Kuld! Kuld! Kuld! Kuidas üks vaene puusepp vallandas kullapalaviku

Puusepp ja saeveskioperaator James Marshall silmitses veekanalit, mille ta oli koos oma töölistega äsja valmis saanud. Kanal juhtis American Riveri jõe vee peagi valmiva saeveskini, mida parajasti maaomanik John Sutteri krundile ehitati.

Kui Marshall kontrollis mõõtelatiga kanali sügavust, märkas ta põhjas välgatamas midagi läikivat. Esialgu ei süvenenud mees nähtusse pikemalt, vaid läks oma tööliste juurde tagasi.

Tärganud uudishimu ei andnud talle siiski rahu ning järgmisel päeval oli James Marshall kanali juures tagasi. Otsekohe märkas ta vee all taas metallihelki. Kui puusepp hernesuuruse tombu välja õngitses, tundis ta, kuidas süda jättis löögi vahele. Kas see on tõesti kuld? Ah, kindlasti mitte. See võis olla hoopis kassikuld või mõni muu rauaühend, mis märja­na kulla moodi sätendab.

Marshall teadis, et rauaühendid on rabedad, kuid kuld on üsna pehme. Ta asetas oma leiu suurele kivile ja lõi seda väiksema kiviga. Ainetomp muutus lamedaks, kuid ei purunenud tükkideks. Seejärel tõttas Marshall kiirete sammudega oma kaaslaste juurde.

„Mehed, jumala eest, ma usun, et olen leidnud kullasoone!“ hüüatas ta.

Marshalli erutusest nakatununa viskasid nood oma töö kõrvale ning tõttasid leidu uurima. Nad hammustasid metallitükki kordamööda, et näha, kas sellele jäävad hambajäljed.

„See kuld on puhtam kui see, mida ma leidsin Georgiast!“ kuulutas üks töölis­test, kes oli Georgia osariigis kulda kaevanud.

Seepeale jooksid kõik mehed kanali juurde, sulgesid selle sissevooluvärava ning hakkasid külmas vees kahlama. Peagi tulid päevavalgele väikesed kulla­tükid. Mehed sorkisid kanali seinu ja põhja oma taskunugadega, lootes sattuda mõnele suuremale kullakamakale, mis kindlustaks neile ühe hoobiga rikkuse ja muretu tuleviku.

Ehkki seda on raske uskuda, ei jäänud saeveski ehitus pooleli. Üks töölistest kirju­tas oma päevikusse: „Kõik mehed pöördusid tagasi oma tavalise ameti juurde, kuid jututeemaks oli nüüdsest peale ainult kuld.“

Niipea kui saeveski valmis sai, algas suur kullajaht.

Kaks päeva hiljem ratsutas Marshall oma tööandja John Sutteri juurde, et talle leiust rääkida. Sutterile mõjus uudis masendavalt. Ta mõistis, et kulla avastamine laseb õhku kõik ta senised plaanid.

Sutter läks 1839. aastal Californiasse, unistades suure põllumajandusliku ettevõtte rajamisest. Hõredasti asustatud California oli toona Mehhiko osa. Sutter oli seal üks esimesi mittemehhiklasi. Ta ostis viljakas Sacramento orus 200 ruutkilomeetrit maad ning ehitas kohalike indiaanlaste abiga päikese käes kuiva­tatud savitellistest suure kindlustuse. Fort toimis nii kaitserajatise, kaubajaama, elupaiga, talli kui ka aidana. Sutteri talu puhkes õide. Indiaanlased hoolitsesid tema põldude eest ja Mehhiko kauboid valvasid tema karja.

1847. aastal vallutas USA California Mehhiko käest endale.

Sõda tegi John Sutterile ootamatu kingi­tuse. Utah’st pärit 150 sõdurit jäid Fort Sutterisse pikemalt peatuma, sest nad ei jõudnud enne talve tulekut üle mägede koju minna. Paljud sõdurid olid osavad käsitöölised, nii et Sutter otsustas lõpuks rajada korraliku veski ja ka saeveski, millest ta oli kaua unistanud. Veskid oleksid muutnud ta kogu piirkonnas juhtivaks ettevõtjaks.

Suur kullaleid tähendas kõigi nende plaanide allavett laskmist. Sutter taipas, et kullast kuuldes lahkuvad tema teenistusest kõik mehhiklased, iniaanlased ja sõdurid, et hakata omal käel kulda otsima. Veskite ehitamine jäänuks pooleli ning lindpriide kullakaevajate hordid oleksid rüüstanud ta põllud ja tapnud karja. Seega käis Sutter peale, et Marshall hoiaks kullaleidu saladuses – vähemasti seni, kuni mõlemad veskid on valmis.

Paraku oli tegu liiga suure saladusega, et hoida seda vaka all tervenisti kuus nädalat, mis kulus mõlema veski lõpetamisele. Peagi tuli uudisest toibunud John Sutterile idee saada rikkaks meheks hoopis kullakaevamise teel. Ta mainis tuttavatele saadetud kirjades, et Fort Sutteris hakkavad varsti toimuma suured asjad. Ka paljud Sutteri töölised märkasid, et peremees käitub veidralt.

Fort Sutterist lekkisid uudised kiiresti välja. Üks saeveskit ehitanud mees saabus fordi poekesse ja tasus ostude eest väikese kullatombuga. Inimesed viisid otsad kokku ning üha rohkem töölisi hakkas tööst eemale hoidma, et selle asemel kulda otsida. Õige pea said kullalõhna ninna Utah’ sõdurid ning ka indiaanlased.

„Kõik – sekretärist kokani – jätsid mu maha. Ma pidin hakkama üksinda nisu koristama, samal ajal kui teised kaevasid ja pesid kulda. Isegi indiaanlasi ei suutnud ma kauem kinni pidada,“ kirjutas meeleheitel John Sutter päevikusse.

Järgmistel nädalatel levisid uudised suust suhu ja jõudsid San Franciscosse.

Üks esimesi San Francisco kodanikke, kes avastusest aimu sai, oli Sam Brannan. Ta läks Fort Sutterisse, et seal äri avada.

„Kõik osutas sellele, et inimesed siin on peast segi läinud! Igaüks peatus ja küsis endalt: „Olen ma hull? On see, mida ma oma silmadega näen, tõesti kuld või lihtsalt minu fantaasia?“,“ kirjutas Sam Brannan oma päevikus.

12. mail oli Brannan San Franciscos tagasi, et uudist levitada. Mida rohkem inimesi Fort Sutterisse läheb, seda rohkem kliente on tema vastsel poekesel, mis mõistagi müüb just kullakaevajatele vajalikku varustust! Brannan kõndis mööda peatänavat, hoidis kõrgel käes kullaga täidetud pudelit ning hüüdis: „Kuld! Kuld American Riverist!“

Inimesed tunglesid tema ümber ning metallipuruga täidetud pudeli nägemine süütas linnaelanikes ahnuse leegi.

Kolme päevaga lahkus kullaväljadele kaks kolmandikku kogu San Francisco meessoost elanikkonnast. Nad müüsid oma kodud odavalt maha või jätsid need naiste-laste hoolde.

29. mail teatas Fort Sutteri kohalik ajaleht Californian oma esiküljel suurte tähtede­ga: „Kuld! Kuld! Kuld!“ See jäigi viima­seks Californianiks. Ajaleht suleti, kuna töötajad läksid kulda otsima ning keegi ei mallanud enam lehte toimetada.

Forti sõdurid deserteerusid teenistusest ja vangivalvurid võtsid vangid endaga kaasa kulda kaevama.

Ratsakullerid viisid suure uudise teistesse linnadesse ja õnnekütid hakkasid peagi saabuma kogu Californiast ning kauge­maltki. 1848. aastal tuli peamiselt Orego­ni territooriumilt ja Mehhikost umbes 6000 kullahuvilist. Paljud neist saidki hiiglasliku varanduse, kogudes seljatäie kulda peaaegu maapinnalt. Õnneseened teenisid tuhandeid dollareid päevas. Jutud sellest levisid 1848. aasta hilis­suvel üle Ameerika Ühendriikide, kuid vastu sügist oli liiga hilja suurele kullapeole tõtata. Keegi ei jõudnuks enam enne talve saabu­mist Kordiljeeride mäestiku idapoolset haru – Kalju­mäestikku ja Sierra Nevadat – ületada.

Talvel paisusid kuuldused kullast üha suuremaks. Kui lumi viimaks sulama hakkas, võtsid tuhanded inimesed hiiglasliku kontinendi kõikidest nurkadest ette retke peaaegu asustamata ja tundmatule maale.

Vankritega logistas läbi preeria ja metsade ning üle külma mäeaheliku kuni 60 000 ameeriklast. Inimesi tulvas kohale ka välismaalt. Lõuna- ja Kesk-Ameerikast, Euroopast ning Aasiast ja Austraaliast saabus San Franciscosse üks laev teise järel, pardal õnneotsijad. Ainuüksi 1849. aastal saabus Californiasse peaaegu 100 000 inimest, keda hakatigi kutsuma neljakümne üheksandateks (ingl forty-niners). Enamik neist asus elama Fort Sutteri ümbruskonda.

Kuld pani pead pööritama. Kullasoon oli ligi 200 kilomeetri pikkune. Aastail 1848–1853 ekstraheeriti 370 tonni vääris­metalli, mille tänapäevane väärtus on umbes 7,2 miljardit dollarit (umbes 6,9 miljardit eurot). Osa kullakaevureid sai tõeliselt rikkaks, kuid enamik ei leidnud midagi. Iga kaheteist­kümnes suri nälga või haigustesse või kaevandus­laagrites lokanud vägivalla tagajärjel.

Kõige halvemini läks California indiaanlastel. Enne 1848. aastat elas seal kandis 150 000 indiaanlast, kuid aastaks 1870 oli neid järel 30 000. Paljudes kohtades toimus regulaarne genotsiid, et indiaanlased nende rikkalt maalt välja ajada.

Kulla leidmine kujunes katastroofiks ka John Sutterile. Oma päevikus kirjutas ta: „Fort Sutter on inimestest üle ujutatud ja muutunud ehtsaks basaariks.“

Sutter ei suutnud hankida põllutöölisi. Kullakaevurid rüüstasid ta põlde ja karja. Kahe aastaga kaotas Sutter kõik.

Suureks võitjaks osutus USA riik koos rahvaga. Enne 1848. aastat elas Cali­fornias alla 15 000 ameeriklase ja meh­hiklase. Kõigest seitse aastat hiljem, 1855. aastal, oli sinna saabunud rohkem kui 300 000 immigranti. Californiast sai peagi Ameerika Ühendriikide rahvarikkaim osariik.

Alates 16. sajandi keskpaigast olid Hispaania kolonistid vallutanud enamiku Kesk-Ameerikast, kust California jäi kõigest kiviviske kaugusele. Kui hispaanlased mandri läänerannikut uurisid, leidsid nad eest piirkonna, mida asustasid hajutatud indiaani hõimud. Näis, et seal polnud mingi­suguseid väärismetalle, mida Kesk-Ameerikas leidus nii rohkesti.

Seetõttu ei pakkunud California Hispaaniale mingit huvi, liiatigi puudusid hispaanlastel ressursid selle hiiglasliku piirkonna koloniseerimiseks. Alles 1769. aastal – rohkem kui 200 aastat hiljem – algas regiooni koloniseerimine. Hispaanlased ja hiljem mehhiklased rajasid rannikule väikesi linnakesi. Need, mis olid rajatud San Diego, Santa Barbara, Santa Cruzi ning San Francisco misjoni­jaama ümber, kasvasid teistest suuremaks.

Ka 1790. aastal elas Californias kõigest mõnisada hispaania keele kõnelejat. Indiaanlasi elas sellal seal 150 000 kuni 300 000.

Kui Mehhiko 1821. aastal ise­seisvus, sai California selle uue riigi osaks. 1848. aastal võtsid Ameerika Ühend­riigid pärast sõjalist võitu Mehhiko üle territooriumi endale. Tollel ajal elas Californias alla 100 000 mittepäris­maalase. 1860. aastaks oli nende arv suurenenud 380 000 inimeseni.

Kuni 1855. aastani olid California kullaväljad tulvil lootusrikkaid kullakaevajaid. Kaevandamine jätkus ka pärast 1855. aastat, kuid siis hakkasid seda korraldama suured kompaniid.

John Sutter püüdis Californiasse asutada põllumajandusimpeeriumi, kuid kullakaevurid laastasid tema ettevõtte.

Kullapalaviku tekitatud inimtulv pani plahvatuslikult kasvama California väikelinnad, eriti San Francisco, millest sai rannaäärse asukoha tõttu kullakaevurite esimene peatuskoht tõotatud maal.

Hispaania sõdurid ehitasid aastal 1776 San Francisco lahe äärde kindlustuse. Sellesse kolisid misjonärid, kes rajasid asunduse, mis sai nimeks Misión San Francisco de Asís. Misjonipunkti ümber kasvas aeglaselt linn.

1847. aastal oli linnas ligikaudu 850 elanikku, 12 kaubakontorit, kaks võõraste­maja, kaks ajalehte ja arvukalt kõrtse. Linna sadam koosnes ainult kahest sildumismuulist.

1849. aastal hakkasid linna tulvama kullakaevurid, kellest 40 000 saabusid San Franciscosse merd mööda. Väike sadamalinn lõi elust lausa kihama ning järskudele nõlvadele kerkisid majad. Aastaga paisus rahva­arv 20 000ni ja 1860ndaiks oli see jõudnud 50 000 inimeseni. Kõikjal avati uusi võõraste­maju, poode, bordelle ja kõrtse.

Edukad kullakaevurid tulid linna oma maa seest leitud varandust kulutama. San Francisco ülikiire kasv tekitas vajadu­se tõhusama transpordi ning ida- ja lääneranniku ühendamise järele. 1869. aastal pandi maha trans­kontinentaalse raudtee viimased rööpad. Sestpeale oli Metsiku Lääne Pariis, nagu linna nimetati, viimaks kogu USA-le avatud.