oli küll ilus, ent kus on väike sadam toimekate laevadega, mis seal sisse-välja saalivad?

Kapten heitis ankrusse ja andis käsu tulistada üks kahuripauk, et loots kohale kutsuda. Kolonistid pidid kohalike abiga jõudma oma lopsakatele maatükkidele, mille nad olid MacGregorilt soodsa hinnaga ostnud. Siis ei kahtlustanud neist keegi, et on langenud pettuse ohvriks.

Tegelikult läks see neile maksma kogu varanduse ning pealekauba olid nad sattunud suurde ohtu. Paljud neist suridki võõral maal juba enne aasta täitumist.

Nimi MacGregor hirmutanuks 16. sajandil minema iga inglase. Šoti MacGregori klanni peeti nõnda metsikuks ja bar­baarseks, et kuningas James VI kuulutas klanni lindpriiks.

Lindprii seisus tühistati 1784. aastal ja seejärel muutusid mineviku bandiidid 19. sajandi menukate romaanide rüütellikeks kangelasteks. Isegi Briti kuningas luges innukalt jutustusi sellest, kuidas ajalooline karjavaras ja väljapressija Rob Roy MacGregor oli tegelikult suursugune Robin Hood. Seetõttu oli publiku entusiasm suur, kui Rob Roy järeltulija ilmus ühel 1821. aasta sügispäeval Londonisse ning nägi välja nagu tõeline romaani­kangelane. Gregor MacGregor oli Napoleoni sõdade veteran ja tuntud vabadusvõitleja Lõuna-Ameerikas, kus endised kolooniad olid tõusnud üles hispaanlaste rõhumise vastu. Kauged sõjad pakkusid väga head materjali Suurbritannia aja­kirjandusele ning pealegi oli šotlasest kindral näidanud end kangelasena mitmes kuulsas lahingus.

Brittidel polnud aimugi, et MacGregor oli põgenenud Venezuelast, kuna tema pea kohal rippus surmanuhtlus reetmise eest. Neile näis, et sellest šotlasest lausa õhkus seiklusi, millest oli kõigil võimalik osa saada, kuna MacGregor oli naasnud oma kodumaale fantastilise pakku­misega.

Gregor MacGregoril oli kaasas ostu-müügileping, mille järgi omas ta tohutu suurt maa-ala Kariibidel. Selle dokumendi välja­andjaks oli mär­gitud Moskiito­ranniku valitseja kuningas George Frederic Augustus I ning maa-ala suurus oli üle 30 000 ruutkilomeetri. MacGregor oli maa ostnud mõne rummivaadi ja odavate ehete eest, kuid tegelikkuses ei olnud lepingul mingit väärtust.

Hoolimata oma silmapaistvast tiitlist oli Moskiitoranniku kuningas kõigest kohalik pealik, kellel polnud reaalset kontrolli selle maa üle, mida ta lahkesti müüs. MacGregor tegi dokumendist aga nurgakivi oma tohutule valele, mida ta nüüd Londonis rääkima asus. Moskiitoranniku kuningas olevat nimetanud ta Poyaisi provintsi casique’iks. Kasiik on suur­maaomaniku tiitel ning just niiviisi end tituleerides tutvustas MacGregor prokla­matsiooni, mille ta oli väidetavasti oma alamatele väljastanud: „Poyaislased! Minu igaveseks kohuseks on teha teid õnnelikuks ja pingutada teie elu paran­damise nimel kõigi vahenditega, mis minu võimuses.“

Nüüd kavatses šotlane muuta alamate elukoha lausa paradiisiks. Elutingimuste parandamine pidi toimuma Suurbritannia abiga ning seetõttu oligi MacGregor Londonisse tulnud. Peagi rääkisid temast kõik, kuna tema jutt ja dokumendid mõjusid veenvalt. Kutseid peenemasse seltskonda saabus robinal.

Asjaolu, kuidas külaline rääkis õhinal õnne saavutamisest teiste aitamise kaudu, liigutas südame põhjani jõukat majorit William Richardsoni. Ta andis MacGregorile kasutada Londoni lähedal oma Oak Halli mõisa. MacGregoril oli nüüd ühtaegu nii väärikas kodu kui ka auväärsed tuttavad, keda oma luiskeloo levitamiseks kasutada.

Heldetelt imetlejatelt saadud raha võimaldas avaldada koguni 355 lehekülje pikkuse reisijuhi, mis kujutas Poyaisi reaalse riigina. Reisijuhi aluseks olnud väidetavasti Briti kapteni Thomas Strange­waysi kirjapandu. Kapten olevat teeninud Poyaisi armees ning oli nüüd uue kasiigi adjutant.

Raamatust võis lugeda, et põlis­elanikud olid vabadust armastav rahvas, kes omasid ennenägematuid loodusvarasid, mis lihtsalt ootasid ärakasutamist. Viljakas põllumaa andis rikkalikku maisisaaki, kuid seda võis sama hästi kasutada ka veelgi väärtuslikumate põllusaakide, nagu tubakas ja suhkruroog, kasvata­miseks. Poyaisil oli palju pakkuda ka tsivilisee­ritud eurooplastele, kuna pealinna Saint Josephi rajasid britid ja seal elas 20 000 elanikku ning töötas nii teater kui ka ooperimaja.

„Päriselanikud on pikka aega üles näidanud suurt soovi omandada Euroopa kultuuri, nagu tõendavad nende korduvad kutsed, et inglased peaksid sinna elama asuma,“ kinnitas reisijuht.

Kogu maal ilmusid ajalehtedes uue maa reklaamid. Nende avaldajaiks näisid olevat britid, kes kõik olid Poyaisis käinud. Uus maa näis sama reaalne nagu Peruu, Colombia ja kõik teised Lõuna-Ameerika riigid, mis neil aastail atlasekaartidele alles ilmusid.

Nüüd oli õige aeg värvata koloniste. Londonis müüdi maatükke major William Richardsoni kontoris, mis toimis Poyaisi mitteametliku saatkonnana. Major oli täiesti veendunud, et ta osaleb suurejoonelises seikluses. Peale Londoni avati kontorid ka Edinburghis ja Glasgow’s.

Müük sujus hästi, kuna MacGregor oli maale meelega määranud madala hinna. Tavalisel käsitöölisel piisas kõigest oma nädalapalga investeerimisest, et osta maatükk, mis võis edaspidi toita kogu tema perekonda. MacGregor mainis siiski Richardsonile, et kardab, et neil ei pruugi jätkuda raha laevade rentimiseks ja toiduvarude hankimiseks, et koloniste üle ookeani saata. Major kinnitas talle, et Poyaisi jaoks investeeringute hankimine on käkitegu, sest keegi ei loobu sellisest võimalusest.

Mõni kuu hiljem andiski mainekas pank välja võlakirjad tähtajaga 30 aastat, mille tagatiseks olid Poyaisist eeldatavasti saadavad tollimaksud ja muud tulud.

Kui MacGregor oleks kogutud rahaga 1822. aasta suvel jalga lasknud, läinuks Poyaisi afäär ajalukku ülieduka petunumbrina. Paraku ei suutnud šotlane oma valest loobuda, võib-olla ka seetõttu, et talle lihtsalt meeldis olla ülistatud Poyaisi kasiigina. Põgenemise asemel kulutas ta raha laevade rentimiseks ja toidu ostmiseks, et kolonistid saaksid suunduda tema fantaasiamaale.

Lõpuks koitis 1822. aasta augustis suurpäev, mil esimene laev pidi teele asuma. MacGregor soovis isiklikult head reisi kõigile 70 kolonistile ning siis lahkus Honduras Packet Londoni kai äärest.

Pärast ebamugavat sügisest sõitu üle Atlandi ookeani jõudsid kolonistid novembris sihtkohta. Laev heitis ankru Musta jõe suudmes, mis väidetavasti viis pealinna Saint Josephisse. Peagi selgus, et seal polnud inimese varjugi.

Kolonel Hector Halli juhtimisel läksid kolonistid siiski maale ning asusid hütte ehitama. See kõik pidi olema lihtsalt arusaamatus, kõik mured pidid lahenema, kui Saint Josephi võimud kuulevad kolonistide saabumisest.

Möödusid päevad, nädalad ja kuud. Siis saabus järgmine immigrantide laev. Segadus suurenes ja sagenesid ka tülid, kuna kolonistide vahel hakkasid tekkima lahkarvamused küsimuses, mida ette võtta.

Kolonel Hall oli selleks ajaks aru saanud, et neid oli petetud. Ta tahtis kolonistid evakueerida, kuid paljud soovisid siiski kohale jääda ja seal elama asuda. Keset segadust ilmnesid esimesed troopiliste haiguste märgid, kuna rannik polnud kaugeltki nii tervislik, kui lubatud.

Hädad tipnesid vihmaperioodi algamisega, mis pani isegi karmi Šoti puusepa James Hastie hirmu tundma: „See näis olevat saatuse tahe, et kõik asjaolud meie põrmustamiseks ühinesid.“

Pärast mõnenädalast segadust saabus rannikule Briti laev Belizest. Selle meeskonnalt kuulsid kolonistid, et keegi polnud Poyaisist ega Gregor MacGregorist kuulnud. Peagi pärast seda ilmus välja ka Moskiitoranniku kuningas Augustus I ise. Ta käskis sissetungijatel kaduda.

„Kui me seda ei oleks teinud, tulnuks ta tagasi suure väega ja nottinuks maha viimse kui ühe meist,“ ütles puusepp James Hastie hiljem.

Kõik kolonistid viidi Briti kolooniasse Belizesse, kuid troopilised haigused olid nõudnud arvukalt elusid. 250 kolonistist, kes olid kahe laevaga üle Atlandi tulnud, kaotas elu 180.

Osa ellujäänuid otsustas jääda Belizesse, kus nad peagi ühinesid MacGregori pettuse uute ohvritega. Poyaisi oli seilanud veel kaks laeva, aga kuna rannik näis täiesti asustamata, olid nende kaptenid otsustanud suunduda Briti kolooniasse. Veel kolm samal kursil olnud laeva peatas Briti merevägi ning saatis koju.

Esialgsetest kolonistidest tuli Suur­britanniasse tagasi kõigest 50. Napilt enne nende saabumist teatas MacGregor oma partnerile Richardsonile, et peab sõitma Itaaliasse. Tegelikult viis retk ta Pariisi. Ei läinud kaua, kui ajakirjanduses hakkasid ilmuma paljastavad artiklid pettu­sest, ent ustav major Richardson kaitses tuliselt nii šotlast kui ka tema Poyaisi-plaane.

Isegi ellujäänud kolonistid ei suutnud kokku leppida, kelle peale oma viha välja valada. Mõni neist arvas kogunisti, et MacGregor oli süütu ning kogu õnnetuse olid põhjustanud kolooniale määratud juhid. Troopilised haigused olid võtnud James Hastie kahe lapse elu. Sellest hoolima­ta kirjutas ta alla avaldusele, mis vabastas MacGregori täielikult vastutusest.

„Me vannume ja teatame, et meie parima usu järgi on kolonel Hall ja tema teised esindajad Sir Gregor MacGregorit teeninud halvemini kui ükskõik kes teine varem. Kui nad täitnuksid oma kohust Sir Gregori ja meie ees, oleksid asjad Poyaisis läinud täiesti teisiti,“ võis sellest lugeda. Üheski Briti kohtus ei avatud iialgi kohtuasja MacGregori vastu.

MacGregori petturikarjäär jätkus esmalt Pariisis, kus ta püüdis skeemi korrata. Koos oma Prantsuse ärikaaslastega müüs ta maad 60 kolonistile, kes valmistusid 1826. aastal reisile minema. Prantsuse võimud osu­tusid aga vähem naiivseteks kui nende Briti kolleegid. Nemad keelasid laeva suundumise riiki, mille olemasolu ei suutnud keegi tõestada.

Peagi anti välja ka vahistamiskäsk. MacGregor pandi trellide taha, kus ta ootas pool aastat kohtuotsust pettuse eest. Selle aja veetsid tema ja tema kogenud advokaat kaitsekõnet kavandades, mis pidi isegi nutikaimad kohtunikud hulluks ajama.

Tekst esitles MacGregorit kui maa­omanikku, kellele Moskiitoranniku kuningas oli maa üle andnud. Ta oli aga ka kasiik – nüüd kirjeldati suurmaa­omaniku tiitlit kui presidendilaadset ametit, millesse Poyaisi päriselanikud olid ta väidetavasti valinud. Kohtus eristas MacGregori advokaat tegusid, mida tema klient oli teinud maaomaniku ja kasiigi rollis. Keegi ei suutnud jälgida võltsriigi seadusi, nii et kohtunikud pididki lõpuks alla andma ning laskma süüdistatul minna.

Gregor MacGregorit, kes oli kogu maailma ninapidi vedanud ja kelle südametunnistusel oli vähemalt 180 elu, ei karistatud kunagi.

Gregor MacGregor astus Briti armeesse 16aastasena. Ta võitles Napoleoni sõdades, sai juba 18aastaselt kapteniks ning tõusis 25aastasena kindraliks.

Heal pettusel peab olema usaldusväärne taustalugu, toonitab Edward H. Smith. Kindralina näis MacGregor austusväärne, maa omandamise ostu-müügileping oli ehtne ja ilmunud oli ka soliidse ilmega raamat, mis ülistas kolooniat.

Esimene samm on kontakti loomine klientidega. MacGregor kasutas ära oma sidemeid, et pääseda ülemklassi sekka. Lihtinimesteni jõudmiseks avas ta mitmes suuremas linnas kontorid.

Kui kontakt on loodud, tuleb võltskaupa esitleda. MacGregor kutsus rikkaid investeerima väljamõeldud maasse Poyaisi. Tavakodanikele pakuti maad enne­olematult odava hinnaga.

Smith kirjutab, et ohvrite skepsise saab kõrvaldada väikeste boonustega. MacGregor kinnitas, et tavakodanikele makstakse reis üle Atlandi ookeani kinni. Jõukatele jagas ta väljamõeldud aadli­tiitleid ja Poyaisi riigiameteid.

Skeptilisi ohvreid tuleb veenda, et nad kaotavad oma jäärapäisuse tõttu elu võimaluse. MacGregor teatas, et Poyaisi maatükkide hind hakkab kohe kallinema ning odav ostuvõimalus kaob.

Pettur püüab näidata, et asjaga on seotud teisi investoreid – sageli palkab ta sellesse rolli näitlejaid. MacGregor meelitas enda kaasosanikeks ülemklassi inimesi, kellele tavakodanikud alt üles vaatasid.